Rikka Isa teejuht investeerimisel. Millesse rikkad investeerivad, kuid vaesed ja keskklass mitte?. Robert T. Kiyosaki

Чтение книги онлайн.

      Rikas isa ja Mike noogutasid. „Mõnel juhtumil,” lisas Mike.

      „Ja kes selle seaduse tegi?” küsisin.

      „Valitsus,” vastas Mike.

      „SEC,” lisas rikas isa.

      „SEC?” kordasin. „Mis asi on SEC?”

      „USA Väärtpaberiamet,” kostis rikas isa. „See loodi 1930-ndatel Joseph Kennedy, meie lahkunud presidendi John Kennedy isa eestvedamisel.”

      „Miks see loodi?”

      Rikas isa puhkes naerma. „See loodi selleks, et kaitsta rahvast pööraste jultunud diilerite, ärimeeste, maaklerite ja investorite eest.”

      „Miks te naerate?” tahtsin teada. „See paistab olevat mõistlik tegu.”

      „Jah, väga mõistlik,” vastas rikas isa ikka veel vaikselt itsitades. „Enne 1929. aasta börsikrahhi müüdi avalikkusele rohkesti kahtlaseid, ohtlikke ja viletsaid investeeringuid. Jagati palju valet ja eksitavat infot. SEC loodi järelevalveks. See on amet, mis aitab reegleid teha ja samas ka nende täitmist kontrollida. Tal on väga tähtis roll. Ilma SEC-ita valitseks kaos.”

      „Aga miks te siis naerate?”

      „Sellepärast, et see kaitseb küll avalikkust halbade investeeringute eest, kuid samas hoiab avalikkuse ka parimatest investeeringutest eemal,” seletas rikas isa juba tõsisemalt.

      „Aga kui SEC kaitseb avalikkust halvimate ja parimate investeeringute eest, millesse siis avalikkus investeerib?” tahtsin teada.

      „Puhastatud investeeringutesse,” vastas rikas isa. „Investeeringutesse, mis järgivad SEC-i juhtnööre.”

      „Mis sellel siis viga on?” pärisin.

      „Mitte midagi,” ütles rikas isa. „Minu meelest on see hea mõte. Meil peavad olema reeglid ja nende täitmine tuleb tagada. Seda SEC teebki.”

      „Aga mis teid siis naerma ajab?” uurisin. „Tunnen teid juba pikki aastaid ja tean, et hoiate tagasi midagi, mis teile nalja teeb.”

      „Ma ütlesin juba,” sõnas rikas isa. „Naeran sellepärast, et kaitstes avalikkust halbade investeeringute eest, kaitseb SEC avalikkust ka parimate investeeringute eest.”

      „Mis on üks põhjusi, miks rikkad saavad rikkamaks?” küsisin ebalevalt.

      „Ära tabasid,” tähendas rikas isa. „Ma naeran, sest näen laias plaanis irooniat. Inimesed investeerivad sellepärast, et tahavad rikkaks saada. Kuid kuna nad pole rikkad, ei lubata neil investeerida investeeringutesse, mis võivad neid rikkaks teha. Rikka inimese investeeringutesse saad investeerida ainult rikkana. Ja nii saavad rikkad rikkamaks. Minu jaoks on see irooniline.”

      „Aga miks niimoodi tehakse?” küsisin. „Kas seda tehakse selleks, et kaitsta vaeseid ja keskklassi rikaste eest?”

      „Ei, mitte tingimata,” sekkus Mike. „Minu arvates tehakse seda tegelikult selleks, et kaitsta vaeseid ja keskklassi nende enda eest.”

      „Miks sa nii arvad?”

      „Sest halbu tehinguid on tunduvalt rohkem kui häid. Kui inimene pole teadlik, paistavad kõik tehingud – nii head kui ka halvad – ühesugused. Keerulisemate investeeringute jaotamine headeks ja halbadeks nõuab väga palju õppimist ja kogemusi. Asjatundlikuks investoriks saab inimene siis, kui oskab vahet teha, mis muudab ühe investeeringu heaks ja teised ohtlikuks. Ning enamikul inimestel lihtsalt pole sellist haridust ja kogemusi,” seletas rikas isa. „Mike, too õige see viimane tehing, mida praegu kaalume!”

