Franzi lood. Christine Nöstlinger

Чтение книги онлайн.

      Kui Franz poistele selgitab, et ta pole tüdruk, naeravad need ta välja ega usu teda.

      Nad ütlevad: „Ära valeta! Juba häälest on kuulda, et oled! Nii piiksuva häälega räägivad ainult tüdrukud!”

      Tegelikult ei räägi Franz sugugi piiksuva häälega. Piiksuvaks muutub see ainult siis, kui ta väga närvi läheb. Ja seda juhtub, kui teised teda tüdrukuks peavad ja mängu ei võta.

      Kord ühel pühapäeval vaatas Franz köögiaknast välja. Õuel nägi ta üht poissi. Sellist, keda ta seal varem näinud ei olnud. Täitsa võõrast poissi. Poiss jalutas õuel ringi. Ja vilistas. Ta virutas jalaga plekktopsi pihta ja plekktops lendas üle õue. Poiss jooksis sellele järele ja virutas uuesti. „Ema, kas sa tead, kes see poiss seal on?” küsis Franz.

      Ema tuli köögiakna juurde ja vaatas samuti õue. „Ilmselt Bergerite sugulane,” kostis ta. „Küllap tuli koos emaga neile külla ja toas hakkas igav.” Seda mõistis Franz hästi. Kui tema oma tädil külas käis, hakkas tal ka alati jube igav.

      Franz toppis püksitaskutesse neli klaaskuuli, kolm mullinätsu, kaks plekist konna ja ühe pabertaskuräti ning ütles emale: „Kuule, ma lähen õue!”

      Ema arvates oli see hea mõte.

      „Aga käitu korralikult!” hüüdis ta Franzile järele. „See Bergerite klann on jube peps!”

      Franzil polnud aimugi, mis asi on klann. Ja mida tähendab peps, ei teadnud ta ammugi. Aga kuna ta õue kiirustas, ei hakanud ta nende kahe tundmatu sõna tähendust uurima.

      Enne väljaminekut tõi Franz veel keldrist oma jalgratta. Ratas oli tuttuus, kärtspunane ja selle lenkstangi ehtis suur kummist signaalpasun. Franz tundis oma jalgratta üle uhkust. „Kohe lähevad sel poisil silmad suureks,” mõtles ta. „Nii ilusat jalgratast pole ta kindlasti enne näinud!”