Sekt. Michael Katz Krefeld

Чтение книги онлайн.

      Eva vaatas ennast suurest seinapeeglist. Ta otsaesine oli higist niiske ja tumedad randid valge särgi kaenlaalustel andsid tunnistust tormilisest päevast, mis tal selja taga oli. Ta avas ülemised nööbid ja tõmbas särgi seelikuvärvli vahelt välja. Ta lükkas madala kontsaga Louboutinid jalast ja kõndis paljajalu kööki, kus oma ostud kotist välja pakkis. Kui ta asjad ära oli pannud, valas ta endale klaasi rosé’d ja sirvis kiirelt posti läbi. Arvete vahel oli kutse sõbranna Lilliani lapse ristsetele. Eva naeratas, nähes beebit, kes kaardi esiküljel laialt naeratas. Ta võttis külmikuukselt ühe magneti ja kinnitas kutse külmkapile, kus olid juba Era Ora restorani menüü, mille ta sünnipäeva õhtusöögilt kaasa oli võtnud, ja foto, kus nad Rongaga koos Bianca pardal seisid.

      Ükskõik mis, aga ära elutuppa mine…

      Eva võttis köögilaualt oma mantli ja läks magamistuppa, kus ta selle riidekappi riputas. Hakkas seejärel voodit kohendama. Ta nuusutas Ronga sinist T-särki, mida mees – ja vahel ka ta ise – magades kandis, enne kui selle kokku voltis ja Ronga padjale asetas. Eva haigutas ja läks tagasi kööki oma veiniklaasi juurde. Ta jõi ühe sõõmu ja kohendas tulpe, mille vaasi oli seadnud. Ühel neist oli pea juba longus ja ta võttis lille ära ning viskas selle kraanikausi alla prügikasti.

      Ükskõik mis, aga ära elutuppa mine…

      Eva võttis vaasi ja kõndis esikusse. Samal hetkel hakkas telefon köögilaual värisema. Ta läks tagasi ja nägi, et see oli sõnum Rongalt.

      „Kiire. Üritan õigeks ajaks koju jõuda. Kui ei, siis söö aga!”

      Ta vastas talle südameemotikoniga, pani telefoni käest ja läks elutuppa.

      Ükskõik mis, aga ära elutuppa mine… Ükskõik mis, aga ära elutuppa mine…

      Ükskõik mis, aga ära elutuppa mine… Ükskõik mis, aga ära elutuppa mine…

      Eva kõndis läbi elutoa, kus päike akendest sisse lõõmas ja toa palavaks küttis. Ta läks mööda diivani ees seisvast klaaslauast ja pani kimbu aknalauale väikeste küünlajalgade kõrvale. Liigutas veidi asju ringi, kuni seadega rahule jäi. Avas siis akna ja kinnitas selle haagiga. Värske õhk tulvas sisse ja Eva nautis tuulepuhangut, vaadates samal ajal kaitsevalle, kus puud pehmelt tuules õõtsusid ja päike nende taga Magasindammeni veepinnalt peegeldus. Ta sulges silmad ja hingas sügavalt sisse. Põrandalaudade krigin sundis ta silmad lahti ja ta vaatas üle õla.

      Ükskõik mis…

      Küünlajalg vihises tohutu jõuga läbi õhu ja tabas raginal Eva kolpa. Eva jalad andsid järele ja ta kukkus lõdvalt klaaslaua peale, mis ta raskuse all purunes. Ta elutu keha lebas lõdvalt läikival statiivil, samal ajal kui päike peegeldus paljudel klaasikildudel, mis nüüd uuenenud jõuga sätendasid. Avatud kuklahaavast voolas paljastele põrandalaudadele tume verejärv. Eva jõllitas kivistunud pilgul lakke, samal ajal kui vasaku käe sõrmed tõmblesid, nagu mängiks nähtamatul klaveril. Ühest suunurgast kerkisid süljemullid, kui ta oma viimase hingetõmbe tegi. Seejärel jäi ta vaikselt lebama.

      Nokkmütsiga tume kuju viskas kandilise küünlajala Eva kõrvale maha. Ta kummardus ning surus kaks mustades liibuvates kummikinnastes sõrme vastu Eva kaela ja katsus pulssi. Kui ta seda ei leidnud, keeras ta naise randmelt maha Jubilee rihmaga Rolexi ja pistis selle taskusse. Mees tõusis ja kõndis rahulikult elutoast kööki. Siin võttis ta laualt Eva koti ja avas selle. Tõmbas välja sülearvuti ja rahakoti ning pani need mõlemad tühja ostukotti, mille Eva oli lauale jätnud. Ta pööras ümber ja läks läbi esiku välisukse poole. Ta peatus hetkeks peegli ees.

      Näita mulle oma nägu… vaid korraks… vaid sekundiks… näita mulle… näita mulle…

      Mees tõmbas nokkmütsi silmile ja kadus uksest välja.

