Название: Unustuse piir
Автор: Сергей Лебедев
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Русская классика
isbn: 9789949393046
isbn:
Niipalju kui oskan arvata, ei ilmutanud Teine taat märgatavat lähenemissoovi; kuulajaid ta ei otsinud, kaaslasi ei vajanud; kõik toimus otsekui iseenesest, Teine taat oskas osavalt jätta mulje, nagu tuleks ta naabrite suhtlemisvajadusele sunnitult vastu. Nüüd ma mõtlen, et Teisele taadile tähendas lähenemine proovilepanekut: ta oli aastakümneid elanud suletult, taas minevikku kogedes, ja riskis nüüd esimest korda lähemalt suhelda tundmatute inimestega, et nende silmade, nende tunnetega kontrollida, kui hästi on peidetud kõik see, mis pidi jääma varjatuks.
Muide, see on liiga lihtne selgitus; põhjusi oli rohkem. Teise taadi tervis oli suurepärane; temalt nägemise võtnud loodus pikka aega otsekui korvas talle tekitatud kehalist kahju, nii et ealised hädad teda ei vaevanud; ainult luud-kondid andsid endast halva ilma eel märku – ilmselt oli pakane talle kunagi rängalt liiga teinud ning nüüd hoiatas organism aegsasti külmade tuleku eest; ent Teine taat otsis – ja leidis minu perekonnast – inimesi, kelle hulgas surra; ning eelkõige ei otsinud ta mitte usaldusväärsust, abi „kui midagi peaks juhtuma”, vaid taktitunnet võõraste saladuste suhtes.
Ta rajas suhteid – kuid mitte eluks, vaid esialgu edasilükatud surmaks; seda rakurssi, seda muutust oli suhetes seestpoolt keeruline märgata ja ma suudan tema üle otsustada ainult mälus säilinu järgi. Teine taat ei tulnud ju perekonda, ei trüginud ülalpeetavaks – vastupidi, ta püüdis hoiduda tüli tegemast, ei tikkunud lähedaseks, ta ei rõhutanud seda kunagi, ei teeselnud ning hoidus kaastunnet äratamast. Ent kõiges selles peitus mingisugune teatrirolli võlts usaldusväärsus, kus näitleja vähimalgi määral ei hälbi valitud esinemisviisist.
Muidugi võib niimoodi käituda ka oma mõtetes laitmatult õilis inimene; ent ta oleks oma õilsuses loomulik, Teise taadi toimingud jätsid aga alati kuidagi lahtirebitud, temast endast irrutatud mulje: teda juhtis ainult kavatsus, mitte aga sisemine võimetus kuidagi teisiti käituda.
Muide, see märkus pärineb hilisemast ajast, tollal aga ei mõtelnud keegi nõnda; vastupidi, minu arvates räägiti meie peres Teisest taadist kui siirast, olgugi et kinnisest inimesest.
Teine taat oskas olla kasulik – kaalukate nõuannete, vajalike teadmistega; tema juures adusid sa seda elukvaliteeti, mis sünnib siis, kui su lähedal viibib paljukogenud inimene, kes on kohanenud eluga keset raskusi. Mõlemad minu vanaisad langesid sõjas ja ehkki ta avalikult ennast pere hulka ei lugenud, hõivas Teine taat aegamisi perekonna vanima mehe koha; ta ei pretendeerinud sellele, ei püüdnud lihaste vanaisade mälestust kõrvale tõrjuda, vastupidi, suhtus sellesse mälestusse austavalt. Aegamisi, aastate jooksul, nihkus ta lähemale: andis aiamaa jaoks istikuid, õpetas viljapuid pookima, kõige elujõulisemat pistoksa välja valima, seda tüvega ühendama, pookevahaga määrima, esimestel aastatel hooldama – ning pikkamööda kasvas ta ise meiega kokku, liitus, otsekui teadnuks ta aja pikaldast jõudu, mis ei salli kiirustamist, vaid lubab ainult nõrka igapäevast survet – nõnda kirjutatakse tekste, nõnda lahendatakse suhetes ilmnevaid võimatusi ja vastuolusid –, tagasihoidlik pingutus, mis loob ja arendab mingi välja; välja, mis esialgu ainult laiendab piire, aga mingist hetkest alates omandab juba endale iseloomulikud omadused, mis loovad uusi sidemeid, uusi, varem võimatuid sündmusi, juhtumeid, mõtteid ja tegusid.
Suve lõpu poole keedeti suvilas moosi – Teine taat aitas kaasa, pesi vaskkausse; hoidiste tegemisel kandis kohale kuuma veega uhutud purgid. Karusmarjad, sõstrad, õunad – suviste viljade tuum, suvine mahl kees paksemaks, tihenes, suvine viljakandmise aeg kaanetati vastu talve, enne külmade ja pimeduse saabumist; suvised lõhnaküllased ürdid pandi koos kurkide, tomatite ja patissonidega purkidesse, neid lisati soolatud seentele pangedesse, millest igritses mullitavat mahla nagu imiku sülge.
