Kaks sõdurit. Anders Roslund
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Kaks sõdurit - Anders Roslund страница 12

Название: Kaks sõdurit

Автор: Anders Roslund

Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU

Жанр: Современные детективы

Серия:

isbn: 9789949596713

isbn:

СКАЧАТЬ vaatas taas enda ees inetul kübarariiulil olevat kotti, kilet, mis ümbritses teravaid metallist servi, ning järgmine normaalset kasvu külaline seisaks just seal ja näeks seda, mida tema näeb ja … kui terve elu jalus oli ja ruumi võttis, oli nii raske hingata ja neelata ning uut õhku saada.

      Enam mitte. Mitte üks kord veel. Mitte kunagi.

      Ta oli teiste eest oma aastad ära istunud.

      Ta oli täiesti kindel, et seisab endiselt püsti, aga kuna jalad alt ära kadusid ja põrand ligemale tuli ning ta pea vastu seina ära lõi, paistis, et ta vajub pikkamööda kokku ja ilmselt ka nuttis natuke. See, kes ei saa edasi minna ja ei saa tagasi minna ega suuda paigal istuda, sellel ei ole peale nutu suurt midagi alles jäänud. Ta nuttis ja vappus ning tõstis pilgu tollele kuradi neetud kilekotile, mis talle vastu vahtis.

      Ta tõusis püsti.

      Ta sirutas käe koti poole ning võttis sellest pöidla ja nimetissõrmega kinni, kui ta seda servast kinni hoiab, siis ei lõika see võib-olla nii sügavale kätte ja ei ole võib-olla nii raske. Ta võttis koti ja hakkas minema, oli vaimus taas Hinsebergis, ta oli luku taga ja ootas ega saanud aru, miks too toekas rauduks lukus on, ning ta heitis oma kitsas kongis pikali ja magas neli aastat; ta jõudis välisukseni, pani kilekoti käest maha ja tuli tuppa tagasi – tal oli vaja teipi, toda halli ja paksuvõitu rulli. Ta võttis koti uuesti kahe näpu vahele ja astus trepikotta, läks korruse võrra allapoole, avas prügišahti, hoidis kilekotti tsementtoru kohal ja tundis, kuidas käsi tõmbub krampi. Ta nuttis ja nägi vaimusilmas teisi kilekotte, kui poiss oli olnud väiksem ja kui too sai suuremaks – ta vihkas neid kotte samamoodi, nagu ta vihkas seda, kuna miski ei olnud kunagi muutunud, aeg klammerdus külge, oli terav ja tegi haiget. Hoor, sa pead selle hoiule võtma, kuna mina tahan, et sa seda hoiad. Ta värises, tõmbas käe tagasi ja pani kilekoti kõvale põrandale, võttis teibirulli ja rebis neli ühepikkust tükki, kleepis need käsivarrele ja võttis uuesti kilekoti, pistis avausest sisse, natuke ülespoole, natuke tahapoole, surus selle prügišahti avast pisut kõrgemal tugevasti vastu tsementseina, kleepis teibijupi ühest servast teiseni, veel ühe, veel ühe, veel ühe, kuni kott püsis kindlalt paigal, sulges siis šahtiluugi.

      TA EI NUTNUD vist enam. Aga ta istus endiselt kaltsuvaibal, silmad kinni. Tal ei olnud aimugi, kui kaua, kas hetke, kas tunde, päevi, aastaid.

      Siis kuulis ta sireeni, sirutas ennast, see oli ju tuttav, kodune.

      Ta vihkas seda.

      Algul vaikne. Ana oletas, et paari kilomeetri kaugusel, siis valjem ja varsti nõudlik, pealetükkiv, jälitav huilgamine, mis põrkus ühelt majalt teisele.

      Ta oli neid kokku lugenud.

      Täna viis korda, siiani.

      Eile kuus.

      Päev varem üheksa. Päev varem viis. Päev varem neliteist.

      Ta heitis kiire pilgu kübarariiulile, see oli tühi, ja ometi oli see neetud kuramuse kilekott seal ja jõllitas vastu.

      Ta läks köögi ja hääle poole, mis tagus vastu akent, tungis tuppa ja võttis võimust. Õues olid tihedasti koos hoovid ja majad, mida ta oli armastanud, kaitsnud, nagu naine alati armastab ja kaitseb lööjat, kuni tal ei ole enam valikut, ta saab armutult peksa või hakkab vastu. Vestlused olid vaibunud, turg ja poed kinni pandud, need, kes ähvardasid ja võtsid, olid elu oli tükkhaaval laiali lammutanud, samal ajal kui teine maailm vaatas pealt, see maailm, millel ei olnud aimugi, kuidas ära tunda neid, kes tahavad nii väga ära minna, et põletavad oma kodud maha.