      „Näita mulle, kes sa oled!” karjus Ronk ja ärkas iseenda hääle peale. Ta tõusis voodis istukile ja läks natuke aega, enne kui talle kohale jõudis, et ta on Bianca pardal.

      „Oled kombes, Ronk?” Eduardo, tema paadinaaber, hüüdis oma purjekalt, mis Ronga paadi ette oli seotud.

      Ronk vaatas avatud luuki voodi kohal. „Jajah,” ütles ta enda ees laiuvale tähistaevale. „Maga edasi.”

      Eduardo pomises talle head-ööd-ja-ilusat-und vastu.

      Ronk vaatas mobiiltelefoni kella, mis alles pool viis näitas. Ta oli kõige rohkem tunni või kaks maganud, aga teadis sellegipoolest, et uuesti uinumine on võimatu. Ta tõusis voodist ja haaras teki endaga kaasa ning kõndis läbi kajuti, kus Møffe magas. Ta avas ukse ahtritekile, tõmbas valge plasttooli reelingu äärde ja võttis istet. Kanal voolas pimeduses vaikselt. Peale ühe remondiauto, mis Christianshavns Torvi juures üle silla veeres, oli siin vaikne. Need olid tunnid, kus pubid olid kinni ja ülejäänud linnaosa polnud veel ärganud. Need olid tunnid, mis kuulusid vaid iseendale. Vana Grand Banks õõtsus pisut ja kiigutas teda õrnalt toolis. Ta mõtles tagasi unenäole, mis oli alati sama. Unes püüdis ta asjata Evat vältimatu eest hoiatada. Unes olid kõik need üksikasjad, mis politsei järeluurimises ilmsiks olid tulnud – kõik alates Eva toimetustest enne surma kuni kurjategija kaasa võetud asjadeni. Laiba asukohta ja vigastusi oli ta ise näinud, kui ta koos Møffega koju tuli ja Eva elutult maast lebamas leidis.

      Mõnikord nägi ta unes viivuks mõrtsuka nägu, aga siis oli see alati tema enda moodi. Selle seose mõistmiseks ei pidanud just psühholoog olema – see kõik tulenes süütundest, mis teda endiselt painas. Ta tundis end süüdi, et polnud Eva surma ära hoidnud ega suutnud leida tema mõrvarit. Meest, kes kõige järgi otsustades oli õnnetu murdvaras, keda Eva tulek üllatanud oli. Kõige tõenäolisemalt üks neist, kes oli seotud nende Ida-Euroopa jõukudega, kes sel ajal linnaosa valitsenud olid ja kes sama suure tõenäosusega riigist põgenenud oli. Selle napi järeluurimise põhjal olid nad Mikkeliga ehitanud teooria, et Kaminsky teadis midagi tollastest jõuguliikmetest. Kui Ronk siin niimoodi istus ja tasast vett vaatas, jõudis talle kohale, kui õbluke see teooria oli ja kui kaua oli ta juhtumit lahendada lootes selle külge klammerdunud. Selle üle sai vaid nutta. Ja just seda Ronk tegigi.

      7

      Päike küttis Vor Frelsersi surnuaeda, kus kuum õhk punaste kiviseinte vahel liikumatult seisis ja pikad kruusateed värelema pani. Kaugusest kõlas surnuaia lõunaküljes jooksva Amagerbrogade liikluse monotoonne müra. Surnuaed kuulus Ronga kohalikule kirikule Christianshavnis ja oli nii-öelda väljakolinute surnuaed, mis oli kooleraepideemia ajal rajatud. Just sellisest kohalikust ajaloost teadis Eva kõike ja tihti ka jutustas, kui nad koos jalutamas käisid ja – Ronk oli sellele vaid „jaa-jaa” vastanud. Alati töömõtete ja juhtumitega liialt hõivatud, et Eva juttu korralikult kuulata.

      Ronk kummardus musta hauakiviga kalmule ja koristas sealt kuivanud kimbu ja teeküünalde jäägid oma eelmisest külaskäigust. Tema halb südametunnistus tuletas talle meelde, et see oli olnud kuskil jõulude paiku. Ta oleks tahtnud siin tihemini käia, aga ta vihkas kalmistut, mis tema jaoks esindas kõike, mis ei olnud elava Evaga seotud. Hauakivi meenutas talle vaid, kui ebaõiglane oli, et Eva siin pidi lebama, mitte Amagerbrogadel ringi jalutama ja tema elus olema.

      „Kas sa teadsid, et see kalmistu rajati suure kooleraepideemiaga seoses?” küsis Victoria, kes tema kohal seisis. Tema metsikud hallid juuksed olid sinise taeva taustal kui elektrit täis.

      „Või nii,” vastas Ronk ja pistis sodi kaasavõetud kilekotti.

      Victoria pahvis isekeeratud Petterøe sigaretist СКАЧАТЬ