Jeremy Poldark. Kolmas Poldarki raamat. Winston Graham

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ uusi või taasavama vanu. Võis öelda, et elati toimetuleku piiril.

      Olles rannalt lahkunud, ronis Ross üle lagunenud müüri ning nägi Demelzat mööda orgu lähemale ratsutamas; Demelza märkas teda just samal ajal ja lehvitas ning Ross lehvitas vastu. Koju jõudsid nad peaaegu korraga ning Ross aitas naise sadulast maha ja andis hobuse ligi tõtanud Gimlettile.

      „Oled ennast tänahommikuseks ratsasõiduks üles löönud,” lausus mees.

      „Mõtlesin, et on vale lasta end käest ja liikuda ringi, nagu polekski ma proua Poldark.”

      „Leidub neid, kes praegu just nii teeksidki.”

      Demelza võttis Rossil käe alt kinni ja avaldas sellele kerget survet, et mees teeks koos temaga väikese ringkäigu aias.

      „Mu tokkroosid on sel aastal hädisevõitu,” ütles Demelza. „Ilmad on olnud liiga vihmased. Vili on ka hiline. Nüüd jääb üle loota, et september tuleb ebatavaliselt soe.”

      „Siis on kohtusaalis umbne.”

      „Ega me kogu kuu kohtus ole. Ainult ühe päeva. Seejärel oled sa vaba.”

      „Kes seda ütleb? Kas oled rääkinud oma nõidadega?”

      Demelza jäi seisma ja noppis vanalt priimulalehelt teo. Ta hoidis seda vastikustundega kinnastatud käe pöidla ja nimetissõrme vahel. „Ma ei tea kunagi, mida nendega peale hakata.”

      „Poeta siia kivi peale.”

      Demelza tegigi nõnda ja pööras pea ära, kui mees teole peale astus. „Vaene väike elukas. Aga nad on nii aplad; ma ei paneks pahaks, kui nad lepiksid ühe-kahe lehega … Mis nõidadesse puutub, Ross, siis kas oled kunagi kuulnud niisugusest lehmahaigusest, mida kutsutakse sabaväänajaks?”

      „Ei ole.”

      „Tagumised jalad on halvatud ja hambad hakkavad suus logisema.”

      „Lehmadel logisevad hambad alati,” lausus Ross.

      „Ja saba näeb imelik välja, just nagu oleksid lülid katkenud. Sellest haiguse nimetus tulenebki. Kas usud, et lehm saaks terveks, kui lõigata saba lahti ja panna haava peale keedetud sibul?”

      „Ei,” vastas Ross.

      „Aga kui lehm oleks niikuinii paranemas, ega see siis midagi halba ka teeks või mis?”

      „Millega sa täna hommikul õieti tegelnud oled?”

      Demelza tõstis pilgu ja uuris mehe kõhna aristokraatlikku nägu.

      „Sain tagasiteel kokku Dwightiga. Ta lubas tulla kohtusse.”

      „Ei tea, mis kasu temast seal peaks olema. Mulle tundub, et niikuinii on kohal juba pool Sawle’i ja Gramblerit. Tulevad vaatama ja parastama.”

      Nad kõndisid vaikides ringi. Aed oli järjest madalamale laskuvate pilvede all paigale tardunud, igast lehest ja õiest õhkus jäävate asjade soojust ja kindlust. Ross mõtles: mitte miski siin ilmas ei ole jääv, on üksnes üürikeseks ajaks peatuvad soojus- ja lähedushetked möödavilksatavate nukrate päevade jadas.

      Pilvedest vallandunud vihmavaling ajas nad tuppa ning nad seisid natuke aega võõrastetoa akna all, vaadates, kuidas suured piisad sireliokstele potsatavad ja need tumedaks värvivad. Kui vihm tuli nii ootamatult, tundis Demelza ikka veel tungi minna vaatama, kas Julia ei maga õues. Ta oleks seda äärepealt Rossile öelnud, aga sai endal sõnasabast kinni. Harva juhtus, et nad nimetasid lapse nime. Mõnikord kahtlustas Demelza, et Julia seisab tõkkena nende vahel – kuidas Ross ka ei pingutaks, ei suuda ta ikka veel andeks anda, et naine oli läinud Trenwithi rahvale appi ja toonud sealt nakkuse.

