Eikusagi. Neil Gaiman

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ pidime täna õhtul koos maha istuma ja sellest Mersthami kontost rääkima. Mäletad?”

      See oli täna? Richard seisatas viivuks. Kui nad peaksid kunagi organiseerimatuse olümpiaalaks tegema, siis tema võiks Ühendkuningriiki esindada. „Garry,” ütles ta, „anna andeks. Ma ajasin kõik nässu. Pean täna Jessicaga kokku saama. Kutsusime ta ülemuse õhtust sööma.”

      „Härra Stocktoni? Stocktonite perekonnast? Selle Stocktoni?” Richard noogutas. Nad kiirustasid trepist alla. „Kindlasti saab sul lõbus olema,” ütles Garry silmakirjalikult. „Ja kuidas elab koletis Mustast laguunist?”

      „Jessica on Ilfordist, kui aus olla, Garry. Ja ta on endiselt minu elu valgus ja armastus, tänan väga küsimast.” Selleks ajaks olid nad jõudnud fuajeesse ning Richard sööstis automaatuste poole, mis äärmiselt muljetavaldavalt ei avanenud.

      „Kell on kuus läbi, härra Mayhew,” ütles härra Figgis, hoone turvamees. „Te peate lahkudes nime kirja panema.”

      „Mul pole seda vaja,” ütles Richard õieti eikellelegi, „tõesti ei ole.”

      Härra Figgis lõhnas ebamääraselt mingi meditsiinilise salvi järele ning laialt levinud kuulujuttude kohaselt oli tal entsüklopeedilises mahus softcore pornokollektsioon. Figgs valvas uksi säherduse hoolega, et see lähenes juba hullusele – ta ei suutnud kunagi päriselt unustada õhtut, kui terve korruse jagu arvuteid jalad alla võttis ja minema kõndis, ning koos nendega kaks toapalmi ja tegevdirektori Axminsteri vaip.

      „Nii et me siis ei lähe jooma?”

      „Anna andeks, Garry. Kas sulle esmaspäev sobiks?”

      „Ikka. Esmaspäev on okei. Esmaspäeval näeme.”

      Härra Figgis uuris nende allkirju ja kui ta oli teinud kindlaks, et neil polnud kaasas arvuteid, palmipotte ega vaipu, vajutas ta nupule laua all ning uksed libisesid lahti.

      „Uksed,” ütles Richard.

      Käik hargnes ja lahknes ning Uks valis huupi suuna, sööstis läbi tunnelite, jooksis, koperdas ja põikles. Härra Croup ja härra Vandemar jalutasid talle järele niisama rahulikult ja rõõmsameelselt nagu kaks Crystal Palace’i näitust külastavat Victoria-aegset aukandjat. Ristteele jõudes laskus härra Croup põlvili, leidis lähima verepleki ja nad läksid selle juhatatud suunas. Nad olid nagu saaklooma kurnavad hüäänid. Nad võisid oodata. Neil oli aega maa ja ilm.

      Vahelduseks oli Richardil õnne. Tal õnnestus püüda must takso, mida juhtis eriliselt entusiastlik juht, kes viis ta koju kõige ebatõenäolisemat teed mööda tänavaid, mida Richard polnud kunagi varem isegi märganud, arendades samal ajal põhjalikku vestlust liiklusprobleemidest Londoni kesklinnas, sellest, kuidas oleks kõige parem kuritegevusega toime tulla ja teravatel päevapoliitilistel teemadel, nagu seda teevad kõik Londoni taksojuhid, nagu Richard oli avastanud, kui neile kätte anda elav ja hingav inglise keelt kõnelev reisija. Richard kargas autost välja, jättes maha jootraha ja oma käsikohvri, suutis takso siiski peatada enne, kui see jõudis tagasi peateele, sai nõnda kohvri jälle tagasi ning jooksis siis trepist üles oma korterisse. Koridori astudes kooris ta juba riideid seljast, kohver lendas keereldes üle toa ja tegi hädamaandumise sohval; ta võttis taskust võtmed ja pani need hoolikalt koridorilauale, et need mingil juhul maha ei ununeks.

      Siis sööstis ta magamistuppa. Kõlas sumisti heli. Richard, kolmveerandi võrra juba oma parimas ülikonnas, kargas uksetelefoni juurde.

