Tervendav vägi väljaspool meditsiini. Carol A. Wilson

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ meeltega tajutav maailm, on lakkamatus muutuses ega saa alluda mingile lõplikkusele. Intellektuaalne rahuldus ei ole ülim eesmärk” (Yogananda, 2001, lk 427). Sellegipoolest, kavatsusega säästa teadlasi saamast kiriku surve tõttu väljasurevaks tõuks, lahutas Descartes reaalsuse kaheks osaks: see, mida sai mõõta, anti teadusele, ja see, mida ei saanud mõõta, anti kirikule. Kahjuks viis see teaduse lahutamine vaimust sügavalt juurdunud euroopalikule uskumisele meele ja keha dualistlikku lahutatusse. Kui eurooplased hiljem emigreerusid Ameerikasse, tõid nad selle filosoofia kaasa niisuguse määrani, et kiriku ja riigi lahutatus sai meie konstitutsiooni osaks. Ühenduse lahutamine meele ja keha vahel põimus meie kultuuri ja meie psüühikasse. Teaduslikku meetodit tervitati kui teadmise tähtsaimat osa. Ilmus biomeditsiiniline mudel koos lihtsustatud perspektiiviga, mis keskendus tervise, haiguse ja kannatuse üksik-kategooriale, üksik-põhjusele ja üksik-toime mudelitele. Kaasaegne teadus oma vasaku ajupoole analüütilise kallutatusega on jätkuvalt skeptiline kõige suhtes, mis on spirituaalne, intuitiivne või müstiline ja mida ei saa mõõta standardsete teaduslike meetoditega. See eitab püha paikapidavust. Teadvus ise on subjektiivne.

      Vastupidi, kui läheme tagasi India veedade tarkade aega, nimetati nende tõeotsingut brahmavidja’ks, “ülimaks teaduseks”, distsipliiniks, milles tähelepanu on koondatud teadvuse sisule. Praktikas tähendab see meditatsiooni. Moodne mõistus tõrgub nimetamast meditatsiooni teaduslikuks, aga nende tarkade kires tõe järele, nende püüdluses reaalsuse kui millegi poole, mis on sama kõikides tingimustes ja igast vaatenurgast, nende rõhumises vahetule jälgimisele ja süsteemses empiirilises meetodis leiame teadusliku vaimu olemuse. Pole vale kutsuda brahmavidja’t eksperimentide seeriaks – meele eksperimentideks meelega – ettearvatavate, korduvate tulemustega. Muidugi käisid upanišadide targad konventsionaalsest teadusest erinevat rada. Nad ei vaadanud maailma väljas, vaid inimlikku teadmist maailmast väljas. Nad otsisid muutumatut teadvuse sisus ja heitsid kõrvale kõik püsimatu kui ülimalt ebareaalse, nii nagu unenäo aistinguid nähakse ebareaalsena, kui inimene ärkab. Nende printsiip oli neti, neti atma: “See ei ole ise, too ei ole ise.” Nad koorisid isiksust nagu sibulat, kiht kihi haaval, ega leidnud midagi püsivat selles tajude, mõtete, emotsioonide, ajendite ja mälestuste massis, mille kohta me ütleme “mina”. Ent kui kõik individuaalne oli maha kistud, jäi intensiivne teadvelolek: teadvus ise.

      Targad nimetasid seda ülimat isiksuse alust atman’iks, Ise’ks. Kui, nagu Aldous Huxley täheldas, teadus on “mitmesuse redutseerimine üksusteks”, pole ükski tsivilisatsioon olnud teaduslikum. “Rigveedast” alates on India pühakirjad olnud läbi imbunud veendumusest, et on olemas kõikeläbiv kord (ritam) loomise tervikus, mis peegeldub igas osas. Keskaegses Euroopas viis klassikalise füüsika sünnini just arusaam, et ei saa olla üht loodusseaduste kogumit, mis valitseks maad, ja teist kogumit, mis valitseks taevast. Samasuguse arusaama järgi mõtles veedaline India, et loomulik maailm koosneb mitte ainult füüsilistest nähtustest, vaid ka inimlikust tegevusest ja mõttest –, mida valitseb ühtselt universaalne seadus – dharma. Oma kõige laiemas rakenduses väljendab dharma “keskset eluseadust, et kõik asjad ja sündmused on osa jagamatust tervikust” (Dhammapada, 2007, lk 19–20).

      Võimas biomeditsiiniline kultuuriline tingitus Läänes, mis põhineb Descartes’i kaudu meieni jõudnud lääne teaduse standarditele, levib meie ühiskonnas ikka veel, nagu täheldas psühhiaater Howard C. Cutlerile, MD, antud intervjuus Tema Pühadus dalai-laama. Tema Pühadus selgitas, et mõningatel juhtudel võivad Lääne teaduse poolt seatud põhilised eeldused ja parameetrid piirata suutlikkust tegeleda teatud reaalsustega, nagu näiteks eelmiste elude jäetud jäljendid. Ka arutles ta Lääne analüüsilaadi üle, millel on tugev ratsionalistlik tendents eeldada, et kõike saab ära seletada. Näiteks kohtas ta ülikooli meditsiinikoolis arste, kes arutlesid aju üle, sedastades, et mõtted ja tunded on ajus aset leidvate erinevate keemiliste reaktsioonide ja muutuste tulemus. Dalai-laama tõstatas küsimuse: „Kas on võimalik luua vastupidist järjestust, kus mõtted tekitavad ajus keemiliste sündmuste järgnevuse?“ Vastus oli: „Me alustame eeldusest, et kõik mõtted on ajus aset leidvate keemiliste reaktsioonide saadused või funktsioonid.“ (Dalai Lama, 1998, lk 6). Meil on vähe vaja arste, kes ei soovi avada ust teistele reaalsustele, ning me esitame väljakutse jäigale mõtlemisele, nimelt mille pärast inimesed hakkavad ära tundma, et nende üldiseid tervisealaseid vajadusi ei rahuldata, sest biomeditsiinilistel uuringutel pole piisavat mõju inimlikes terminites.

