Saaremaa 1944. Mart Laar

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kindralmajor Aleksander Ksenofontov (1895–1966). Kindral Ksenofontov erilist karjääri sõja ajal ei teinud. Ta juhatas kaks korda lühiajaliselt armeed ja ülendati 1943. aasta novembris kindralleitnandiks, kuid lõpetas sõja Kaug-Idas, olles endiselt korpuseülem.

      Peagi sai Punaarmee juhtkonnale aga selgeks, et Eestisse jäetuna kujutab territoriaalkorpus endast tõsist riski. Seetõttu võeti juba 25. juunil vastu otsus viia Eesti, Läti ja Leedu korpused „kontrrevolutsiooniliste elementide väljaastumise ohu tõttu” sügavamale Venemaa tagalasse. Peaaegu täielikult komplekteeritud laskurkorpuse tagalasse saatmine oli tollases olukorras pretsedenditu otsus ning tingitud usaldamatusest 1940. aastal okupeeritud territooriumide elanike suhtes. Eestlasi pidi ilmselt ootama sama saatus kui 1939. aastal Nõukogude Liidu küüsi jäänud poola sõjaväelasi, kelle seas NKVD viis läbi totaalse puhastuse. Igatahes tühistati 25.–26. juunil 1941 korpusele antud lahingukäsk ning korpusele anti korraldus liikuda Pihkva taha õppelaagrisse. Korpuse põhiosa alustas liikumist 27.–28. juunil, viimased väeosad lahkusid Eestist juuli esimestel päevadel. Käsk kodumaalt lahkuda seadis eesti sõdurid raske valiku ette. Sõja puhkemise oli suur osa neist vastu võtnud vaimustusega. Toonane nooremleitnant Paul Maitla meenutas seda oma päevikus: „Ent siis korraga 22. juunil saabus nii kaua oodatud rõõmusõnum. […] Pole kunagi nii hästi vene keelest aru saanud kui seekord. Polnud enam mingit kahtlust, et nüüd on saabunud meile see kauaoodatud vabastamise moment. Juubeldasin toas, Endla päris, mis lahti on, vastasin, et sõda ja nüüd saame kommunistidest lahti. Ta puhkes nutma öeldes, et nüüd lähed sina rindele ja ei tule enam tagasi. Ent mul pole veel kunagi olnud kindlamat tunnet kui siis, et tulen kindlasti kord tagasi koju, kui Eesti on juba vaba ja kindlasti saan selleks kaasa aitama, et kommunistid siit võimalikult kiiresti kaoksid. […] Läksime koos „Musta Kassi” lõunatama ja ees ootavaile sõpradele kuuldud uudist viima. Teel minnes oli mul imelik tunne, kui nägin tänavail rahulikult liikuvaid inimesi. Arvatavasti keegi neist ei teadnud veel ootamatult tulnud rõõmusõnumist. Oleks tahtnud kõigile hüüda, ent pidi kahjuks vait olema ja oma pakitsevat rõõmu maha suruma. […] Käisin ltn. Aalde pool, ka ltn. Kõlu5 oli sääl ja mõlemad olid südamest rõõmsad sõja puhkemise üle. Soovisime üksteisele õnne, et nüüd saame ükskord ometigi politrukkidest ja kommunistidest valla ja lisaks sellele saab neid isegi varsti puua.”

      Optimistlikule meeolule aitas kaasa esimene lahingkäsk, mis korpuse Põhja-Eestisse rannakaitsesse saatis. Paul Maitla meenutas: „Diviisi staabis oli rahvas kõik täie hooga tööl, ehkki kell oli juba paar tundi üle südaöö liikunud. Väljaantavad kaardid olid Põhja-Eesti rajoonist, tekkis mingi lootuse säde, et meid Eestist välja ei viida ja mis siis viga Põhja-Eestis oma rahva seas sõdida, kus pärast ületulekut võib kohe venelasi hakata kupatama või soodsa momendi saabudes isegi varem päästa rahvas rüüstamisest. Teel Petseri sõites lendasid pääst läbi kõiksugu plaanid põgenemise kohta. Moment oli soodus, ainult üks politrukinärakas istus taga auto kastis, kerge oli sellega hakkama saada ja siis koos eestlasest autojuhiga metsa kaduda. Ent puudus mu truu sõber 9-mm püstol, kaasas oli vaid väike Singer kuue padruniga. Ja tekkis mõte, et kuhu jäävad sugulased ja roodus asuvad tublid eesti poisid, kui mina siit jalga lasen. Eesti kaardid aga näitasid, et Venemaale mineku hirmu pole vaja tunda.”

