Kuningatütar. Kiera Cass

Чтение книги онлайн.

      Õhtust otsustasin süüa oma toas. Mul polnud vähimatki tahtmist peret näha. Olin nende kõigi peale pahane. Selle pärast, et vanemate õnn õitses, et Ahren kaheksateist aastat tagasi ka kiiremini liigutada ei võinud, et Kaden ja Osten veel nii noored olid.

      Neena tiirutas ümber laua ja täitis mu tassi. „Aga lõpuks jääte nende plaaniga ikkagi nõusse, preili?” küsis ta.

      „Püüan seda isegi alles välja mõelda.”

      „Mis siis, kui ütleksite neile, et olete juba kellessegi teise armunud?”

      Raputasin pead ja sonkisin taldrikus. „Mul õnnestus kolme kõige tõenäolisemat kandidaati just nende nina ees solvata.”

      Neena asetas laua keskele väikese taldriku šokolaadikommidega. Ta arvas õigesti, et tahan neid rohkem kui kaaviariga kaetud lõhet.

      „Ehk mõnda valvurisse siis? Teenijatüdrukutega juhtub seda alatasa,” sõnas Neena itsitades.

      Turtsatasin. „Palju õnne neile, kuid nii meeleheitel ma veel ka ei ole.”

      Ta naer hajus.

      Taipasin kohe, et solvasin teda, kuid miskit polnud parata – ma ei saanud leppida igaühega, eriti veel mõne valvuriga. Isegi selle kaalumine näis mõttetu ajaraisk. Ent ma vajasin kiirelt lahendust.

      „Ma ei mõelnud seda nii, Neena. Asi on lihtsalt selles, et minult oodatakse palju rohkem.”

      „Loomulikult.”

      „Olen tänaseks lõpetanud, nii et võid minna. Jätan toidukäru ukse taha.”

      Neena noogutas ja lahkus sõnagi lausumata.

      Piidlesin šokolaadikomme, kuid lõin siis söögile üldse käega ja tõmbasin hoopis öösärgi selga. Ema ja isaga polnud mul praegu midagi arutada ja Neena mind ei mõistnud. Ma pidin rääkima kellegagi, kes seisaks kindlasti minu selja taga – kellegagi, kes aeg-ajalt tundus olevat minu teine pool. Ma vajasin Ahrenit.

      „On sul kiire?” küsisin venna ukse vahelt sisse piiludes.

      Ahren istus oma laua taga ja kirjutas. Ta blondid juuksed olid päevastest askeldustest sassis, aga silmad kaugeltki mitte väsinud. See tekitas isegi pisut kõhedust, kui väga ta meenutas isa noorena. Ta kandis ikka veel dineerõivaid, kuid oli kuue ja lipsu õhtutoiminguteks seljast visanud. „Taevas halasta, koputa ometi.”

      „Ma tean, ma tean, kuid see on hädaolukord.”

      „Kutsu siis valvur appi,” nähvas ta ja püüdis taas oma paberitele keskenduda.

      „Sa pole esimene, kes seda pakub,” pobisesin omaette. „Aga tõsiselt, Ahren, aita mind. Ma vajan väga su abi.”

      Ahren piilus üle õla minu poole. Ta tahtis järele anda, seda oli kohe näha. Ja juba lükkaski ta jalaga ühe tooli enda kõrvalt minu poole. „Tere tulemast minu kontorisse.”

      Võtsin ohates istet. „Mida sa kirjutad?”

      Ta kuhjas kähku hunniku pabereid selle lehe peale, mille kallal oli just vaeva näinud. „Kirja Camille’ile.”

      „Helista parem.”

      Venna nägu lõi särama. „Oo jaa, seda teen ma kindlasti. Aga lisaks saadan talle ka selle.”

      „Imelik. Millest teil ometi nii palju rääkida on, et see täidab terve telefonikõne ja kirja veel lisaks?”

      Ahren kallutas pead. „Võta teadmiseks, et neil kahel asjal on täiesti erinev otstarve. Telefonikõned on uudiste jagamiseks, kirjad asjade jaoks, mida alati kõva häälega välja öelda ei saa.”

      „Ah soo?” Kallutasin end kirja üles leidmiseks lähemale.

      Enne, kui sain isegi käe välja sirutada, rabas Ahren sellest kinni. „Ma mõrvan su,” lubas ta.

      „Väga hea,” turtsatasin vastu. „Siis oled sina troonipärija ja võid Valikuga oma kallile Camille’ile hüvasti öelda.”

      Vend ajas silmad pärani. „Mis asja?”

      Langesin jõuetult tagasi toolile. „Ema ja isa tahavad moraali tõsta,” selgitasin võltspatriootlikul toonil. „Ja nad on otsustanud, et Illéa helge tuleviku nimel pean mina korraldama Valiku.”

      Ootasin tagasihoidlikku šokki. Ehk isegi kaastundlikku kätt oma õlal. Ahren seevastu kallutas pea kuklasse ja purskas naerma.

      „Ahren!”

      Ei mingit kasu. Ahren vajus kööku ja laksas veel lagistades oma põlvede pihta.

      „Su ülikond läheb kortsu,” hoiatasin. Selle peale hirnus ta veel kõvemini. „Taevas halasta, lõpeta! Mida ma nüüd siis tegema pean?”

      „Kust mina seda tean! Uskumatu, et nad loodavad selle õnnestumist,” sõnas ta viimaks, naeratus ikka veel näol.

      „Mida see veel tähendama peaks?”

      Vend kehitas õlgu. „Ma ei tea. Olen ikka mõelnud, et kui sa kunagi abiellud, siis nii möödaminnes. Arvasin, et kõik mõtlesid samamoodi.”

      „Ja mida see veel tähendama peaks?”

      Viimaks tuli ka soe puudutus, millele ma nii väga lootsin – Ahren võttis mu käe. „Ole nüüd, Eady. Sa oled alati nii iseseisev. See on kuninganna sinus. Sulle meeldib olukorda kontrollida, asju oma äranägemise järgi teha. Ma ei arvanud, et soovid enda kõrvale partnerit enne, kui oled vähemalt natuke aega üksi valitsenud.”

      „Mitte et mul algusest peale üldse mingit valikut oleks antud,” pobisesin ja kallutasin pea rinnale, kuid piidlesin venda jätkuvalt altkulmu.

      Ta ajas huuled torru. „Vaene väike printsess. Ei tahagi maailma valitseda?”

      Laksasin vennale käe pihta. „Seitse minutit – see oleksid pidanud olema sina. Mina istuksin ka parema meelega ja kritseldaksin aina, mitte ei töötaks kogu aeg. Ja kogu see Valiku lollus! Kas sa ei taipa, kui kohutav see kõik on?”

      „Kuidas sina neile üldse ette sattusid? Arvasin, et Valik on minevik.”

СКАЧАТЬ