Kes külvab tuult. Nele Neuhaus

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Cem Altunay pidi pisut vaeva nägema, et veenda nuuksuvat naist ülemusest lahti laskma. Töötajad, kes tunglesid endiselt fuajee eesosas lindi taga, jäid peenetundeliselt vait. WindPro ülemus oli silmnähtavalt jahmunud, ent suutis end valitseda.

      „Pia Kirchhoff Hofheimi 11. komandost, see on mu kolleeg Cem Altunay,” tutvustas Pia.

      „Stefan Theissen,” vastas mees. „Mis juhtus?”

      Theisseni käepigistus oli tugev ja pisut higine, kuid ruumi temperatuuri ja mehe erutust arvesse võttes ei pannud Pia seda talle pahaks. Ta pidi Theisseni poole alt üles vaatama. Mees oli vähemalt meeter üheksakümmend pikk ja nägi üpris hea välja. Mehe habemeajamisvedeliku mõrkjas lõhn võitis hetkeks laibahaisu. Tema korralikult küljele kammitud juuksed olid veel niisked, kaelanahk ülalpool särgikraed raseerimisest kergelt punakas.

      „Teie öövahil härra Grossmannil oli ilmselt surmavate tagajärgedega õnnetus.”

      Pia silmitses Theissenit ja ootas huviga tema reaktsiooni.

      „See on ju kohutav. Kuidas … mis … see tähendab …” ta jäi jahmunult vait. „Jumal küll.”

      „Praeguse info kohaselt kukkus ta trepist alla,” lausus Pia. „Aga räägime parem kusagil mujal edasi.”

      „Jah. Kas lähme minu kabinetti?” Theissen vaatas Piale küsivalt otsa. „See on kolmandal korrusel. Me võime liftiga minna.”

      „Parem mitte. Me ootame veel jäljetuvastuse kolleege. Seni on parem mitte hoonesse siseneda.”

      „Aga minu töötajad?” tahtis Theissen teada.

      „Nad peavad täna kahjuks pisut hiljem alustama,” vastas Pia. „Siis, kui me oleme õnnetuse käigu täpselt rekonstrueerinud.”

      „Kui kaua see aega võtab?”

      Ikka seesama küsimus. Ja Pia andis sama vastuse nagu alati.

      „Seda ma ei oska teile veel täpselt öelda.”

      Ta pöördus Cem Altunay poole.

      „Cem, ütle, et nad helistaksid mulle, kui jäljetuvastus on kohal.”

      Veider oli võõrast inimest nii endastmõistetavalt sinatada. Pia ei tajunud teda veel kolleegina. Vahest oli töörutiin talle ka sellepärast raskem, et eelmisel päeval samal ajal oli ta olnud alles väga kaugel. Ta mõtles põgusalt Christophile ja puudutas pöidlaga sõrmes olevat sõrmust, mis polnud isegi teravapilgulisele Henningile silma torganud. Ta oleks hea meelega viibinud veel mõtetes hetke möödunudöises Hiinas, kuid märkas, et Theissen vaatas talle ootavalt otsa.

      Cem tuli tagasi ning nad järgnesid WindPro ülemusele esimese korruse nõupidamisruumi.

      „Istuge ometi.” Theissen osutas konverentsilaua poole. Ta sulges ukse ja pani oma diplomaadikohvri maha. Enne kui ta samuti istet võttis, nööpis ta pintsaku lahti. Ei ühtki üleliigset rasvagrammi, konstateeris Pia, ehkki mees pidi olema juba viiekümne ligi. Ilmselt käis ta igal hommikul jooksmas, aga võis kuuluda ka ratturite hulka, kes varavalges mägijalgrattaga läbi Taunuse kihutasid. Esimene šokk oli ületatud, Theissen rahunes pisut ja värv hakkas ta näkku tagasi tulema.

      „Kuidas ma saan teid aidata?”

      „Üks teie naistöötaja leidis härra Grossmanni laiba täna hommikul,” alustas Pia ja meenutas, kuidas Theissen oli ennist naist lohutavalt emmanud. Südamlik ülemus. Üks sümpaatiapunkt talle.

      „Proua Weidauer.” Theissen noogutas. „Ta on meie raamatupidaja ja tuleb alati väga vara tööle.”

      „Ta ütles meile, et härra Grossmannil oli alkoholiprobleem. Kas see vastab tõele?”

