Teisipäevanaiste pudru ja kapsad. Monika Peetz

Чтение книги онлайн.

      1

      See oli tundunud nii lihtne: võtta uksed eest, tõmmata sahtlid välja, upitada kasepuidust korpus maast lahti ja siis teosammul trepikojast alla. Samm sammult. 42 astet. Siit jäi kolimisautoni vaid mõni meeter.

      Väike korter, pidev parkimiskoha otsimine, lärm ja heitgaasid: Kikil oli palju mõjuvaid põhjusi Kölni Eigelsteini linnaosast ära kolimiseks. Kolimisstressis ei tulnud talle enam ükski meelde. Kuhu see Max ometi jäi? Kui kaua aega sai võtta Greta viimine vanaema ja vanaisa juurde? Maxi vanemad olid olnud nõus oma seitsmeteistkümne kuu vanust lapselast kolimispäeval hoidma. Disainistuudiumi lõpetamisest saadik täitis Max aeg-ajalt isa firmas tellimusi. Plahvatusohtlik vastuteene.

      „See on neil nagu sõjas ja rahus,” ütles Kiki alati. „Palju sõda, vähe rahu. Relvarahu on vaid siis, kui nad tohivad Gretat hoida.”

      Vanavanemate Thalbergide suhe oma peaaegu-miniaga, kes oli nagu välk nende poja ellu sisse löönud, oli keeruline. Arvatavasti pommitasid nad parasjagu Maxi heasoovlike nõuannetega, et veenda teda kolimisasja uuesti läbi mõtlema.

      Kikil oli hea meel, et teisipäevanaised teda kolimise juures abistasid. Caroline aitas Kikit kummuti higistama paneval allavedamisel, Eva lammutas raamaturiiuleid laiali ja Judith pakkis Kiki kirevat varanatukest pappkastidesse. Vaid Estelle, kes nägi oma figuuri rõhutavas kombinesoonis kõige rohkem mööblipakkija moodi välja, oli kadunud. Suure tõenäosusega kontrollis ta köögis, kas kaasatoodud šampanja on puhkepausi jaoks juba õige temperatuuriga.

      „Igaüks nii, kuidas oskab,” oli Kiki motoks seadnud.

      Estelle ei osanud kuigi palju ja tahtis veelgi vähem. Tavaliselt tõi rikas apteekriproua automaatselt ettekäändeks perekondlikud kohustused, enne kui keegi jõudis sõna „kolimisabi” üldse nimetadagi. Pärast seda, kui ta kasupoeg Alexander kolis koos värskelt laulatatud kasuminiaga Kölni, et Estelle abikaasat ettevõtte juhtimisel aidata, tundus talle igasugune kolimine ahvatlevam kui perekonna kokkusaamine.

      Tänavalt kostis erutatud häältesuminat. Zekeriya, Kiki türklasest naaber pruudimoeärist, diskuteeris kõnniteel naabruses asuva kihlveokontori külastajatega kolimisauto asjakohase laadimise teemal. Tegelikult olid tulevased kihlveokuningad kogunenud tänavale vaid suitsetama. See ei takistanud neil enesekindlalt arvamust avaldamast. Kihla vedada ei olnud sel varasel pühapäevahommikul millegi peale, mokalaata pidada sai seda enam. Zekeriya oli veendunud, et tal voolab veresoontes diislikütus ja seetõttu on tal põhimõtteliselt õigus. Tema vanaisa, isa, vend, kõik onud ja õemehed teenisid raha impordi- ja ekspordiäris. Tal oli olnud au organiseerida Kikile ja Maxile soodsa hinnaga veoauto. Kui mitte arvestada valguspildi „Kosk realistliku 3D-liikumisefektiga” kümmet eksemplari, oli veoauto tühi. Ikka veel. Kiki ja Caroline olid jäänud trepikoja esimesel käänakul kummutiga kinni. Ei aidanud ükski pööramine, keeramine, vandumine ega hädaldamine. Kiki oli surutud trepikäsipuu ja kapi vahele. Kogu maailma raskus lasus ta kätel. Ei saanud edasi ega tagasi.

      „Maale kolida? Milline rumalus!” õiendas ta. „Mis paharet see mulle ometi kõrva sosistas, et pean elus uue pöörde tegema? Ma ei saa isegi trepikoja kurviga hakkama.”

      „Puhtteoreetiliselt ei oleks see kolakas saanud iial sinu korteris olla,” ähkis Caroline, näost tulipunane. Viimast jõudu kokku võttes upitas ta kummuti pisut kõrgemale.

      „Rohkem vasakule. Vasakule. Mu käsi,” röökis Kiki. Kapi teravad servad lõikasid talle ihusse. „Kes ütleb, et linnakorteris ei saa lapsi suureks kasvatada. Hädapärast kas või trepikojas,” ägas ta.

      Caroline meeleheide järjest kasvas: „Tee midagi, keera ümber!”

      „Ei saa,” karjus Kiki vastu. „Ma olen kinni.”

      Nende paanilised hääled kostsid tänavale välja.

