Kuningate viimane argument. Esimese seaduse triloogia 3. raamat. Joe Abercrombie

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ võpatas, kui poisi kaelaluude krõmpsatust kuulis. Ilmselt polnud poiss sellist surma ära teeninud. Aga just selline sõda ongi – surma saab palju inimesi, kes pole seda ära teeninud. Töö tahab tegemist ja nemad olid selle ära teinud ja olid ise veel elus. Sellisest ülesandest polegi midagi paremat loota, aga miskipärast jäi Hagijale sellest ikkagi paha maitse suhu. See polnud talle kunagi lihtne olnud, aga nüüd, kus ta oli pealik, oli see raskem kui kunagi varem. Imelik, et inimesi on palju lihtsam tappa, kui keegi teine sul seda teha käsib. Tapmine on raske töö. Raskem, kui võiks arvata.

      Ainult mitte Mustale Dow’le muidugi. Selle mehe jaoks oli inimese tapmine sama lihtne kui kuselkäimine. Sellepärast oligi ta nii pagana osav tapja. Hagijas vaatas, kuidas Dow kummardus, võttis mantli Ükskäe lõdva keha ümbert, tõmbas endale ümber ja veeretas siis laiba muretult merre, nagu oleks see praht.

      „Sul on kaks kätt,” lausus Morn, endal juba vanamehe mantel seljas.

      Dow vaatas enda käsi. „Mida sa õieti öelda tahad? Ma ei hakka endal parema maskeeringu pärast kätt küljest lõikama, igavene tolvan!”

      „Ta tahab öelda seda, et hoia üks käsi peidus.” Hagijas vaatas, kuidas Dow pühkis ühe kruusi oma räpase sõrmega üle, valas endale sortsu ja kummutas kõrist alla. „Kuidas sa saad pärast sihukest asja juua?” küsis Hagijas, tõmmates tapetud poisil verist mantlit seljast.

      Dow kehitas õlgu ja valas korra veel. „Kahju oleks raisku lasta. Ja nagu sa ütlesid – öö on külm.” Tema näole venis inetu irve. „Pagan, Hagijas, oskad sina alles rääkida. „Minu nimi on Cregg.”” Ta lonkas paar sammu. „Mul torgati Dunbreci all perse läbi! Kust see jutt sul tuleb?” Ta laksas käeseljaga Mornile vastu õlga. „Kuradi kobe jutumees oled. Selle kohta on vist üks sõna olemas? Kuidas see nüüd oligi?”

      „Usaldustäratav,” ütles Morn.

      Dow’ silmad lõid hiilgama. „Usaldustäratav. Täpselt sihuke sa oledki, Hagijas. Sa oled üks usaldustäratav raipenahk. Ma vannun, sa oleks võinud neile öelda, et sa oled Skarling Paljaspea ise, ja nad oleks seda uskunud. Ma ei saa aru, kuidas sa ise naerma ei hakanud!”

      Kuid Hagijal polnud eriti naerutuju. Talle ei meeldinud vaadata neid kahte laipa, mis ikka veel sadamakividel vedelesid. Ta muudkui mõtles, et poisil hakkab ilma mantlita külm. Pagana tobe, kui arvestada, et ta lebas omaenda vere loigus, mis oli sammu laiune.

      „Ära selle pärast muretse,” mühatas ta. „Viska need kaks vette ja lähme värava juurde. Ei tea ju, millal mõni veel tulla võib.”

      „Tõsi ta on, pealik, tõsi ta on, nagu ütled.” Dow vedas kaks surnukeha kaiservale ja viskas vette, siis võttis kella seest tila lahti ja viskas selle ka igaks juhuks merre.

      „Kahju,” sõnas Morn.

      „Millest?”

      „Kell on raisus.”

      Dow vahtis talle silmi pilgutades otsa. „Kell on raisus, no tõepoolest! Sul on ühekorraga hirmus palju öelda ja tead, mis? Ma arvan, et sa meeldisid mulle enne rohkem. Kell on raisus? Kas sa oled peast segi läinud, poiss?”

      Morn kehitas õlgu. „Lõuna omadel oleks kella võib-olla vaja, kui nad siia jõuavad.”

