Cornwalli taeva all. Liz Fenwick

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ jalast, siis heitis seljast sviitri, teksad ja aluspesu. Ta pani need vanast paadikuurist alles jäänud roostes sõrestikule. Siis, kui vanavanaema oli Kaug-Idast, Austraaliast ja Aafrikast korjatud taimi siia vedanud, oli siin olnud paadikuur.

      Victoria seisis ihualasti, varbad kai graniitkividel krõnksus, vaatas hindavalt vee sügavust ja hüppas siis pea ees vette. Iga närv ta kehas tõmbus protestist krampi, kui jäine vesi ta endasse haaras. Ta tõusis pinnale õhku ahmima, aga kulus paar sekundit, enne kui keha piisavalt lõdvestus, nii et ta sai kopsudesse jälle õhku tõmmata. Nende mõne vee all veedetud hetkega sai ta aimu, mis tunne on uppuda. Ta nägi ülal valgust, kuid ei ulatunud selleni.

      Hambad plagisesid, aga ta hakkas rahulikult jõe keskosa suunas kroolima. Mere poole viiv vool oli tugev. Pealtnäha seisis vesi vaikselt paigal, ainult Victoria liigutused lõhkusid siledat veepinda. Ta pööras end selili ja silmitses näo kohal rippuvat udu, mis varjas mõlemad jõekaldad. Kaldad olid kadunud ja koos nendega kogu maailm. Oli vaid jõgi ja Victoria. Laisa käega üle pea tõmmates keerutas ta end vees ringi ja vaatas üksikut udust läbi tunginud valgusjuga, milles tantsisklesid tolmukübemed.

      Ta pööras end kõhuli ja lõikas tugevate tõmmetega läbi vee, kujutledes, kuidas kalad ta kõhu all võisid ehmuda, kui ta neist üle ujus. Nahk oli külmast trimmis ja surises. Ta peab täna Adamiga kokku saama. Adamiga seksides tundis ta, et elab. Adami embuses – või ükskõik kelle teise embuses peale Charlesi – võis ta unustada oma täitmata eesmärgid ja keskenduda hetkele, lihalikule ihale kogu selle toreduses.

      Talle tuli meelde John Donne’i luuletus „Sööt”.

      Mu ellu tule, armsaks saa

      koos püüame uut nautida!

      Kus kuldne liiv, kristalsed veed

      siidnööre, hõbekonkse eel

      Kuidas see edasi läks? Ta käed lõikasid vett ja miski puutus vastu ta reit ning talle meenus veel üks värss.

      Jões ujun vargsi voolavas

      su juurde armuihas ma.

      Talle meenus, kuidas mees oli talle seda luuletust lugenud. Kuidas ta hingeõhu sosin oli Victoria kaela kõditanud ja sealt edasi allapoole liikunud. Miks see talle praegu meelde tuli? Kas sellest, kuidas vesi ta keha silitas? Kaaluta olekust?

      On üleliigne pettesööt

      sa oled ise enda sööt.

      Need püügist pääsend kalad muud

      must targemad on paraku. 1

      Ta raputas pead, püüdes neid mälestusi tõrjuda, ja pööras ringi. Ta oli ennast minevikku unustades ujunud kaugemale, kui oli kavatsenud. Kumbagi kallast polnud näha. Orientiirideks olnud kai ja paadikuur olid kadunud. Teda haaras paanika. Ta sõtkus vett, püüdes aru saada, kus ta on, aga midagi ei hakanud silma. Kas temast saab üks neist jõenäkkidest, kellest vanaema oli rääkinud? Või satub ta ainsagi riidehilbuta jõe teisele kaldale? Ta naeris, otsis pilguga läbi udu tungivat päikest ja hakkas aeglaselt vasakule kroolima. Ta mõtles, et ei tea, kes ta ära päästaks, kui ta peaks lõunapoolsele kaldale sattuma. Kuidas ta oma päästjale tasuks?

      Ta mängis mõttes läbi mitmeid stsenaariume, enne kui tema ette ilmusid kai massiivsed kivid. Ta naeratas irooniliselt; täna ühtegi liiderlikku stseeni jõe ääres ei toimu. Ta hõõrus keha T-särgiga energiliselt kuivaks ja pani end riidesse. Tal oli vaja hommikusöök teha, kuid ta tundis isu palju enama kui ainult söögi järele. Kahju, et Adamit praegu siin polnud.

