Väärt mees. Curtis Sittenfeld

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ neist kui “veetlevatest ja haritud naistest, kes julgevad”, oli seesuguste otsimine ja intervjueerimine tema töö lemmikosa.

      Seevastu Jane ei püüdnudki Cincinnatist kaugtööd teha. Mõne korra nädalas käis ta Cliftonis joogatunnis, aga õpilasena, mitte õpetajana. Siiski möödusid mõlema naise päevad üllatavalt kiiresti hommikujooksude, arstivastuvõttude, argiülesannete, toiduvalmistamise ja perekondlike õhtusöökide oravarattas. Maist oli peagi saanud juuni ja juunist august.

      Jasper ja Liz vahetasid tihti sõnumeid, mõnikord iga tunni tagant. Jasper saatis foto turbaniga hommikuvõileibade müüjast Viiekümne viienda ja Kuuekümnenda tänava nurgal, millega kaasnes sõnum: Kindla peale tunneb see kutt sinust puudust.

      Kui isa oli haiglast välja saanud, oli Liz üheks ööpäevaks New Yorki lennanud, et kohtuda toimetajaga, tuua oma ja Jane’i kodust veel rõivaid, visata minema külmikusse jäänud lahtised jogurtipakid, anda ära potibambus ja viia varuvõtmed Barnardi kolledži majutusbüroo sekretärile, kes oli viimasel hetkel ja üllatavalt heatujuliselt leidnud tudengid, kellest pidid kuni 31. augustini saama Lizi ja Jane’i allüürnikud. See kõik tehtud, läks Liz teisipäeva hommikul kell üksteist enne lennujaama tagasisõitmist Jasperi korterisse. Kui ta kohale jõudis, hakkasid Susan ja Aidan parasjagu trenni minema. Kuigi nad polnud teineteist näinud pärast kahe aasta tagust kohtumist High Line’il – vahepeal oli suurest titast Aidanist saanud tilluke inimene –, ütles Susan argiselt nagu naabrile: “Tere, Liz.”

      Pärast Susani ja Aidani lahkumist, kui Liz ja Jasper olid end magamistoas riidest lahti võtnud – aega oli vähe ja pingutust nõudva võrgutamise järk oli neil juba läbitud –, tundis Liz ootamatut, kuid igati arusaadavat rahutust. Ta küsis: “Kas te Susaniga magate ikka veel selles voodis koos?”

      “Kui magamegi, siis nagu vend ja õde,” vastas Jasper. “Ainult sellepärast, et sohva on väga ebamugav. Ära unusta, et tal on kallim.”

      Ihualasti Jasper ronis voodisse, mis oli üles tegemata, beežid linad ja lavendlikarva puuvillatekk olid jalutsisse lükatud. Liz tundis viivuks tõrget: oli olnud liiga ebamugav näha Aidanit ning Jasperi ja Susani kestvat kooselu, kõigist nende kokkulepetest hoolimata. Aga Jasper oli siin, valmisoleku füsioloogiline tõend juba silmaga näha, pealegi oli ta kena mees, pealegi kiirustas Liz lennujaama, ja tõtt-öelda tahtis ka tema seksida – viimasest korrast oli juba tükk aega möödas ja järgmiseni läheb jälle tükk aega. Ta tegi rinnahoidja haagid lahti, raputas endalt viimasegi hilbu ja heitis mehe kõrvale voodisse. Viis tundi hiljem maandus tema lennuk Cincinnatis.

      7. peatükk

      Nagu välja tuli, polnud proua Bennetil tarviski proua Lucasele ülemäära peale käia, et veenda teda oma tütreid Chip Bingleyga kokku viima. Proua Benneti telefonikõne peale oli proua Lucas teatanud, et miski ei teeks talle suuremat rõõmu ega leiaks Cincinnatis meelitavamat vastukaja kui Benneti kaunitaride ja nende vanemate tulek grillipeole, mille Lucased pidid korraldama Kristuse haigla uute töötajate tuleku tähistamiseks. Doktor Lucas oli haigla arst ja ühtlasi üks kõrgetest juhtivtöötajatest.

      Proua Lucas jagas proua Benneti meelehärmi täiskasvanud vallalise tütre pärast, kuigi proua Lucase pettumus oli ühe-, mitte viiekordne. Charlotte Lucas, kes oli olnud Lizi klassiõde ja viisteist aastat tema parim sõbratar Seven Hillsis, oli samuti vallaline, rõõmsameelne ja tasakaalukas, töötas Procter & Gamble’i personalijuhina, ning oli kolledži lõpetamisest saadik olnud umbes seitsmekümne viie naela võrra ülekaaluline. Proua Benneti meelest kandis see asjaolu proua Lucase õnnetuse teise, ehk küll niisama masendavasse kategooriasse kui see, kuhu kuulusid tema enese tütred. Selge see: Charlotte polnud mehele saanud, sest ta oli liiga paks, niisiis tuli tal lihtsalt hakata dieeti pidama. Seevastu proua Benneti tütardel polnud ühtki silmatorkavat ihu- ega iseloomuviga (vaene näotu Mary välja arvatud), järelikult polnud ka lihtsat vasturavimit.