      Kaastundetuse meditsiiniline väljaõpe

      Kuigi arsti suhe patsiendiga võib mõjutada positiivset tulemust tervisele samapalju või enamgi kui tehnoloogiline oskus ja sekkumine, hindab kaasaegse meditsiinikooli väljaõpe ikkagi tehnilist kompetentsi kaugelt enam kui suhtlemisoskusi. Selle tulemusena kritiseeritakse arste sageli, et nad ei võta aega rääkida ega oma patsiente ära kuulata. Irooniliselt soodustavad patsiendid seda, kui nõuavad, et arst toetuks nende probleemi „kiireks parandamiseks“ pigem teadusele ja tehnoloogiale kui probleemide põhjuste väljaselgitamisele.

      Charaka (Frawley & Ranade, 2001) sedastasid: „Arst, kes tundes küll haigust, ei tungi oma teadmiste valgusega patsiendi sisemise minani, ei saavuta oma ravis edu.” Ometi, nagu enamik meist on kogenud, näevad paljud arstid patsienti “üks jalg uksest sees ja teine jalg uksest väljas” isegi pärast seda, kui patsient on oodanud tunni või rohkem. Olen isiklikult tundnud arste, kes registreerivad patsiendid viieminutiliste vahedega, ja ühte, kes ei tõstnud kordagi silmi minu patsiendikaardilt sel ajal, kui ta minuga rääkis. See ei anna aega luua tervendavat, vaimset keskkonda, kus patsient tunneks kaastundlikku hoolivust. Kuigi olen näinud sõna otseses mõttes sadu tudengeid ja patsiente, kes on läbi teinud nurjunud tavameditsiini ravi, olen kuulnud vähem kui käputäit lugusid nende kaastundlikest arstidest. Ma kuulen aruandeid nende arstide käitumisest – eeskätt viisist, kuidas nad suhtlevad –, mis on ebaisikuline, külm ja kaugel kaastundest inimliku kannatuse vastu. Pean paratamatult mõtisklema hospiitsi asutaja Cecily Saundersi sõnade üle, kui ta tuli Ühendriikidesse ja ütles rühmale arstidele: “Te olete punt pagana barbareid! Valu saab kontrollida!“

      Rohkem kui ühel juhul olen istunud lõunalauas ja kuulanud kirurgide „operatsioonitoa nalju“. Ma väljendasin muret mõju üle, mis sellel on operatsioonilaual lebavale patsiendile. Kuigi kirurgid väitsid, et naljad leevendavad nende stressi, soovitasin ma sündsamaid mooduseid, nagu palve, mantrad või helitervendava muusika mängimine opitoas. Nüüd me teame, et „teadvuseta“ patsient võib üldnarkoosis viibides kuulda iga sõna. Näiteks tunnistas hiljuti üks vähipatsient, et ta „andis alla“ pärast kirurgilist protseduuri. Kui ta saadeti psühhoteraapiasse, et teha kindlaks, millest tema äkiline „surmasoov“, avastati hüpnoosi all, et tema kirurg mainis operatsiooni ajal: „Ma soosin seda naist. Ta oleks juba ammu pidanud surnud olema!“

      Arusaadavalt rünnatakse Lääne arste kasvavalt nende kaastunde puudumise pärast, neis nähakse vaid retseptikirjutajaid ja tehnikuid, mitte tervendajaid. Näiteks Rosen (2008) arutas uurimust, mis avaldati ajakirjas Archives of Internal Medicine. Uurijad vaatasid ärakirju 20 konsultatsioonist kopsuvähiga meeste ja nende kirurgide või onkoloogide vahel veteranide hospidalis. 384 võimalusest, mil arstid pidid näitama kaastunnet oma patsientide vastu, juhtus seda vaid 39 korral. Me mäletame ka lugu arstist, kellest oli saamas paljulubav kirurg oma õigustes, kuni ta jättis patsiendi operatsioonitoa lauale, et saaks kasseerida palgatšeki pangas (Swidey, 2004).

      Ent arsti piirangud olenevad sellest, kuidas teda on õpetatud. Psühhiaater Daniel J. Siegel, MD, katkestas õpingud meditsiinikoolis, sest teda „heidutasid kaastunde puudumine minu õpetajates ja viis, kuidas patsiente – ja tudengeid – koheldi kui füüsilisi objekte, mil nähtavasti puudub sisemaailm”. Kui ta meditsiinikooli naasis pärast seda, kui oli uurinud “seda laialtlevinud pimedust meele sisemise reaalsuse suhtes” (Siegel, 20–10, lk 96), oli talle selge:

      Paljud mu õpetajad meditsiinis olid teritanud füüsilist nägemist – nähes füsioloogilise haiguse peenimaid märke ja sümptomeid. See oli tähtis, kuid puudulik omadus, et olla tervendaja. Ma jõudsin СКАЧАТЬ