Saar. Heather Graham

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ärevil pilgul üle Amberi õla kiigata.

      Beth tõstis korraks pilgu ja vaatas otsa neljateistkümneaastasele vennatütrele ja ta parimale sõbrannale. Kõigest kahe sekundi eest olid nood vahetpidamata vadranud nagu ikka, olles sama meelt, et nende sõber Tammy on igavene nõid, kuna on liiga õel oma parima sõbra Aubrey vastu, kes tuli omakorda Amberi ja Kimberly juurde sõprust otsima iga kord, kui Tammy teda taga rääkis. Nad olid Bethile kinnitanud, et nad ise ei räägi kedagi taga, kuna nemad ei räägi midagi sellist, mida nad Tammyle otse näkku ei ütleks.

      Beth armastas neid tüdrukuid, talle meeldis nendega koos olla ja ta oli liigutatud, et saab olla ema eest Amberile, kes oli enda omast imikuna ilma jäänud. Ta oli harjunud kuulama tüdrukute lõputuid arutelusid kuumima muusika, kuumimate saadete ja kuumimate filmide üle – ja selle kohta, kes oli ja kes ei olnud väärt neis osalema, kuna mõlemad käisid näiteringis.

      Viimasel ajal oli nende vestluste põhiteemaks saanud poisid. Sellel teemal võisid nad tõesti lõputult jahvatada.

      Kuid nüüd oli nende vahetpidamatu vada lakanud.

      Kimberly oli varba vastu tundmatut asja löönud.

      Amber oli kummardunud vaatama ja nõudnud siis, et tädi kohale tuleks.

      „Noh?” käis Kimberly peale. „Kaeva see välja, Beth.”

      „Hmm… ei tea, kas on arukas,” ütles Beth alahuulde hammustades.

      See polnud pelgalt kolju. Ta ei näinud päris täpselt, kuna pinnast ja prahti oli palju, kuid vaatamata sellele, et see oli poolenisti liivases pinnases rohusasi sees, nägi ta enamat kui ainult luud.

      Juuksed on veel alles, mõtles Beth ja tal hakkas sees keerama.

      Ja isegi kude.

      Ta ei tahtnud, et tüdrukud leitut lähemalt näeksid.

      Beth tundis, kuidas veri ta soontes tarretus. Ta ei tahtnud koljut puudutada; ta pani sellele hoolikalt palmilehe peale, et pärast tagasi tulles see koht ära tunda. Ta ei kavatsenud tüdrukute juuresolekul midagi välja kaevata.

      Ta pühkis käed puhtaks ja ajas end krapsakalt sirgu, ise veendunud, et peab siia naasma koos vennaga, kes oli ametis laagri püstitamisega. Peab politseiga raadio teel ühendust võtma, kuna tundus, et mobiiltelefonid siin ei töötanud.

      Mööda ta selga immitses allapoole kõhedus ja talle meenusid hägused killud uudistest: vilunud meremehed Molly ja Ted Monoco olid haihtunud nagu uttu.

      Viimati oli neid nähtud Calliope Keyl, just siin, kus nemad praegu olid.

      „Otsime Beni üles,” tegi ta ettepaneku ja püüdis anda häälele tooni, mis ei paljastaks, kui endast väljas ta tegelikult oli.

      „See on pealuu, on ju nii?” käis Amber peale.

      Amber oli pikk ja sale, suurte pähkelpruunide silmade ja pikkade tumedate juustega ilus tüdruk. See, kuidas ta nägi välja ujumistrikoos – küll kaheosalises, kuid mitte väljakutsuvates bikiinides –, oli piisav, et tõmmata talle selliste poiste tähelepanu, kes olid tema jaoks kaugelt liiga vanad – vähemalt Bethi arvates. Kimberly oli Amberi vastand, väikesekasvuline säravsiniste silmadega piltilus blond.

      Vahel mõjus see, et ta peab kahe nii kena ja vastuvõtliku tüdruku eest vastutama, talle heidutavalt. Ta teadis ise ka, et kipub liigselt muretsema, kuid pelk mõte sellele, et tüdrukutega võiks midagi juhtuda…

      Heakene küll! Tema on siin täiskasvanu. Tema vastutab. Ja oli saabunud aeg midagi ette võtta.