      Firmajuht noogutas ohates.

      „Jah, oli küll. Ta ei joonud pidevalt, aga aeg-ajalt päris korralikult.”

      „Kas selline öövaht ei olnud teie firmale riskantne?”

      „Tjah.” Stefan Theissen tõmbas käega läbi juuste ja otsis õigeid sõnu. „Rolf oli mu klassivend.”

      See üllatas Piat. Ta kas oli Theisseni vanust täiesti valesti hinnanud või oli Rolf Grossmann algava roiskumise tõttu näinud tegelikust palju vanem välja.

      „Me olime kooliajal südamesõbrad, aga siis kaotasime teineteist silmist. Kui ma teda paari aasta eest klassikokkutulekul taas kohtasin, olin šokeeritud. Naine oli ta maha jätnud, ta elas Frankfurdis meeste sotsiaalmajas ja oli töötu.” Theissen kehitas kahetsevalt õlgu. „Mul oli temast kahju, sellepärast võtsin ta tööle. Algul autojuhina ja hiljem, kui ta juhiloast ilma jäi, öövahina. Enamasti oli kõik korras, ta oli usaldusväärne ja püsis töö juures kaine.”

      „Enamasti,” märkis Cem. „Aga mitte alati?”

      „Ei, mitte alati. Üllatasin teda ükskord, kui tulin pärast ärireisi veel hilja õhtul firmasse. Ta oli purupurjus ja vedeles puhkeruumi juures. Seejärel oli ta kolm kuud võõrutusravil. Rohkem kui aasta polnud siis enam mingeid vahejuhtumeid ja ma oletasin, et joomine on kontrolli all.”

      Ta oli avameelne, otsekohene ega ilustanud midagi.

      „Kohtumeediku esmase hinnangu kohaselt suri härra Grossmann laupäeva hommikul kella nelja paiku,” ütles Pia. „Kuidas on võimalik, et keegi teda tänase hommikuni taga ei otsinud?”

      „Ta elas ju üksi. Ja nädalavahetusel ei käi siin keegi, kui meil just ei ole mõne projekti lõpetamisega väga kiire,” vastas Theissen. „Vahel käin ma laupäeviti või pühapäeviti oma kabinetis, aga sel nädalavahetusel olin ma reisil. Rolf … see tähendab härra Grossmann lõpetab oma vahetuse tavaliselt kell kuus hommikul ja alustab siis uuesti kell kuus õhtul.”

      Theisseni jutt tundus usutav. Pia tänas info eest ja nad tõusid. Samal hetkel tegi ta telefon häält. See oli Henning.

      „Ma leidsin midagi väga huvitavat,” sõnas ta napilt. „Tule trepi juurde, võimalikult kohe.”

      Ta silmitses naise nägu ja võitles süümepiinadega, sest ei olnud naisel nii kaua külas käinud. Naine oli silmad lahti teinud, aga tema pilk oli tühi. Kas ta sai aru, mida mees ütles, tundis ta mehe puudutust?

      „Eilne õhtu oli uskumatult edukas.” Ta silitas naise kätt. „Kõik, tõepoolest kõik olid kohal. Isegi proua Merkel. Ja muidugi ajakirjandus. Täna on see raamat juba kõigi ajalehtede esiküljel. Ah, see meeldiks sulle, kallis.”

      Läbi praokil akna tungisid sisse linna hääled: trammi helin, tuututamine, mootorimüra. Dirk Eisenhut võttis oma naise käe ja suudles selle külmi sõrmi. Iga kord, kui Dirk oma naise tuppa astus ja teda avasilmi voodis lamamas nägi, tärkas temas lootusekübe. Oli olnud juhtumeid, kus inimesed tulid veel aastaid hiljem ärkvelolekukoomast välja. Ja tänapäeval ei osanud keegi kindlalt öelda, mis sellise patsiendi teadvuses toimus. Ta teadis, et naine kuulis teda. Vahetevahel tundus ta isegi mehe hääle peale reageerivat, mõnikord vastas mehe käe survele ja aeg-ajalt tundus Dirkile, et kui ta rääkis varasematest aegadest või naist suudles, siis naine naeratas.

      Ta rääkis naisele vaikselt oma uue raamatu esitlusest, mis oli toimunud eelmisel päeval suure meediakära saatel Saksa Ooperimajas. Ta luges naisele ette nimekaid СКАЧАТЬ