Must rada. Antonio Manzini

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      „Tubli, Casella. Kohtuekspertiis tänab sind kindlasti selle eest!“

      Fumagalli tõstis korraks pilgu Casella ja Caciuoppo-lo poole. Viimane seisis, suusad õlal, tükeldatud inimjää-nustest piisavalt kaugel, et neid mitte näha. „Tohmanite kari!“ lausus Livorno arst vaikselt.

      „No ütle, mis sa ütled. Mida teile politseikoolis üle-üldse õpetati?“

      Casella tõmbas püksiluku kinni ja sammus asepre-fekti poole: „Ma ei suutnud lihtsalt kauem kannatada. Pealegi, dottore, see pole ju kindel, et ta just siin maha löödi, eks ole?“

      „Ära sa ütle, nüüd on meil ka Sherlock Holmes kohal! Käi perse, Casella. Ära siin tolgenda, mine seisa lume-saha kõrvale, seal sa ei saa pahandust teha. Näe, mine sinna inspektor Rispoli juurde, ruttu! Ja ütle, mida sa veel käperdasid?“

      „Mitte midagi.“

      „Tubli. Mine nüüd ja istu vagusi!“ Rocco vangutas nördinult pead. „Tead mida, Alberto?“

      „Räägi.“

      „Kui kohtuekspertiisi omad on siit piisaval hulgal meie meeste näpujälgi, uriini, karvu ja juukseid kokku korjanud, tulevad nad sinu jutule. Isegi kui mõrvar oma väljaheited siia maha oleks jätnud, ei oleks neid nüüd enam võimalik tuvastada. Ja seda tänu Casella-sugustele idiootidele… ja sinule ka, Caciuoppolo! Räägid, et kont-rollid sündmuskoha ümbrust, aga ise…!“

      Caciuoppolo langetas pea.

      „Vaata, mis sa teinud oled! Sinu jalajäljed on laiba ümber, teerajal ja üldse igal pool! Kurat küll! Mind ei ülla-taks, kui mõnel siin süda täis saab ja ta kõik sinnapaika jätab!“

      Rocco kingad olid läbimärjad. Külmatunne kasvas iga minutiga. Fumagalli pakutud null kraadi oli praegu-seks vaid kauge mälestus, tuul kiusas teda endiselt ja tungis isegi alussärgi alla. Oma südames oleks Roccole meeldinud siit praegu vähemalt kuuesaja kilomeetri kaugusel viibida, näiteks Frezza tänaval Antonio juures trahteris Gusto, et seal, Tiberi kaldapromenaadist paari sammu kaugusel, fritüüri ja tartari süüa ning Verdicchio di Ma-telicat peale rüübata.

      „On see võimalik, et ohver oli üks suusatajatest?“ küsis senini surnukehast ohutusse kaugusse hoidunud Pierron, et tekkinud pinget maandada.

      Rocco vaatas talle otsa kogu põlgusega, mis temasse nelja pagenduses veedetud kuuga oli kogunenud: „Italo, tal on ju tavalised saapad jalas! Oled sa kunagi näinud kedagi suusatamas loomanahast ja kummitaldadega saa-bastes?“

      „Ei ole. Aga siit eemalt ma seda ei näinud. Vaban-dage!“ vastas Italo ja tõmbas pea õlgade vahele.

      „Aga tule siis paar sammu lähemale ja vaata oma silmaga, selle asemel, et lolle küsimusi esitada! Tee oma tööd!“

      „Ma meelsamini loobuksin sellest, komissar!“

      Rocco oli nördinud. Ta vaatas kohtuarstile silma: „Selliseid mehi riik mulle annabki, sellistega peangi siis koos töötama. Aga olgu, Alberto, aitäh sulle. Helista kohe, kui midagi selgub. Loodame, et ta sai infarkti, varises kokku ja lumi sadas talle peale.“

      „Loodame,“ vastas Alberto.

      Rocco heitis laibale veel viimase pilgu. „Tervita kohtu-ekspertiisi!“ hõikas ta ja hakkas minema.

      Ent miski jäi teda häirima. Nagu vastu lendav putu-kas häirib mootorratturit, kellel pole tuuleklaasi. Ta pööras tagasi.

      „Alberto, sina tead neid asju paremini. Kas need rii-ded, mis on ohvril seljas, on suusarõivad?“

      Alberto krimpsutas nina. „Püksid on küll vooderda-tud. Suusajope on ka päris kobe. North Face Polar. See maksab hulga raha. Ostsin oma tütrele samasuguse, ai-nult et punase.“

      „Kui palju see maksab?“

      „Üle 400 euro.“

      Rocco kummardus uuesti poolkülmunud laiba koha-le: „Tal pole kindaid käes. Huvitav, miks?“

      Alberto Fumagalli laiutas käsi. Aseprefekt tõusis: „Katsume selle selgeks teha.“

      „Aga komissar,“ sõnas Caciuoppolo, kes oli nende juttu suusakeppidele toetudes pealt kuulanud. „Võib-olla elas ohver ühes nendest Cresti majadest. Näete, seal? See küla on siit vaid kahesaja meetri kaugusel.“

      Rocco vaatas tillukest lumme mattunud mägiküla.

      „Nii. Kas seal elab keegi?“

      „Ikka elab.“

      „Keset täielikku tühjust? Ma ei usu…“

      Конец ознакомительного фрагмента.

      Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

      Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.

      Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.

      1

      Luciano Ligabue (1960) – Itaalia laulja. (Siin ja edaspidi tõlkija märkused.)

      2

      must rada – suusaradade kaardil märgistatakse kõige järsemad ra-jad musta värviga.

      3

      Equitalia – Itaalia ettevõte, mis tegeleb maksude sissenõudmisega.

      4

      dottore (nime ees dottor) – doktor, Itaalias kasutatakse seda pöör-dumist tihti endast kõrgemal seisva isiku puhul.

      5

      in primis (ld k) – eelkõige.

      6

      non plus ultra (ld k) – viimane piir.

      7

      loden – villasest Inglise kangast elegantne meestemantel.

      8

      Vomero – elamukvartal Napolis.

СКАЧАТЬ