RALPHIE NAISED. Christine Rimmer

Чтение книги онлайн.

      Tänusõnad

      See raamat oli minu jaoks algusest lõpuni seiklus. Paljud inimesed ulatasid sel teel oma abistava käe.

      Tänan oma vennanaist Millie Strattonit ja nõbu Lily Dunningit Prairie Lady Music Halli lugude jagamise eest. Need, kes on piisavalt õnnelikud, et mäletada Prairie Ladyt, näevad tema kaja Prairie Queenis. Tänan Susan Malleryt lõputu toetuse ja julgustamise eest. Tänan oma süžeerühma, ma poleks ilma teieta hakkama saanud. Ja tänan Susan Crosbyt, kes luges esmast käsikirja ja tegi ettepaneku mõnedeks headeks parandusteks – sa oled parim.

      Olen lõputult tänulik kapten Jeffrey Beckerile Oklahoma politseist ja Maggie Price’ile, kes andsid infot Oklahoma politsei ja Oklahoma City õiguskaitse kohta. Tänan Darlene Grahamit viimase hetke meditsiinilise nõustamise eest. Ja Leslie Crosbyt abi eest minu mõnevõrra roostes hispaania keele juures. Kõik vead ja möödalaskmised seoses meditsiini ja menetlemisega on täiesti minu isiklikud.

      Proloog

      Pea meeles. Kui sellel on rehvid või munad, tuleb sul sellega sekeldusi.

      Veidi pärast nelja hommikul viieteistkümnendal aprillil lebas Ralphie Styles käed-jalad laiali keset Oklahoma City tänavat, nägu ülespoole, uimase ja verisena. See oli just pärast seda, kui üleslöödud punane väikebuss temast üle veerenud ja ära sõitnud oli.

      Mees kuulis oigamist ning taipas hetk hiljem, et see hääl tuli tema enda suust. Ta vahtis öisesse taevasse ja püüdis jalgu liigutada. Mitte midagi.

      Ta proovis käsivarsi: ei õnnestunud. Käsi. Ei. Mitte paganama sõrmegi…

      Midagi ei juhtunud. Ei mingit vastust erinevatelt jäsemetelt. Juhtimistorn tegutses omapead.

      Hea uudis oli, et ta ei tundnud vähimatki valu.

      Või ehk oli see halb uudis…

      Mees kuulatas. Ta kuulis lähedal vett tilkumas ning kaugemal vaibuvat sireeni – see ei tulnud tema poole.

      Ta tundis asfaldi lõhna ning enda vere maitset suus.

      Darla, mõtles mees, kui veri tema suus segunes rabava teadmisega reetmisest, tekitades roostes raua maitse. Mees mäletas. Kõike. Iga päeva, iga tundi, iga hetke, mille ta naisega veetnud oli: Darla Jo Snideriga, kes nüüd oli Darla Jo Styles.

      Ralphie oli oma viiekümne kaheksa eluaasta kestel paljusid naisi tundnud. Neid tundnud ja armastanud. See oli tema suurim loomulik anne: armastada naist ja armastada teda hästi. Kui Ralphie naist armastas, tegi ta seda jäägitult. Kui Ralphie naist armastas, oli naine ainus – vähemalt mõneks ajaks. Ja kui see aeg läbi sai, noh, siis armastas ta naist edasi. Lihtsalt teistmoodi.

      Siiski, Darla… Darla oli… eriline. Ei. Mitte seda. Nad kõik olid erilised, iga naine, keda ta armastanud oli. Aga Darla? Darla suhtes oli Ralphie kindel olnud, et oli lõpuks leidnud tema – leidnud naise, keda ta alati otsinud oli, naise, keda oma ülejäänud elu hoida, naise, kellest ta iial ei lahku.

      Tilluke naeratus valgus mehe suust järele jäänud rebenenud ribadele. Tal oli Darla suhtes õigus olnud. Jah, tõesti oli. Kuid kõigele vaatamata armastas mees teda endiselt. Ta ei saanud sinna midagi parata. Ja kuna tema ülejäänud elu hakkas tunduma lühem, kui ta oodanud oli, oli üsna paganama tõenäoline, et ta armastab Darlat ka surres.

      Ralphie vaatas ähmaste, kaugete tähtede poole ning tal õnnestus naise nimi öösse sosistada. “Darla Jo.”

      Siis tundis mees valu, kuid see valu ei tulnud ühestki tema murtud kehaosast.