      Demelza lausus: „Kas pole juba aeg jälle notar Pearce’i juurde minna?”

      Ross mühatas: „See mees ajab mu närvi. Mida harvem ma temaga kohtun, seda parem.”

      Demelza vastas vaikselt: „Need riskid ei puuduta üksnes sinu, vaid ka minu elu.”

      Ross võttis tal ümbert kinni. „Oot-oot. Kui minuga peaks midagi juhtuma, ei ole sinu elu kaugeltki veel läbi. Maja ja maad jäävad sulle. Sinust saab Wheal Leisure’i kaevanduse enamusaktsionär. Sina hakkad kandma vastutust … siinsete inimeste, kogu selle piirkonna eest …”

      Demelza katkestas teda: „Ei, Ross, siis pole mul enam midagi. Ma olen jälle kerjus. Olen harimatu kaevuriplika …”

      „Oled ilus noor naine, kel on aastaid veidi üle kahekümne, väike maavaldus ja suur võlakoorem. Sinu elu paremad aastad on alles ees …”

      „Ma elan ainult sinu kaudu. Sina tegid minust selle, kes ma olen. Sina mõtled mu ilusaks, sa mõtled, et olen maahärra naine …”

      „Jama! Sa lähed kahtlemata uuesti mehele. Kui mind poleks, lendaks siia kogu krahvkonnast mehi kohale nagu mesilasi. See pole mingi meelitus, vaid sulaselge tõde. Võiksid valida tosina …”

      „Ma ei läheks enam kunagi mehele. Mitte kunagi!”

      Ross pigistas tema kätt. „Kui kõhn sa ikka veel oled.”

      „Ma ei ole kõhn. Sina peaksid teadma, et ei ole.”

      „Noh, ütleme siis, et sale. Üksvahe oli su piht vähe toekam.”

      „Ainult pärast Julia sündi. Siis olid … hoopis teised lood.” No nii, see nimi oli nüüd välja öeldud.

      „Jah,” vastas mees.

      Minuti või kaks valitses vaikus. Rossi laud olid langetatud ja Demelza ei suutnud mehe ilmest välja lugeda, mida too mõtleb.

      „Ross,” sõnas ta.

      „Jah?”

      „Ehk paistab see kunagi teises valguses. Võib-olla tuleb meil veel lapsi.”

      Ross tõmbus naisest eemale. „Vaevalt tahaks ükski laps endale isaks võllamõistetud meest … Ei tea, kas õhtusöök on valmis.”

      Demelzast lahkunud, sõitis Dwight mööda kitsast rada edasi Sawle’i külasse, saatjaks jõe vulin ja tinapurustusmasinate kolksatused. Ta oli saabunud sellesse piirkonda alles üsna hiljaaegu – noor verisulis arst, kellel olid meditsiinist omad, radikaalsed arusaamad –, aga tema elust näis olevat möödunud siin otsekui kümme aastat. Selle aja jooksul olid inimesed, kelle keskel ta töötas, hakanud teda usaldama ja armastama; ta oli andestamatul kombel rikkunud Hippokratese vannet ning pidanud end seejärel vaevaliselt uuesti tõestama – maainimesed olid talle täielikult andestanud, sest süüdistasid kõiges tüdrukut; tema ise, kes ta oli enda vastu alati kriitiline ja nõudlik, suutis andestada üksnes osaliselt.

      Dwight oli väga palju õppinud; ta teadis nüüd, et inimesed on lõpmata erinevad ja täis vasturääkivusi ning seepärast nõuab igasugune ravi kannatlikku pusimist, katsetamist ja eksimusi; et kirurgil ja üldarstil tuleb sageli ainuüksi kõrvalt jälgida neid lahinguid, mis peetakse nende silme all; et väline abi pole eales veeranditki nii tõhus kui inimkeha enesetervendamisvõime ning pulbrid ja tilgad võivad mõnikord teha kasu asemel hoopis kahju.

      Kui talle olnuks omane enesega rahulolu, tundnuks ta ehk rõõmu, et on jõudnud oma eluga nii kaugele, sest paljud СКАЧАТЬ