      Huilgamine, hääl oli kohal, ta mõtles, kas see on seesama tuletõrjeauto, samad tuletõrjujad, kes hiljuti siin käisid, tavaliselt olid nemad.

      Ta istus auto parempoolsel esiistmel. Ülem Paremal. Ta kontrollis välimist tahavaatepeeglit, piidles autojuhti, keeras ringi, suitsusukeldujate juht, esimene ja teine suitsusukelduja olid valmis. Nad olid kaheksakümne kahe sekundiga väljasõiduks valmis, neil ei kulunud kunagi üle üheksakümne ja nad olid selle üle uhked, et võivad ennast iga päev, iga kord üheksakümne sekundi meesteks nimetada. Ja sõit ei võtnud minutitki, Eriksbergi depoost oli Råby Alléle viissada meetrit; see oli üks neljast aadressist, kuhu sõitmine võrdus kas politseisse helistamise või politseieskordiga. Sel päeval oli ta käinud kõikidel: Råbygången, Råby Backe, Albyvägen, Råby Allé.

      Thom ohkas.

      Iga õige väljakutse kohta luges ta üles kuusteist niisugust. Autod, jalgrattad, mopeedid, prügikastid, tarad, paberikorvid. Kuusteist. Ja siis üks tõsine.

      Ta oli just pikali heitnud, hommik oli olnud pikk, ta oli viis korda varustuse selga pannud ja ära võtnud, kuumus, suits ja kummaline varjude jahtimise tunne võtsid tal praegusel ajal mõnikord jalad nõrgaks. Ta lamas unetult tuletõrjedepoos, mille ukse ta oli kakskümmend kaks aastat tagasi avanud ja mis pakkus talle turvatunnet; kaheksa nädalat tuletõrjujakoolitust ja siis seitse nädalat esmaabikoolitust, ta töötas mõne aasta jooksul ühe päeva kiirabis, kaks päeva invataksoga ja kaks päeva tuletõrjujana, siis pakuti talle Riiklikku Tuletõrjekooli, kindlat töökohta ja voodit, kust ta just tõusis, koridori, millest ta just läbi jooksis, kappi, kust ta just oma kombinesooni, kiivri ja kaitsevesti haaras.

      Must suits.

      Ta keeras külgakna alla.

      Lõhnas pleki, õli ja bensiini järele.

      Esimene väljakutse oli varahommikul, Råby Allé 17 – mopeed. Teine umbes tund aega hiljem, Råby Allé 128 – üks konteiner ja kaks hunnikut rehve. Nüüd Råby Allé 46 – lõhna ja silma järgi öeldes põles auto.

      Ta avas ukse ja leegid tundusid kasvavat, suits mustemaks muutuvat. Ta silmas nägusid, kuulis hääli.

      Ta ei saanud sellest aru.

      Nad põletasid omaenda ruumi.

      Ta katsus kaitsevesti – mida ta oli nii kaua keeldunud kandmast – rihmu ja pidi just autost väljuma, kui tuhm kolks silitas tema põske, laupa, meelekohta. Raske neljakandiline tänavakivi oli tabanud tugevdatud külgakent, paks klaas oli kaetud mingisuguse kaitsva kilega, mis võeti kasutusele siis, kui viha muutus mõne aasta eest katseks viga teha.

      Ta vaatas akent, mis oli endiselt terve, naaldus ettepoole, tänavakivi, mis äsja oleks pidanud tabama tema pead, vedeles auto esiratta juures.

      „Jätame katki.”

      Autojuht, noor uje mees, kes oli varahommikust saadik juba viis korda Eriksbergi tööstuspiirkonnas asuva päästeameti ja selle Råby nime kandva Stockholmi lõunapoolse eeslinna vahet sõitnud, istus liikumatult, käed roolil, otsekui ei oleks ta üksuse juhi käsku kuulnud ega sellest aru saanud.

      Thom tõstis häält.

      „Jätame katki. Kohe.”

      Suur auto oli just tagurdama hakanud, kui see järsult peatus.

      Thom vaatas noort punetavat, õhetavat nägu.

      Siis tagasi, edasi.

      Tuletõrjeauto oli ümber piiratud. Ta oletas, et neid on kolmkümmend, isegi nelikümmend noort dressipükstes ja kapuutsiga dressipluusides noort keha, kelle nägusid oli raske näha, sest neid varjutas põleva bensiini must suits.

      Nad seisid täiesti liikumatult ja vaatasid autot, mis muutis plekist laibaks saades värvi.

      Kui СКАЧАТЬ