Unustuse piir. Сергей Лебедев

Чтение книги онлайн.

      I

      Seisan Euroopa piiril. Iga ookeani kohal kõrguv järsak paljastab siin kivide kollase luu ning inimihuga sarnaneva ookrikarva ja ergavpunase pinnase; luu mureneb lainelöökide toimel, tõusulaine õgib mulla ihu.

      Ookean on aga nii ääretu, et silmad ei suuda seda haarata; näib, nagu langeks ta kohe vaatajale ja suruks pupillid nagu illuminaatorid sisse, paiskuks üha edasi, uputaks mõistuse täielikult. Ning ainult harvad mõtted, nagu Madeira või Kanaari saarte teravad vulkaanilised tipud, kõrguvad veel lainete kohal; need on mõtted eemaloleku ülevast külgetõmbest, silmapiiri tühjusest, mis kutsub seda ületama, kujutlusvõime jõul veest kergitama nagu Atlantist – uut mandrit, kus kõik on tundmatu, kus avarus ei tunne kartograafi kompassi ega sirklit.

      Siin lõpeb Euroopa, kallas kahaneb, nagu tõmbuks kontinent kärbudes kokku, ja sa tunned nüüd esimest korda, et Maailmasaar pole möödunud sajandi alguse inglaslikult romantiliste geopoliitikute väljamõeldis; sa tunnetad selle kaldajoonega kokkusulavat piiri.

      Sa tulid siia taigast ja tundrast, et näha Heraklese sambaid, tundma õppida maailma, kus sündisid atlandid, kes nüüd kannavad oma õlgadel sinu kodumaa sünget taevavõlvi, et hingata Gibraltari väravas kopse elustavat Vahemere õhku, kuid sa ei kohanud selle maailma vaheseina, vaid selle lõppu: Venemaal sündinule on siin endiselt oikumeeni äär, nagu arvasid vanad kreeklased.

      See äär kätkeb endas väljakutset: ainult niisuguste surmaga võrdväärsete ilmetute vete taga asub uus, teistsugune elu; maismaa, maapind – järkjärgulisus, aga ookean tähendab selle järkjärgulisuse katkemist, nõuab vaimset pingutust, ülevat eesmärki, mille nimel võiks lahti öelda maapinna harjumuspärasest kindlusest ja astuda õõtsuvale laevalaele.

      Seisan joonel, kus tundub, nagu saaks sealt edasi minna, kuid selleks tuleb sinna astuda kerge südame ja vaba hingega. Aga minu hing ja süda on tulvil mälestusi polaarjoone poole pürgivast otsatust avarusest, tulvil hauavaikust, mis ihaldab ainsatki sõna; tulvil silmisöövitavat lumeheledust – puutumatu lehe valevust – ja pimedust, mis sarnaneb leegilõõsaks muutumist ootava läikivmusta söe otsekui häilitud pinnaga – see on must nagu öö, must nagu kaevandus, kust hingamine on õhu välja kurnanud ja kus ei teata, mis on koiduvalgus.

      Seetõttu ei peitu minu – maailma servale jõudnu – siht eespool, vaid taga: mul on vaja naasta. Minu teekond on lõppenud ja ma pean alustama tagasiteed – sõnas.

      Tunnetan – see haarab mind äkki, ehkki on küpsenud juba ammu –, et ma olen rohkem eurooplane kui selle maa elanikud, kes vaatavad Atlandi ookeanile nagu rõdult tänavale.

      Ma viibisin Euroopa vastasserval, mis langeb kaljuastangutena Lääne-Siberi soodesse; nägin Mandri-Euroopa sünget tagahoovi, sealseid soome-ugri kolikambreid, tema tagalat, tema vundamenti; ma seisin Euroopa ja Aasia piiril kõrguva Uurali aheliku polaarjoonetagustel mägedel: Euroopa-poolsel nõlval kasvavad ainult madalad, tuultes väändunud polaarkased, aga Aasia pool – kõrged, võimsad, juurtega kaljusid lõhestavad seedermännid ja taevas mägede kohal tuuseldavad üksteist kahelt suurelt tasandikult kerkivad äikesefrondid.

      Just seal, kus nõrgeneb Euroopa elujõud, kus seda jätkub ainult põdrasamblikule ja sammaldele, ning mäeaheliku tagant ähvardavad sinna valguda Aasia laaned ja tihe taimestik – just seal tunnetasin ma ennast esimest korda eurooplasena. Aeglaselt arenevates pilveheitlustes viibisin oma sisemuses nendega, kes olid saabunud läänest, Inta ja Petšora poolt; maailmade õmblus – Uurali ahelik – õpetas mind ära tundma oma ja võõrast, sest õmbluse kohal, kokkupuutejoonel, teravnevad tunded, leiavad aset hingelised, koguni füsioloogilised kirgastumised: kõri, mao, kogu oma soolestikuga koged, et jood nüüd sulle võõra Aasia jõe vett, kuid see võõras vesi ei segune selle veega, mida su keha juba sisaldab.