      „Richard? Jessica siin. Ma loodan, et sa oled valmis.”

      „Oh. Jah. Tulen kohe alla.” Ta tõmbas mantli selga ja jooksis ust oma selja taga kinni virutades alla. Jessica ootas alumisel trepiotsal. Ta ootas alati seal. Jessicale ei meeldinud Richardi korter – see pani ta end ebamugavalt naiselikuna tundma. Seal varitses alati võimalus silmata Richardi aluspükse, noh, kus tahes, rääkimata veel juhuslikest hangunud hambapasta klimpidest vannitoa kraanikausis, nii et ei, see polnud koht, mis oleks Jessicale sobinud.

      Jessica oli väga ilus – nii ilus, et aeg-ajalt leidis Richard end teda vaatamas ja imestamas, kuidas see küll juhtus, et ta on minuga? Ja kui nad armatsesid – see toimus Jessica korteris moodsas Kensingtoni linnajaos, pimeduses Jessica messingvoodi kargete valgete linaste linade vahel (sest vanemad olid Jessicale öelnud, et suletekid on dekadentlikud) –, siis klammerdus neiu pärast tugevasti tema külge, tema pikad pruunid lokid langesid Richardi rinnale, ja siis sosistas ta Richardile, kui väga ta teda armastab, ja Richard vastas, et ka tema armastab teda ja tahab alatiseks temaga jääda, ja nad mõlemad uskusid, et see on tõsi.

      „Helde taevas, härra Vandemar. Ta hakkab aeglasemaks jääma.”

      „Hakkab, härra Croup.”

      „Küllap ta kaotab palju verd, härra V.”

      „Mõnusat verd, härra C. Mõnusat märga verd.”

      „Enam ei lähe kaua.”

      Kõlksatus – vedrunoa avanemise heli, tühi, üksildane ja tume.

      *

      „Richard? Mida sa teed?” küsis Jessica.

      „Mitte midagi, Jessica.”

      „Ega sa ometi jälle oma võtmeid ei unustanud, ega?”

      „Ei, Jessica.” Richard lõpetas enda patsutamise ja toppis käed sügavale mantlitaskutesse.

      „Nii. Kui sa täna härra Stocktoniga kohtud,” ütles Jessica, „siis pead sa arvestama, et ta pole mitte ainult väga tähtis mees. Ta kujutab endast tervet omaette institutsiooni.”

      „Ma ei jõua ära oodata,” ohkas Richard.

      „Kuidas palun, Richard?”

      „Ma ei jõua oodata,” kordas Richard natuke innukamalt.

      „Oh, astu ometi kiiremini,” ütles Jessica, kellest hakkas kiirgama midagi, mida mõne vähema naise juures oleks võinud lausa närvilisuseks nimetada. „Me ei tohi lasta härra Stocktonil oodata.”

      „Jah, Jess.”

      „Ära kutsu mind niimoodi, Richard. Ma vihkan hellitusnimesid. Need on nii alandavad.”

      „Ega peenraha ei juhtu olema?” Mees istus ukseavas. Tal oli kollase-hallikirju habe, silmad auku vajunud ja tumedad. Tokerdanud nööri otsas rippus tal kaelas käsitsi kirjutatud silt, mis puhkas rinnal ja teavitas kõiki, kel oli lugemiseks silmi, et ta on kodutu ja näljane. Selleks poleks olnud silti vajagi ning Richardi käsi oli juba taskus ja kobas müntide järele.

      „Richard. Meil pole selleks aega,” ütles Jessica, kes annetas heategevusele ja investeeris eetiliselt. „Niisiis, ma tahan, et sa jätaksid talle hea mulje kui mu kihlatu. On äärmiselt oluline, et tulevane abikaasa jätaks hea mulje.” Ja siis tõmbus ta nägu krimpsu, ta kallistas Richardit põgusalt ja ütles: „Oh, Richard. Ma armastan sind. Sa ju tead seda, eks ole?”

      Ja Richard noogutas ja ta teadis.

      Jessica vaatas kella ja kiirendas sammu. Richard nipsas naelase mündi märkamatult läbi õhu ukseavas istuva mehe poole, kes selle oma määrdunud pihku püüdis.

      „Ega reserveeringuga mingeid probleeme polnud?” küsis Jessica. Ja Richard, kes ei osanud otsesele küsimusele vastates СКАЧАТЬ