      Kuid nad olid sisuliselt üksi saarel, kus polnud telefone, autosid… mitte mingisugust luksust. Kohalike paadiomanike meeliskoht, kuid kauge, mahajäetud ja inimtühi.

      Siit tagasi Miamisse sõitmiseks kulus mootorpaadiga kaks kuni kolm tundi, kuigi Fort Lauderdale oli lähemal ja mõne Bahama saareni võis jõuda tunniga.

      Ta tõmbas õhku sisse ja hingas välja. Pikkamööda.

      Inimaju on kummaline. Vaid mõne hetke eest oli saare eraldatus talle rõõmu pakkunud, ta oli olnud rahul, et siin pole söögikohti, autosid ega ühtegi moodsat masinat.

      Kuid nüüd…

      „Võib-olla on pealuu,” tunnistas Beth ja sundis end naeratama ja käsi laiutama. „Võib-olla ei ole,” valetas ta. „Isa pole seda kuuldes just eriti õnnelik, Amber, kuna ta on seda puhkust nii kaua kavandanud, kuid…”

      Ta jäi vait. Ta polnud kuulnud samme ega isegi lehtede sahinat, kuid nähtavale ilmus üks mees.

      Mees oli ilmunud välja rohtu kasvanud rajalt, mis viis läbi saarel ohtralt kasvavate mändide ja palmide tiheda puhma.

      Just see ürgne loodus ja kõige reaalse maailmaga kaasneva puudumine tõigi siia tõelised meresõitjad.

      Nii et miks mehe lähenemine siis nii ähvardav tundus?

      Püüdes ratsionaalselt mõelda, leidis ta, et mees nägi välja just sellise tüübina, nagu siin näha võiks. Tal olid liivakarva juuksed ja ta oli tugevalt päevitunud. Ei, mitte päevitunud, vaid lausa ära kõrbenud ihuga nagu tõelised merekarud. Ta oli heas vormis, kuid mitte liiga lihases. Jalas olid tal mahalõigatud säärtega kõvasti kantud teksapüksid ja sokkideta purjetamiskingad. Ta jalad olid sama pruunid nagu keha, nii et ilmselt käis ta sageli paljajalu.

      Nagu ikka mees, kes käib kokku jahiga ja sõidab mööda saari ringi. Mees, kes teadis, mida teeb. Mees, kes lööb laagri püsti mugavusteta saarel.

      Ja ta kandis päikeseprille.

      Seda teevad ju kõik, rahustas Beth end. Ta ise kandis päikeseprille, samuti tüdrukud. Miks tundus siis küll mees nii kahtlustäratav, sünge ja salalik?

      Beth leidis, et tuleb jääda mõistlikuks. See ootamatu ettevaatlikkus valdas teda vaid sellepärast, et ta oli just äsja kolju leidnud ja teda valdas instinktiivne paanika. Kummaline küll, kuidas inimvaim töötas. Igal muul ajal oleks ta saarel kellegagi kohtudes sõbralik olnud.

      Kuid ta oli just äsja kolju leidnud ja mees meenutas talle Ted ja Molly Monoco teadmata saatust: nad olid olnud siin ja siis…

      Purjetanud päikeseloojangusse?

      Üks vana sõber oli teatanud nende kadumisest, kui nad polnud raadio teel ühendust võtnud.

      Ja tema oli just äsja leidnud nende viimases teadaolevas asupaigas kolju.

      Seega vahtis ta mehele kangestunult otsa.

      Neljateistkümneaastane Amber polnud veel olukorra ohtlikkust tajunud. Ta isa oli merearmastaja ja seega oli ta harjunud seilajatega ning oli nendega kohtudes sõbralik. Ta polnud rumal ega naiivne ja talle oli õpetatud, kuidas tänaval ohutult liikuda – ta kool oli Miami kesklinnas. Kui vaja, siis oskas ta ettevaatlik olla.

      Ilmselt ei tundunud praegune hetk ettevaatusele kutsuvat.

      Amber naeratas võõrale ja teretas teda.

      „Hei,” vastas mees.

      „Hei,” ütles Kim.

      Amber nügis Bethi. „Umm – hei.”

      „Keith СКАЧАТЬ