Perekonna moodustab eri inimeste suhete kogum ajas ja aegamööda võeti Teine taat sellesse ringi, esialgu mitte päris võõrana, hiljem aga nagu oma. Talle loeti valjusti ette romaane, ajakirju ja ajalehti – tema koduabiline luges puiselt, intonatsioonideta, raamat ei lubanud teda endasse–, aga Taat pajatas midagi minevikust, väga katkendlikult, nagu komistaks ta alatasa mingi valdkonna piiridele, millest ta oli otsustanud vaikida, ja minu vanematel kujunes arvamus, et seal, tema minevikus, peitub mingi draama, õiglusetus, võib-olla arreteerimine, väljasaatmine, vangistus. Teisele taadile meeldisid lauamängud, loto, kaardid, ainult et siis pidi keegi istuma tema kõrval, puudutustega osutama, missugune käik teha, ning suvilaõhtud riidest lambivarju all muutusid tänu temale igati õigeks – just niisuguseks, nagu peavadki olema õhtud suvilas, kuhu on kogunenud eri vanuses inimesed, kus puudub lõhe põlvkondade vahel, kus kõik on heasüdamlikult üksteisega seotud, sest leidub neidki, kelle nõtrus on puhas ja kes ei põhjusta ebameeldivusi; keda on kerge ja lihtne aidata; laual veeresid arvloto tünjad vaadikesed, linale asetati kaarte, hämardus ning oli vist liigagi meeldiv tunnetada, et õhtu on kellelegi lähemal, kellestki veel kaugel; eluõhtu.
Nõnda, ainuüksi järjekindluse jõuga tuli Teine taat meie perekonda. Muide, perekonnasisestesse asjadesse ei sekkunud ta kunagi; kui tema kuuldes arutati midagi olulist, siis seadis ta ennast toolile nõnda, et kõik mõistaksid tema õigustatud kohalolekut, olgugi et tal puudub hääleõigus; mida aasta edasi, seda kindlamalt ta niisugustel puhkudel toolile istus, lähenes millimeeterhaaval asendile, milles istuvad kodused, mitte perekonnasõbrad; temast sai midagi notari taolist, lõpuks kutsuti ta tõsiste juttude ajaks spetsiaalselt kohale.
Ent kord, kui ema mind kandis, ütlesid arstid, et sünnitamine oleks erakordselt ohtlik ja soovitasid talle selge sõnaga aborti; loomulikult ei arutatud seda laua ääres, kuid kogu perekond teadis seda ja muretses. Alles sündimata, ma otsekui viibisin inimeste keskel, vanaema juba otsis kirstust vanu mähkmeid ja villast lõnga – mütsikese ja sokikeste kudumiseks; kuid kõik kõhklesid, arutasid nii- ja naamoodi, kodused püüdsid – hilinenult – olla tagasihoidlikumad oma sõnades, räägiti napilt, jälgiti pilke; kaalul oli elu, keegi ei tahtnud kogemata vale vaekaussi allapoole kallutada.
Kõik ootasid, et otsus küpseks ja sünniks otsekui iseenesest; maja kogu olemine väärdus, paisus nagu raseda kõht, täitus ootuste sogase veega. Ema tahtis kindlasti sünnitada, kuid majja oli juba kogunenud liiga palju väljaütlemata kartusi, lõpetamata küsimusi. Ja mida lähemale jõudis päev, millest hiljem ei tohtinud enam aborti teha, seda suurema kohkumuse ja põlgliku hämmastusega – nagu panoptikumi klaaskolbide ees – jälgis osa sugulasi, kes arvasid, et sünnitada ei tohi, kuidas uus elu, mis alles tervenisti kuulus füsioloogiale, sarnanedes selles haigusega, kasvajaga, valmistub ilmale tulema, ähvardades enda kandjat võimaliku surmaga.
Sel hetkel andsid endast märku kõik kahe perekonnaharu, isa- ja emapoolse, vanad lahkhelid; põrkusid kaks vereliini, kaks pärilikkust, ning see, et mina – alles mitte keegi, alles loode emaüsas – valmistusin sündima just nii, läbi surmaohu, tõi esile ammused vastuolud; üks vereliin pöördus teise vastu, üks suguvõsa seisis rinnutsi teisega.
Isas – vana aadlidünastia, kelle juured ulatusid kaheksateistkümnendasse ja üheksateistkümnendasse sajandisse, hääbuv, nõrgenev veri; kolm minu isapoolset vanalelle jäid sõjas teadmata kadunuks, suguvõsa hukkus, sattunud endale võõrasse aega, nagu hukkub organism sobimatutes tingimustes, ning tema lähedaste saatused olid hukatuslikud samavõrd, nagu inimene kannab endas sootunnust.
Emas – veri lõunapoolsest perekonnast, kus igas põlvkonnas sündis vähemalt kümme last, kus neid oli alati arvukalt ning iga laps oli rohkem kellegi vend või kellegi õde kui ta ise; kus, kui kogunes terve perekond, kaeti lauad aeda; kus oldi kehalt tugevad, hukkuti, kuid ei jäädud teadmata kadunuks, otsekui poleks ühendus sugulussidemete kaudu – otsesed sugulased, nõod, kolmanda põlve sugulased – jätnud kedagi järelevalveta, kedagi ei lastud jäljetult kaduda; nagu poleks selle suguvõsa veri teatud mõttes hoolinud igast inimesest eraldi, võrsusid uued tõusmed nagu rohi pärast niitmist – kolm korda СКАЧАТЬ