Tihenevad varjud. V. E. Schwab

Чтение книги онлайн.

      „Piisavalt,” vastas Lila. „Seitse? Kaheksa?”

      Piraadid naeratasid ahnelt ja Lila teadis, mida nad mõtlevad. Neid oli enam kui kaks korda nii palju ja nende laev varjas end nagu vari pimeduses. Kui nad selle põgeneva saagi kätte saaksid… Lila tundis, kuidas Baliz Kasnovi sügaval asetsevad silmad teda tähelepanelikult puurisid. Ta vahtis vastu ja mõtles hajameelselt, kas mees valdab mingisugust võlukunsti. Enamikku laevu kaitses käputäis loitsusid – need tegid elu ohutumaks ja mugavamaks –, aga ta oli oma üllatuseks avastanud, et enamikul meestel, keda ta merel kohtas, polnud elemendikunsti jaoks kuigivõrd annet. Alucard ütles, et võlukunsti valdamine on hinnatud oskus ja et tõeline side võluväega kindlustas inimesele harilikult tulusa töökoha ka maal. Merd sõitvad võlurid keskendusid peaaegu alati seal tähtsatele elementidele – veele ja tuulele –, aga kasin meeskond võis saatuslikuks saada ja lõppeks eelistas enamik ikkagi vana head terast. Seda oskas Lila kahtlemata hinnata, sest tal oli endalgi praegu mitu relva riiete alla peidetud.

      „Miks siis sind säästeti?” uuris Kasnov.

      „Kas ikka säästeti?” viskas Lila vastu.

      Kapten limpsas huuli. Lila nägi, et mees oli juba otsustanud, mida laevaga ette võtta; nüüd tuli veel otsustada, mida Lilaga peale hakata. Vaskvaras polnud halastuse poolest tuntud.

      „Baliz…” ütles üks piraatidest, mees, kelle nahk oli tumedam kui ülejäänutel. Ta haaras kaptenil õlast ja sosistas talle midagi kõrva. Lila tabas ära ainult mõne pomisetud sõna. Londonlased. Rikkad. Ja lunaraha.

      Kapteni huulil levis aeglaselt naeratus. „Anesh,” nõustus ta noogutades. Ja siis kokku kogunenud meeskonnale: „Purjed rehvida! Kurss vest-ten-süüd! Meil tuleb kuldkalake kinni püüda!”

      Mehed jõmisesid heakskiitvalt.

      „Mu daam,” ütles Kasnov Lilat trepi poole juhatades. „Teil on selja taga raske öö. Lubage, et saadan teid oma kajutisse, kus te end kahtlemata mugavamalt tunnete.”

      Lila kuulis selja tagant vaadi avamist ja õlle kallamist ning naeratas, kui kapten ta alltekile talutas.

      Kasnov ei jäänud pikemalt tema seltsi, jumal tänatud.

      Ta viis Lila oma ruumidesse, köis ikka veel randmete ümber, ja kadus siis taas, keerates ukse enda järel lukku. Lila oli oma kergenduseks näinud alltekil ainult kolme meest. See tähendas, et Vaskvarga pardal oli neid kokku viisteist.

      Lila istus kapteni voodi servale ja luges kümneni, kahekümneni, siis kolmekümneni, sellal kui ülevalt kostis samme ning laev põrutas tema enda põgenevale alusele järele. Nad polnud isegi vaevunud teda läbi otsima, et näha, ega tal relvi pole, mis tundus Lilale liigse enesekindlusena, kui ta ühe noa saapa seest välja tõmbas, kiire harjunud liigutusega peos ringi pööras ja köie läbi lõikas. Köis langes põrandale ning Lila hõõrus randmeid ja ümises endamisi laulukest. Lorilaulu Sarowsist, viirastusest, kes pidavat öösiti isepäiseid laevu kummitama.

      Lila võttis kahe käega kleidipihast kinni ja rebis; seelikuosa kärises lahti ja nähtavale tulid liibuvad mustad püksid – kummagi põlve alla kinnitatud noatupp koos noaga –, mille veelgi kitsenevad sääred kadusid saabaste sisse. Ta võttis noa ja libistas sellega selja taga mööda korsetti üles, kaksates paelad katki, et saaks hingata.

      Ta viskas rohelise seeliku voodile ja lõikas selle allservast kuni narmendava vöökohani lahti. Õhulise riide sees oli pool tosinat peenikest pulka, mida võinuks pidada toestusluudeks ja olid nagu märgutuled, kuid polnud kumbagi. Lila pistis noa saapasse tagasi ja vabastas pulgad.

      Pea kohalt kuulis Lila mürtsatust, nagu oleks mingi raske ese kukkunud. Ja siis veel üks ja veel üks, kui õlu mõjuma hakkas. Lila võttis musta riidetüki, hõõrus selle üht külge söega ja sidus endale nina ja suu ette.

      Viimane asi, mille Lila sügavalt rohelise seelikuosa voltide vahelt välja võttis, oli tema mask. Mustast nahast näokate, lihtne, kui mitte arvestada sarvi, mis kaardusid kummalise ja ähvardava nõtkusega ta lauba kohal. Lila asetas maski endale ninale ja sidus paika.

      Kapteni kajuti nurka oli toetatud ajapikku pooleldi hõbedaseks tõmbunud peegel ja Lila silmas selles oma peegelpilti, sellal kui trepilt kostsid sammud.

      Lila naeratas maski taga. Siis pööras ta ringi ja toetas selja vastu seina. Ta kopsas pulga vastu puitu, täpselt nagu ennist märgutulega – aga erinevalt märgutulest ei tulvanud sellest valgust, üksnes heledaid suitsupilvi.

      Silmapilk hiljem paiskus kaptenikajuti uks lahti, kuid piraadid olid hiljaks jäänud. Lila viskas suitseva pulga tuppa ja kuulis, kuidas sammud vankusid ja mehed köhisid, enne kui uimastav suits nad jalust niitis.

      Kaks maas, mõtles Lila üle nende kehade astudes.

      Veel kolmteist jäänud.

      II