      Kui lõpuks aru saadi, et Põhja-Eesti asemel võetakse suund Venemaa suunas, oli pettumus suur. Kuigi kolonn oli juba NKVD valve all, oli võimalus põgenemiseks siiski olemas. Paul Maitla on selgitanud, miks ta seda ei kasutanud: „Meenusid ka mu tublid eesti poisid, kellega oli usaldav vahekord juba sügisest alates ja kuhu need jäävad ja mida teevad sääl suurel kodumaal ilma juhita. Eriti veel, et politruk oli nendele hirmus vihane ja kogu aeg ähvardas neid tribunali kätte anda ning sõjapäevil isegi otsekohe oma võimuga maha lasta. Olin neile kogu aja vahemeheks ja nüüd neid jätta saatuse hooleks – no seda lihtsalt ei lubanud minu südametunnistus kuidagi. Kui juba, siis läheme kõik koos ja tuleme ka koos tagasi Eesti pinnale – ent üksinda pageda – ei, seda mõtet ärgu teine kord enam mulle meelde tulgu.” Samasuguseid mõtteid on oma mälestustes kirjeldanud ka teised mehed. Üksinda oleks ju võinud põgeneda, kaaslaste hülgamine tundus aga reetmisena. Nii viidi eesti sõdurid Eestist välja – kolonn kolonni järel. Selleks ajaks oli kiiresti halvenenud rindeolukord sundinud Punaarmee juhtkonda taas oma plaane muutma. Tohutuid kaotusi kandnud punavägi vajas iga täielikult komplekteeritud väekoondist ning nii otsustati 1941. aasta juuni viimastel päevadel Eesti korpus tagala asemel kohe rindele saata. Punaarmee kõrgema ülemjuhatuse peakorteri käsuga 29. juunist 1941 Looderinde kaitse tugevdamise kohta saadeti 22. korpus positsioonile Porhovi ette Leningradi suuna kaitsele. Eestist lahkumise ajaks oli eestlaste hulk 22. korpuses veelgi vähenenud. Sõja puhkedes viibis pealegi 624 sõjaväelast korpusest eemal põhjustel, mis võisid takistada nende kaasaminekut – haigused, puhkused, distsiplinaarkaristused. Tõsiselt laastas korpuse ridu deserteerumine. Omakaitse hilisema ülevaate kohaselt jäi Eestisse maha 1200 sõjaväelast, tegelikult võiks rääkida umbes tuhandest deserteerunud mehest.

      Конец ознакомительного фрагмента.

      Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

      Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.

      Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.

      1

      DEMAG – 1819. aastal asutatud Saksa masinatööstuskontsern. Nimi pärineb 1910. aastast, kui ettevõtte nimeks sai Deutsche Maschinenfabrik AG (DEMAG). 2006. aastast börsiettevõte Demag Cranes AG, tuntud eriti suurte sadamakraanade tootjana. Toim.

      2

      Kolonel Mylo ülendati 1941. aasta detsembris kindralmajoriks. Eesti ala tsiviilvalitsuse alla andmise järel allutati tema välikomandantuurile (nr. 819) Lääne- ja Saaremaa. Välikomandantuuri keskused olid Haapsalus ja Kuressaares. 1942. aastal viidi Walter Mylo üle Prantsusmaale, Chartres’i ja Marseille’i välikomandandiks nr. 894. Toim.

      3

      Arnold Sinka oli 1943–1944 Omakaitse peavalitsuse direktor. Toim.

      4

      Siseasjade rahvakomissariaadi eriosakonnad täitsid salapolitsei ja vastuluure rolli ning nende peaülesanne oli väeosade puhastamine „nõukogudevastasest elemendist”. Toim.

      5

      Oskar Aalde ja Theodor Kõlu. Toim.

/9j/4AAQSkZJRgABAQEAYABgAAD/2wBDAAQCAwMDAgQDAwMEBAQEBQkGBQUFBQsICAYJDQsNDQ0LDAwOEBQRDg8TDwwMEhgSExUWFxcXDhEZGxkWGhQWFxb/2wBDAQQEBAUFBQoGBgoWDwwPFhYWFhYWFhYWFhYWFhYWFhYWFhYWFhYWFhYWFhYWFhYWFhYWFhYWFhYWFhYWFhYWFhb/wAARCAMgAiEDASIAAhEBAxEB/8QAHwAAAQUBAQEBAQEAAAAAAAAAAAECAwQFBgcICQoL/8QAtRAAAgEDAwIEAwUFBAQAAAF9AQIDAAQRBRIhMUEGE1FhByJxFDKBkaEII0KxwRVS0fAkM2JyggkKFhcYGRolJicoKSo0NTY3ODk6Q0RFRkdISUpTVFVWV1hZWmNkZWZnaGlqc3R1dnd4eXqDhIWGh4iJipKTlJWWl5iZmqKjpKWmp6ipqrKztLW2t7i5usLDxMXGx8jJytLT1NXW19jZ2uHi4+Tl5ufo6erx8vP09fb3+Pn6/8QAHwEAAwEBAQEBAQEBAQAAAA СКАЧАТЬ