      Mike läks laua äärest oma kabinetti ja naasis köidetud kaustaga, mis oli peaaegu kaks tolli paks, täis trükitud lehekülgi, pilte, skeeme ja kaarte.

      „See on näide millestki, millesse kaaluksime investeerida,” lausus Mike istet võttes. „Seda nimetatakse registreerimata väärtpaberiks. Seda konkreetset investeeringut kutsutakse vahel erainvesteeringu memorandumiks.”

      Mu mõte lakkas töötamast, kui Mike sirvis kausta ja näitas mulle graafikuid, tabeleid, kaarte ja täis trükitud lehekülgi, kus kirjeldati investeeringute riske ja tasusid. Mu pea käis ringi, kui Mike seletas, millega on tegu ja miks ta arvab, et see on suurepärane investeerimisvõimalus.

      Nähes mind arusaamatu info ülekoormuse all kokku vajumas, peatas rikas isa Mike’i ja ütles: „Seda ma tahtsingi Robertile näidata.”

      Seejärel osutas rikas isa ühele väikesele lõigule kaustal, mille pealkiri oli „1933. aasta väärtpaberiseaduse erandid”.

      „Vaat selle pead sa endale selgeks tegema,” tähendas ta.

      Kummardasin ettepoole, et selgemalt näha väikeses trükis teksti, millele ta sõrmega osutas. Seal oli kirjas järgmine.

      „See investeering on mõeldud ainult akrediteeritud investoritele. Akrediteeritud investor on tavaliselt isik, kelle:

      • puhasvara on vähemalt 1 miljon dollarit või

      • aastatulu on viimastel aastatel olnud vähemalt 200 000 dollarit (või koos abikaasaga 300 000 dollarit) ja kes ootab samaväärset tulu ka käesoleval aastal.”

      Naaldudes tooli seljatoele, sõnasin: „Siis sellepärast ma ei saagi investeerida sellesse, millesse investeerite teie. See investeering on ainult rikastele.”

      „Või kõrge sissetulekuga inimestele,” tähendas Mike.

      „Lisaks nendele karmidele ettekirjutustele võib minimaalne investeerimissumma olla 35 000 dollarit. Just nii palju maksab üks investeerimisühik, nagu seda nimetatakse.”

      „35 000 dollarit!” ahmisin õhku. „See on suur raha ja suur risk. Kas tahate öelda, et see on vähim summa, mida sellesse tehingusse investeerida saab?”

      Rikas isa noogutas. „Kui palju riik sulle kui merejalaväepiloodile maksab?”

      „Vietnamis oli mu lennu- ja lahingutasu umbes 12 000 dollarit aastas. Ma tõesti ei tea, kui palju ma praegu Hawaii baasis teenin. Ilmselt saan mingit elamisraha, aga seda pole kindlasti palju ja mitte mingil juhul ei kata see Hawaii elamiskulusid.”

      „Seega on sinu säästetud 3000 dollarit päris kõva saavutus,” tähendas rikas isa, üritades mu meeleolu tõsta. „Sa säästsid ligi 25 % oma kogutulust.”

      Ma noogutasin, kuid tõdesin endamisi, kui väga kaugel oli minu jaoks nii-öelda akrediteeritud investoriks saamine. Sain aru, et isegi merejalaväekindraliks ülendamisel ei teeniks ma piisavalt palju, et mind loetaks akrediteeritud investoriks. Isegi USA president, kui ta poleks juba enne rikas, ei kvalifitseeruks ainult oma palga baasil.

      „Mida ma siis tegema pean?” küsisin lõpuks. „Miks ma ei võiks oma 3000 dollarit lihtsalt teile anda, et liidaksite selle oma rahale ja tehingu äratasumisel jagaksime tulud?”

      „Me võiksime nii teha,” kostis rikas isa. „Aga me ei soovita seda. Igatahes mitte sulle.”

      „Miks?” nõudsin. „Miks mitte mulle?”

      „Sul on juba päris hea finantshariduse СКАЧАТЬ