      Ta seisis hetke paigal ja silmitses jõge, vaadates, kuidas udu sedamööda, kuidas päike õhku soojendas, kõrgemale kerkis. Täna tuleb ilus ilm. Ta pööras jõele selja ja suundus metsa. Siin oli ikka veel udune ja Victoriale tuli meelde, kuidas ta oli mõelnud, et puud on nagu hinged, kes võivad iga hetk välja astuda ja su kinni püüda. Ta mõtted läksid tagasi neile lapsepõlvemängudele, mida nad olid Perryga mänginud. Talle näis, et nad olid kõik koolist vabad päevad siin veetnud, olgu ilm vihmane või päikeseline. Victoria kummardus üht sinikellukest noppima ning selle lõhna ja helendavat sina nautides meenus talle veel üks luuletus.

      Vaim õrn ning habras elamas

      ka igas väikses lilles.

      See Anne Brontë luuletus oli olnud osa tema lapsepõlvest, vanavanaema oli talle seda pärast metsajalutuskäike ette lugenud. Victoria ei mäletanud kogu luuletust, ainult osi sellest. Lillevart näppude vahel keerutades luges ta:

      Oh, üks vaid lill mul meenutas

      mu lapsepõlve õnne

      mil haldjakingina näis kellukas

      auhind kesk teisi lilli.

      Ta hingas lille lõhna sisse. Seda polnud võimalik kirjeldada. See oli sama tabamatu kui haldjad.

      Ei südametus inimsummas ma

      veel polnud kogend tänamatut elu. 2

      Tänamatu elu. Kui õigesti need sõnad kõlasid. Too mees oli talle kunagi oma igavese armastuse märgiks sinikellukaid kinkinud, teadmata, et haldjad armastuse ära viivad. Victoria nautis magusat lõhna. Olgu süüdi maagilised olendid või elu, tõeline armastus oli tema elust kadunud, nagu oli vahepeal ta elust kadunud olnud ka see mets. Ta oli alati seda iidset puudesalu võõraste sissetungijate eest kaitsnud ja nüüd tegi ta seda jälle. Ta polnud küll ei haldjas ega printsess, aga ta teeb kõik, et metsa tulevaste põlvede jaoks säilitada. Sellest saab tema pärand.

      Perrygi oli seda armastanud, aga ta oli olnud rumal ja abiellunud armastusest, mitte kohusetundest. Nende isa oli aasta enne Perry abiellumist surnud ega saanud Perryle aru pähe panna. Jumal teab, et Victoria oli püüdnud seda ise teha, aga Perry oli olnud kõigutamatu. Victoria oli sellega muidugi harjunud. Isagi polnud teda kuulanud. Ta polnud mõistnud, kui ülekohtune oli jätta Boscawen Perryle vaid seepärast, et too oli mees. Isa loogika oli osutunud valeks ja Victorial oli lõpuks olnud õigus. Ta oli abiellunud rahaka mehega ja kui see maja oleks jäetud talle, oleks kõik läinud hästi. Boscawen poleks võõrastes kätes kannatada saanud. Victoria lõi jalaga rajal olevat kivikest ja vaatas, kuidas see sõnajalgade vahele kadus. Küüslaugu lõhn mattis kellukate aroomi enda alla ja ta korjas mõned taimed omleti jaoks kaasa. Ta kõht korises ootusest.

      Läbi kerkiva udu hakkas paistma uus veranda ja Victoria hingas sügavalt sisse. Nüüd oli ta kodus ja tal oli võimalik midagigi heastada. Oli muidugi asju, mida polnud enam võimalik muuta. Iluaeda jõudnud, kummardus ta nuusutama vanal kiviaial kasvavat kuslapuud. Kõik, mis oli olnud, oli minevik. Ta peab suunama pilgu tulevikku, Boscaweni tulevikku.

      KOLM

      Nende ees oli kaks tühja taldrikut ja kannutäis värsket teed. Demi tundis end juba rohkem inimese moodi ja vanaisa nägi ka hoopis parem välja.

      „Räägi, mis siis juhtus,” ütles vanaisa üle lugemisprillide tema poole kiigates. „Mitte et mul poleks hea meel sind näha.”

      Demi keerutas käes oma kruusi. „Ma olen loll.”

      Vanaisa kortsutas kulmu. „Seda ma ei taha uskuda. Ma ütleksin, et sa oled päris tark.”

      Demi naeratas kergelt. Kui ta oli väike, oli vanaisa oma igakuistel külaskäikudel Londonisse tundide kaupa aidanud tal matemaatikat õppida, kuigi see polnud ta eriala. Temas peituv õpetaja polnud alla andnud. Ta oli leidnud viisi, kuidas matemaatika Demile arusaadavaks teha, ja Demil olid lõpuks olnud matemaatikas hiilgavad hinded ning matemaatika ja kunstiõpetus СКАЧАТЬ