      Seal, keset mäeahelikku mõtiskledes või rääkides, püüdes midagi üles kirjutada, mõistad äkki: oled jõudnud keele servale. Aasia pool tuleb asjade nimetamiseks juba pisut pingutada; need otsekui hoiduvad nimepidi mainimisest. Või teisiti öelduna – nimetuse ja asja vahele tekib õhuke ja pingul kelme nagu „särk”, mis ümbritseb loodet ema üsas; siinsed asjad nagu poleks veel sündinud selle keele jaoks, milles sa räägid. Keel saab neid juhtida, võib muuta nende nime ning need kuuletuvad, aga see, kes tunnetab, kas keel on elus või surnud, saab aru, et tegemist on lingvistilise koloniseerimisega. Nulg ja mänd saavad sinu jaoks nuluks ja männiks, kuid need nimed jäävad võõraks nende olemusele, mis nõuab mingeid teistsuguseid kooskõlasid ning vastab harmooniliselt ainult neile.

      Keele piir, euroopaliku maailma ääreala; kaugemal on ainult Siberi soode lamedus. Siin õpid mõistma, mis on tegelikult tummus: sa võid rääkida, kuid maailm ei vasta su sõnadele. Ja sa mõistad, et su kodumaa on sinu keel, selle väärikus ja hääbuvus on sinu enda lahutamatu väärikus ja hääbuvus; väljaspool keelt pole sind olemas.

      Mäletan, kuidas kord pakaselisel varakevadel käisin ühes külas: tihedaks vajunud halli lumekoorma alla surutud tared, tardunud vildi- ja reejäljed teel; vastumeelne virgumine pärast talve – tare õhus heljub ikka veel pulstunud talviseid unenägusid, lubja- ja vildihõngulisi.

      Külas suleti hiljuti kool, sest õpilasi oli liiga vähe. Koolihoone, vana härrastemaja, löödi laudadega kinni. Kool oli asunud juba eemalt paistval künkal ja küla elas nüüd mitmendat kuud, taamal otsekui taganemisel maha jäetud endine mõisahäärber.

      Kooli eesaias vedeles kosmonaudi ausammas, nagu oleks too siin maandunud ning majapidamises tarbetuna pjedestaalile seatud ja skafandriga samas toonis hõbedaseks värvitud. Hoolimata pakasest, mis tarretas lõhnad, lehkas koolis rõske tapeedi ja hiirte järgi. Koridoris ahju kõrval taburetil istus valvur – viltidest, vatipükstest, vatikuuest ja läkiläkist koosnev mehike; põrandalauad kääksusid ning tundus, nagu krigiseks kriit tahvlil; lukuaugust piiludes võis näha koolilaudu ja toole – sama kohmakaid ja raskeid nagu õpilaste ranitsad; ühel pingil vedeles joonlaud, nagu oleks õpetaja selle sinna unustanud ja tuleks peagi ära võtma.

      Valvur istus ahju kõrval, seina ääres vedeles virnadesse laotud räbaldunud, täissoditud, paljudest kätest läbi käinud õpikuid – „Родная речь1”, neljas klass. Valvur võttis ükshaaval raamatuid, rebis kaaned ära, kortsutas lehed kokku, et leek paremini külge hakkaks, ja viskas ahju. „Kool pandi kinni,” ütles ta. „Puid ei tooda. Nõnda siis kütame, külmuda ei tohi. Raamatukogu on suur, jätkub aprillini.”

      Suletud koolis köeti ahju vene keelega. Kuidas sa küll vihkasid lapsepõlves neid raamatuid, neid „küsimusi teksti kohta”, allajoonitud „kontrolli ennast“ lõikusid, seda suurt, leebet, ümarat – nagu pinginurgad, et lapsed ennast ei vigastaks – käekirja! Ja sul tuleb nutt silma, sest nüüd polnud sel kõigil enam mingit tähtsust, nagu ka solvumine on tõelise murega võrreldes tühine.

      Seal, Volga-äärses külas, keset kasevõsaga kirjatud põlde, mõistsin ma, mida tähendab inimesele tema emakeel, nüüd juba ilma jutumärkideta, ilma koolitundide manitsuseta.

      Kased, lumi, küttepuud, taevas, tee, tuli, suits, pakane – ma kordasin endamisi sõnu, mida mäletasin õige vähe lühemat aega kui iseennast. Kased, lumi, küttepuud, taevas, tee, tuli, suits, pakane – sõnad vohasid, nagu oleksid nad midagi materiaalset, nagu materiaalne energia; sõnad kõlasid sümfooniana, üksteisega põimudes, kuid mitte segunedes, ja pakane oli pakaseline, tuli – tuline, suits – suitsune; sõnad muutusid läbipaistvaks, paljunesid nagu ehe leek, nende foneetilised kestad kaotasid jäiga selgepiirilisuse ja pilgule avanes tähenduste puhas aine – nagu õhumullike kalliskivis, mis murrab valgust teistmoodi.

      Õhumullike, mis küll kõigest hetke võrra, aga siiski on vanem kivist endast – õhk oli juba siis olemas, kui mineraal polnud veel tekkinud. Just see tilluke sõõm vanemat õhku, sõna lahutamatu hing – just see muutis sõna СКАЧАТЬ