      Näis nii ebaõiglane, et see juhtus. Ta polnud isegi veel oma tuludeklaratsiooni ära saatnud. Ja kuramus, kuidas ta vajas sigaretti. Vaid üht veel. Reispassiks…

      Ralphie neelas verd. Kõik näis kuidagi aeglustuvat. Ja ta hõljus, üsna võimetuna hoolima sellest, et ta lebas keset tänavat, pimeduses enne koitu – täiesti üksinda, veritsedes, käed-jalad jõuetud ja tundetud, justkui toore liha käntsakad. Jah. Surnud mees. Selles pole kahtlustki. Ta teadis üha kindlamalt, et teda pole enam käesolevat probleemi lahendamas. Ja millest politseil edasi minna on? Tema tapja oli tark. Tema tapja võib puhtalt minema pääseda.

      Aga siiski…

      Oli olemas Rio. Riot ei tohtinud unustada. Hea mees, Rio. Parim – ja Phoebe?

      Phoebe Jacks oli Ralphie esimene naine ja tema praegune äripartner. Tema võiks ka sekkuda. Phoebe oli juba midagi. Phoebega ei tasunud jännata – või nendega, keda ta oma sõbraks kutsus.

      Ralphie naeratas taas oma rebenenud naeratust. Jah. Rio ja Phoebe ajaksid selle asja korda. Nad ei jätaks enne, kui asjaga lõpuni jõuavad. Ning kuna Ralphie polnud jõudnud oma testamenti muuta, mida ta Darlale jätkuvalt lubanud oli, siis kui see oli tema lõpp, oleks Rio ainus tema pärija. Rio saaks Phoebe partneriks.

      See oli hea. See oli üks asi, mis oli siiski õigesti läinud. Ralphie soovis, et ta saaks kohal olla, kui Rio ja Phoebe esmakordselt näost näkku kohtuvad. See juba oleks midagi. Jah. Midagi huvitavat. Sädemed lendaksid…

      Mis hääl see oli?

      Muusika.

      Ralphie ohkas. Kaunis muusika. Südantlõhestav.

      See oli alanud kaugel ja tuli lähemale. Bruce Springsteeni ballaad varastest üheksakümnendatest, “If I Should Fall Behind”. Seda laulis naine…

      Phoebe. Oo jaa. Phoebe laulis seda kaunist laulu oma kähiseva, kõlava häälega.

      Muusika valjenes ning mehele avanes nägemus, selge kui päev.

      Ta nägi Preeriakuningannasid: Phoebet, Cimarron Rose’i ja Tiffanyt laval oma täies hiilguses, enne kui kõik nässu läks, enne kui Phoebe temast lahutas ja bänd laiali lagunes. Cimarron Rose klahvpillide taga, Tiff basskitarriga. Phoebe, kes mängis viisi, seisis mikrofoni taga, pikad tumedad juuksed valguse käes sätendamas ja rohelised silmad säramas, seda aeglast, kaunist laulu saates ja lauldes.

      Phoebe nägu muutus ja ta oli nüüd Darla, lauldes vaid Ralphiele. Darla, seljas pikk valge kleit, suur kõht ees ning uhke lapse üle, keda ta kandis, kuldne sära ümber tema inglinäo.

      “Darla Jo,” sosistas Ralphie pimedusse kaugetele tähtedele. “Need ei loe. Kõik sinu valed. Või mida sa tegid. Ma armastan sind. Armastan sind alati. Ja ootan sind seal, kuhu lähen. Ma vannun, et ootan.”

      Laul vaibus. Nägemus hajus. Ralphie Styles laskis laugudel langeda.

      Ta ei avanud neid enam kunagi.

      Esimene peatükk

      Kui elu on aja raiskamine ja aeg on elu raiskamine, raisakem siis kõik koos ja veetkem elu parim aeg.

      Kell kolm pärastlõunal, oma kolmekümnendal sünnipäeval, seisis Phoebe Jacks baarileti taga, kandes neljatollise kontsaga rihmiksandaale ning trükitud roosidega musta suvekleiti. Ta poleeris õlleklaasi. Phoebe arvates oli klaaside poleerimine rahustav ning just praegu vajas ta rahustavat tegevust. Tema eksabikaasa, Ralphie Styles, oli talle korraliku käki kokku keeranud – hauast, mitte vähem.

      Oh, jah, mõtles ta tumedat juuksekiharat silme eest ära puhudes, palju õnne mulle sünnipäevaks.

      “Ja СКАЧАТЬ