      „Te oleksite pidanud kummuti püstipidi võtma,” ütles Judith tagantpoolt. Ta ei taibanud, et sellises olukorras kulus ära kõik peale hea nõu. Sõim ja vandumine, mis talle samal hetkel Caroline suust kaela sadasid, olid kahvatu vari jämedast kõnepruugist, mida tõid Caroline kliendid advokaadibüroosse. Trepikojas võtsid koha sisse isehakanud kolimiseksperdid kõnniteelt, et näidata oma tulevasele eksnaabrile Kikile, kuidas asjad peavad käima. Kummutiga. Puhtteoreetiliselt igatahes.

      2

      Judith pages magamistuppa. Estelle juurde.

      See oli barrikadeerinud end kõige tagumisse nurka ja proovis olla võimalikult nähtamatu, sellal kui trepikojas puhkes kolmas Balkani sõda.

      „Ma ei hoia kõrvale,” kaitses Estelle end ennetavalt. „Ma hoolitsen potilillede liigisobiliku transpordi eest.”

      Pühendunult mässis ta ülisuurt kaktust mullikilesse. „Seda muidu alla ei saa,” selgitas Estelle. „Iseasi, kui sulle meeldivad botaanilised tätoveeringud.”

      „Ma imestan, et see taim on Kiki juures ellu jäänud,” kommenteeris Judith. „Kikit pole roheline kraam kunagi huvitanud.”

      Estelle oletused olid ühesed: „See näeb välja nagu dildo. Võib-olla on põhjus selles.”

      Kiki meestetarbimine oli teisipäevanaiste seas legendaarne. Ent alates sellest, kui Kiki tutvus kolmteist aastat noorema Max Thalbergiga ja sai emaks, oli kõik muutunud. Suurlinnavõsuke oli otsustanud oma senise elu selja taha jätta. Hüvasti, pikad õhtud Brüsseli platsil, nägemist, Hallmackenreuther, EWerk, Six Pack ja King Georg, bye bye, kohvik Coffee to go, adjöö, teisipäevanaised. Ja seda kõike kõrgema eesmärgi nimel.

      „Greta ei pea sirguma linnas ja arvama, et piim kasvab supermarketi külmkapiriiulil,” oli Kiki põhjendanud oma radikaalset sammu. Honorari, mille ta sai disaineritöö eest kohvikuketile Coffee to go, investeeris ta uude ellu. Kiki ja Max olid hüpoteegi ja renoveerimist vajava vana koolimaja, mille juurde kuulus piisavalt maad roheliste isemajandamisunistuste elluviimiseks, õnnelikud uusomanikud. Mecklenburg-Vorpommerni liidumaal. Midagi muud polnud noore perekonna rahaline seis võimaldanud.

      „Üheksakümmend minutit Berliini, üheksakümmend minutit Hamburgi, üheksakümmend mere äärde,” oli Kiki vaimustuses.

      Vahemaa Kölni ja oma uue elukoha vahel jättis ta täpsustamata. Kiki oli avastanud vana koolimaja reisil mööda Mecklenburg-Vorpommernit. Maja taga oli 3400 ruutmeetrit maad koos vana viljapuuaia, maalilise kalurihüti, isikliku järvekalda ja kokku kukkunud küüniga, mille võis maha lammutada. Ent milleks midagi maha lammutada, kui sellest saab veel midagi teha? Kiki oli ajaloohõngulisest paigast esimesest silmapilgust vaimustuses. Tema pank hoopis vähem. Vabakutseline? Ilma kindla sissetulekuta? Isegi mitte abielus? Ja omakapital – kas see on kõik? See, mis Kiki jaoks oli mõõtmatu rikkus, kutsus Eigelsteini panga laenuosakonnas esile vaid napi õlakehituse. Panga numbrikummardajaid ei veennud isegi Kiki briljantne äriidee ehitada vana koolimaja ümber külalistemajaks rahu vajavatele suurlinlastele ja ökoturistidele. Alles Estelle lubadus üürida teatud arv tubasid pooleks aastaks ühele oma heategevusprojektile oli meelestanud panga armulikult. Põhjuseks oli eelkõige see, et Estelle pidi oma lubaduse katteks ettemaksu tegema. Estellet vaimustas väljavaade, et ta saab võimaldada sotsiaalsete probleemidega peredest pärit lastele Kiki juures tasuta puhkust. Ta armastas heategevustööd. Seni, kuni tema panus ei nõudnud füüsilist pingutust.

      Teisipäevanaised olid reisinud kõigil viiel kontinendil, maailmakodanikena olid nad läbi rännanud kõige eksootilisemad maanurgad. Mecklenburgi järvistut ei tundnud neist keegi. Mis võiks olla eksootilisem, kui alustada uut elu kanade, lehmade ja linnapõgenike keskel?

      Peaaegu kakskümmend aastat oli möödunud ajast, kui viis naist tutvusid Kölni Prantsuse Instituudis prantsuse keele kursustel. Kuni tänase päevani kohtusid nad iga kuu esimesel teisipäeval. Ent nüüd pidi kõik muutuma. Kolimispäev langes üheteistkümnendale novembrile. Isegi СКАЧАТЬ