      „Siis võivad nad minu poolest merre hüpata ja kellatila üles otsida, kurat võtaks!” Ja Dow haaras Ükskäe oda ning sammus vaikselt porisedes avatud värava juurde, üks käsi varastatud mantli alla pistetud. „Kell on raisus… kõigi surnute nimel, kurat küll…”

      Hagijas ajas end kikivarvukile ja võttis teiba otsast laterna, näitas sellega mere poole tuld, siis tõstis mantlihõlma laterna ette ja võttis selle jälle eest ära. Seejärel tõstis ta korra laternat ja laskis siis alla. Ta tegi seda kõike veel korra ja pani siis hubiseva laterna kepi otsa tagasi. Tundus, et selle leek on imepisike, liiga pisike, et kõiki nende lootusi soojendada. See imepisike leek pidi paistma kaugele üle vee, aga see oli ainus, mis neil oli.

      Ta ootas kogu aeg, et kogu see asi läheks kraavi: et linnas tõuseks kära, et avatud väravast tormaksid sisse viis tosinat Bethodi sõjameest ja lööksid nad maha, nagu nad on ära teeninud. Sellele mõeldes tuli tal selline kusehäda, et ta pidi lõhki minema. Aga sõjamehi ei tulnud. Kostis ainult tühja kella kriuksumine teiba otsas ning külmade lainete loksumine vastu sadamakive ja – puitu. Kõik oli täpselt nii, nagu nad olid plaaninud.

      Pimedusest libises välja esimene paat, laialt naeratav Judin vööris. Tema selja taga oli paati surutud paarkümmend turvises sõjameest, kes tõmbasid väga ettevaatlikult aere, üritades vaikselt olla, valged näod pingul, hambad kokku surutud. Aga ikkagi pani iga puidu kolksatus ja metalli kõlksatus Hagija hüppama.

      Kui Judin oma poistega kai äärde jõudis, riputasid nad mitu õlekotti üle parda, et see vastu kive ei kraabiks. See kõik oli juba nädal aega tagasi läbi mõeldud. Nad viskasid köied maale, Hagijas ja Morn püüdsid need kinni, vedasid paadi tihedalt kai ligi ja sidusid kinni. Hagijas vaatas Dow’ poole, kes nõjatus värava kõrval liikumatult ja muretult vastu müüri. Dow raputas pead – linnas pole mingit liikumist näha. Siis tuli Judin juba sujuvalt ja vaikselt kai peale ning kükitas pimedusse.

      „Hästi tehtud, pealik,” sosistas ta, naeratus üle terve näo. „Kena puhas töö.”

      „Küll me pärast jõuame üksteisele õlale patsutada. Praegu paneme teised paadid kinni.”

      „Saab tehtud.” Juba tulidki uued paadid ja uued sõjamehed, jälle visati õlekotid parraste äärde rippu. Judina poisid tõmbasid paadid kai ligi ja hakkasid mehi üles kai peale aitama. Seal oli igasugu mehi, kes olid viimastel nädalatel nende poolele üle tulnud. Mehi, kellele Bethodi uus kord ei meeldinud. Varsti oli neid vee ääres juba tubli hulk. Nii palju, et Hagijas ei suutnud õieti uskuda, et keegi neid ei märganud.

      Nad moodustasid salgad, täpselt nagu kavas oli, igal salgal oli oma pealik ja oma ülesanne. Paar poissi tundsid Uffrithi ja olid linna plaani maapinnale joonistanud, täpselt nagu Kolmpuul oli kombeks olnud teha.

      Hagijas laskis selle kõigil meestel pähe õppida. Ta irvitas, meenutades, kui palju Must Dow oli sellepärast oianud, aga nüüd tasus see kõik end ära. Ta kükitas värava kõrval ja mehed läksid mööda, üks tume ja vaikne salk teise järel.

      Esimesena tuli Tul, tosin sõjameest kannul. „No nii, Kõuepilv,” ütles Hagijas, „sulle jääb peavärav.”

      „Selge,” noogutas Tul.

      „See on kõige suurem ülesanne, nii et ürita vaikselt teha.”

      „Vaikselt, saab tehtud.”

      „Õnn kaasa siis, Tul.”

      „Mul pole mingit õnne vaja.” Ja hiiglane kiirustas hämarasse linna, salk mehi järel.

      „Punamüts, sina võtad kaevuäärse torni ja müürid selle kõrval.”

      „Selge sott.”

      „Judin, sina pea oma poistega linnaväljakul vahti.”

      „Nagu öökull, pealik.”

      Ja nii edasi. Mehed läksid muudkui läbi värava hämaratele tänavatele, ilma et oleksid teinud rohkem häält kui merelt puhuv tuul ja vastu kaid loksuvad lained. Hagijas andis igale rühmale ülesande kätte ja saatis teele. Viimasena tuli Must Dow ja tema selja taga olid karmi olekuga СКАЧАТЬ