      Proua Bennet, kes oli ise samuti ümaravõitu, oli pead murdnud, kas ehk proua Lucas lootis, et Chip heidab Charlotte’ile silma, kuid proua Lucase kõhklematu valmidus Bennetid grillipeole kutsuda andis proua Bennetile kinnitust, et tema sõbratar ei hellita Charlotte’i suhtes ebarealistlikke lootusi. Seetõttu pani proua Bennet ise grillipeo peale tõesti suuri lootusi, olgugi et tal polnud viimase kahekümne aasta jooksul kõikidest visadest püüdlustest hoolimata õnnestunud ühtki tütart mehele panna.

      Lucased elasid Indian Hilli eeslinnas, mis asus südalinnast viieteistkümne miili kaugusel ja oli nende cincinnatilaste kodu, kes armastasid pidada hobuseid või vähemalt tõukoeri, kes said tohututes valdustes vabalt ringi uidata. Lucased elasid hiiglasuures koloniaalstiilis kivihoones, millel oli kiltkivikatus ja rõdu eesukse kohal. Köögis embasid Bennetid Lucaseid, Jane pakkus omaküpsetatud biskviitkooki ja Liz läks akna juurde, et heita pilk tosinkonnale külalisele, kes juba lobisesid tagaaia kiviplaatidest siseõuel. “Jane, tule oma tulevast vaatama,” hõikas ta lustakalt.

      Jane astus tema juurde. “Chip Bingley on vist see pikk kena brünett?”

      Charlotte Lucas ütles: “Ei, Chip on see vöödiliste šortsidega. Pikk kena brünett on tema sõber Fitzwilliam Darcy, kes läks mullu Cincinnati ülikooli insuldikeskusse neurokirurgiks. Sahistatakse, et ka tema on vallaline, aga pisut tõrjuv. Ta õppis Chipiga ühes ja samas meditsiiniteaduskonnas.” Charlotte pöördus Jane’i poole: “Kas sa tõesti ei vaadanud “Väärt meest”, kui Chip seal kaasa tegi?”

      “Ta ei vaadanud mitte ühtki “Väärt mehe” osa,” vastas Liz. “On teine kord sihuke paipiiga.”

      “Chipi hooaeg oli võrratu,” ütles Charlotte. “Seal läks päris ehtsaks kakluseks, tüdrukud kiskusid üksteisel juuksepikendused peast.”

      Mary, kes oli sissesõiduteel ema autole järele jõudnud, ütles: “Minu meelest alandab “Väärt mees” naisi.”

      “Seda sa oled maininud jah.” Liz vaatas Charlotte’i poole. “Kas sa ütlesid, et Chipi sõbra nimi on Fitzwilliam, ja kui nii, siis kas ta purjetas siia Mayfloweriga?”

      “Ta palub end hüüda perekonnanime pidi.” Charlotte muigas. “Kuigi ega Darcy suurt parem ole.”

      Viimastel aastatel polnud Charlotte ja Liz kuigi palju koos olnud, ainult jõulupidudel või lõunasöökidel, kui Liz oli New Yorgist kodus käimas, aga nad tundsid teineteise seltskonnast endiselt suurt rõõmu. Lizi pikema kojutuleku helgemaid elamusi oli sõpruse taastamine Charlotte’iga ehtsal, täiskasvanute kombel, ja avastamine, et naisena meeldis Charlotte talle niisama palju, nagu oli meeldinud tüdrukuna. Nad arutasid vaid pooleldi naljaviluks, kas nad on oma keskkooliklassi viimased vallalised, kuigi Liz mõtles, et vahest kannatab Charlotte sellepärast rohkem. Charlotte elas Cincinnatis, kus oli emal näägutamiseks käe-jala juures, tal polnud vanemat õde, kes oli veel kauem vanatüdruk olnud; ta tahtis lapsi ja tal polnud salakallimat.

      “Chip on lühem, kui telekast paistab, eks?” küsis Charlotte. “Aga kena, ei saa salata. See V-kaelusega särgiga sell, Keith, on teine uus kiirabiarst,” kõnealune noormees oli mustanahaline, seltskonna ainus mittevalge, “ja triibulise kleidiga naine on intern. Tema kõrval on tema mees ja põngerjas on nende oma.” Peale nende olid seal veel veetlev blondiin, keda Liz ei tundnud, ja kaks vanemat paari, keda Liz oli kohanud Lucaste uusaastapäeva lahtiste uste peol; mõlema paari mehed töötasid samuti Kristuse haiglas arstidena.

      “Kas Keith on samuti vallaline?” küsis Liz. “Kui on, Jane, siis on sul ju terve puhvetitäis mehi, kelle hulgast valida.”

      “Lubage meelde tuletada,” ütles härra Bennet endale joogibaaris osavalt džinntoonikut segades, “et te ei vaata neid noormehi peegli tagant, mis paistab ainult ühelt pool läbi.” Härra Bennet tõstis käe ja doktor Lucas viipas СКАЧАТЬ