Kes külvab tuult. Nele Neuhaus

Чтение книги онлайн.

      Ta nägi juba kaugelt kahte autot hoovil seismas ja aimas, mis teda ees ootas. Ludwig Hirtreiter ei olnud inimene, kes konfliktide eest kõrvale hoidis, niisiis marssis ta edasi ja tõukas aiavärava lahti. Tell tormas kahe mehe suunas ja hakkas haukuma.

      „Tell!” hüüdis ta. „Lõpeta. Kõrval!”

      Koer kuuletus kohe.

      „Mis te tahate?” urises Hirtreiter. Ta oli ebaseadusliku raadamise pärast metsas ikka veel ärritatud. Ta pojad olid külaskäiguks halva aja valinud.

      „Hommikust, papa,” naeratas noorem poeg Matthias. „On sul aega kohvi juua?”

      Milline läbipaistev trikk.

      „Mitte siis, kui te hakkate jälle Pfaffenwiesest rääkima.” Talle oli ilmselge, et just sellepärast olid pojad tulnud. Nad olid aastaid suhtlemist vältinud, kui välja arvata iga-aastane mittemidagiütlev jõulukaart ja kohustuslik telefonikõne tema sünnipäeval, ja sellest oli talle piisanud. Ta vaatas poegi kergitatud kulmude alt. Nad seisid pelglikult ja kohmetult, uhked ülikonnad seljas ja kallid autod kõrval.

      „Palun, isa,” alustas Gregor alandlikul toonil, mis sobis talle sama vähe nagu totakas sportautogi. „Sa ju ometi ei taha, et me kaotaksime kõik, mis me oleme üles ehitanud?”

      „Mis see minu asi on?” Ludwig Hirtreiter võttis püssi õlalt, pani otsapidi maha ja toetus sellele. „Teid ei ole minu elu kunagi huvitanud, miks peaksid nüüd teie tegemised mind huvitama?”

      Esimest korda olid nad talle helistanud kaks nädalat tagasi. Lihtsalt niisama, nagu nad väitsid. Ta oli kohe muutunud umbusklikuks, ja nagu üsna pea selgus, õigusega. Ludwig Hirtreiter ei teadnud tänaseni, kuidas ta pojad olid Wind-Pro pakkumisest teada saanud, aga ainult see oli nende äkki taas tärganud isaarmastuse põhjus. Kui meeleheitel pidid nad olema, et ilmusid kogu selle aja järel jälle tema juurde? See oli olnud Matthias, kes Pfaffenwieset esimesena mainis. Pärast viisakuste vahetamist olid nad asunud kerjama, paljastades kõhklevalt oma täbara majandusliku olukorra. Kui ka see ei kandnud vilja, rõhusid nad tema isakohustustele. Nad olid samahästi kui rahatud, üks kartis pankrotihaldurit, teine kohtutäiturit. Mõlemad vajasid tungivalt raha, mõlemal oli hirm nende inimeste kahjurõõmu ja pilgete ees, keda nad aastaid oma kokku liisitud ja laenatud luksuseluga pimestanud olid.

      „Kas see oli kõik?” Hirtreiter silmitses mehi, kelle suhtes ta oli ükskõikseks muutunud. Tal polnud nende vastu enam ei positiivseid ega negatiivseid tundeid. „Mul on tegemist!”

      Ta pani püssi õlale ja pöördus minekule.

      „Palun oota, isa!” Matthias astus sammu tema suunas. Ta silmis polnud enam upsakust, vaid puhas meeleheide. „Me ei saa aru, miks sa nii väga selle heinamaa müügi vastu tõrgud? Nad ei ehita sulle ju riigimaanteed nina alla. Äärmisel juhul on siin ehitusfaasis paar nädalat tolmu ja mürglit ja siis hakkab võib-olla paari päeva tagant tehnik läbi sõitma.”

      Tal oli omal moel õigus. Oli puhas rumalus WindPro pakkumist tagasi lükata, eriti kuna nad olid summat veel miljoni võrra tõstnud. Aga kuidas, põrgu päralt, saaks ta siis veel silma vaadata teistele, kes tema sõna usaldasid? Heinrich ei räägiks temaga enam kunagi! Kui ta heinamaa ära müüks, ei saaks tuulepargi rajamist enam takistada ja kõik oleks olnud ilmaasjata.

      Matthias tõlgendas isa vaikimist ilmselt vahevõiduna.

      „Meil on tõesti kahju sellepärast, mis tookord juhtus,” jätkas ta. „Me oleme öelnud palju rumalaid asju ja sind solvanud. Seda ei saa enam olematuks teha, aga vahest saame uuesti alustada. Nagu perekond. Su lapselapsed tahaksid oma vanaisa tõesti sagedamini näha.”

      Milline kohmakas manipuleerimiskatse.

      „See on sinu poolt tõesti ilus žest,” kostis Ludwig Hirtreiter. Ta nägi oma noorema poja silmis lootusesädet ja hävitas selle suurima rõõmuga. „Aga kahjuks tuleb see liiga hilja. Mul on teist mõlemast ükskõik. Hoidke minust eemale, nagu olete juba kakskümmend aastat teinud.”

      „Aga isa,” alandas Gregor end viimaseks meeleheitlikuks katseks. „Me oleme ju sinu lapsed ja me …”

      „Te olite üks etapp mu elust, mitte enamat,” katkestas teda Ludwig Hirtreiter. „Ma ei müü seda heinamaad. Jutul lõpp. Ja nüüd kaduge mu hoovilt.”

      Jäljetuvastusgrupp eesotsas kriminaalülemkomissar Christian Krögeriga oli juhtimise üle võtnud. Seljas valged kapuutsi ja suukaitsega kombinesoonid, tegid nad oma rutiinset tööd, pildistasid ning otsisid, kopeerisid ja nummerdasid iga jälje, mis võis hiljem kuriteo seisukohalt oluline olla. See oli vaevaline ja aeganõudev töö, mille jaoks Pial ei oleks kannatust jagunud. Kaks töötajat puistasid kõigi kolme korruse vääristerasest käsipuudele pulbrit, et võtta sõrmejälgi. Pia pidas seda mõttetuks, sest iga päev katsusid käsipuud kümnete inimeste käed, aga ta hoidis oma arvamuse endale, et mitte sattuda kohe esimesel puhkusejärgsel päeval Krögeri silmis ebasoosingusse.

      Ukse ees seisnud inimhulk oli vahepeal laiali läinud, ka proua Weidauer oli kadunud. Valitses peaaegu pühalik vaikus, mida katkestasid vaid fotoaparaatide plõksud.

      „Tere, Christian,” tervitas Pia jäljetuvastusgrupi juhti. Mees põlvitas koos Henningiga laiba kõrval trepimademel, laskmata end häirida haisust ja sumisevatest kärbseparvedest.

      „Tere, Pia,” vastas Kröger pilku tõstmata. „Vaata, mis härra kohtumeedik leidis.”

      Pia ja Cem Altunay astusid ligemale. Henning Kirchhoff ja Christian Kröger olid juba aastaid aeg-ajalt koos töötanud ning kohtusid pidevalt mõrvapaikades, kuid siiski ei tundnud nad vastastikust sümpaatiat, otse vastupidi: nad avaldasid küll teineteise erialase kompetentsi suhtes vastumeelset tunnustust, muidu aga olid vaenulikud.

      „Näe.” Henning СКАЧАТЬ