Punane pöidlajälg. R. Austin Freeman

Чтение книги онлайн.

      «Noh,» ütles advokaat õlgu kehitades, «olukord näib olevat järgmine: meie noor sõber varastas paki teemante ja talle saadi jälile… Igatahes mulle paistab lugu nõnda.»

      «Aga minule ei paista,» ütles Thorndyke vaikse irooniaga. «Ta võis need teemandid võtta, aga võis ka mitte võtta. Ma ei hakka mitte mingil juhul kohtumõistjaks enne, kui olen kõik tõendid läbi sõelunud ja saanud mõned täiendavad faktid. Sellega loodan ma hakkama saada järgneva paari päeva jooksul ja ma teen ettepaneku, et lükkame sõjanõu pidamise edasi, kuni mul on selge, millisele kaitsemeetodile me tugineda saame.»

      «Nagu soovite,» vastas advokaat oma kübarat võttes, «aga ma kardan, et te julgustate seda noort kurjategijat liigseid lootusi hellitama, mis teevad ta languse veelgi raskemaks – rääkimata teie enda positsioonist. Me ei taha end ju kohtus naerualuseks teha, ega ju?»

      «Loomulikult mitte,» nõustus Thorndyke. «Aga ma siiski uurin seda asja ja võtan teiega mõne päeva jooksul ühendust.»

      Ta seisis ja hoidis ust lahti, kuni advokaat treppidest alla läks, ja kui sammud lõpuks vaikisid, sulges ukse järsult ja pöördus ärritunult minu poole.

      «See noor kurjategija,» märkis ta, «ei paista olevat advokaati just õnnestunult valinud. Muide, Jervis, nagu ma aru saan, oled sa parajasti töötu?»

      «Nii see on,» vastasin ma.

      «Kas sa aitaksid mul – ikka ametlikult muidugi – selle juhtumi materjale läbi töötada? Mul on palju muud tööd ja sinu abi kuluks mulle ära.»

      Ma vastasin, ja täiesti siiralt, et see valmistaks mulle heameelt.

      «Siis,» ütles Thorndyke, «astu homme hommikusöögi ajal siit läbi ja paneme tingimused paika ning sa võid tööga kohe alustada. Aga nüüd süütame piibu ja lõpetame oma jutud ja katsume vähemalt hetkekski need ärevil kliendid ja kangekaelsed advokaadid unustada.»

      3. peatükk

      JUHTUMIGA SEOTUD DAAM

      Kui ma järgmisel hommikul Thorndyke’i kontorisse saabusin, leidsin oma sõbra juba tööhoos. Hommikusöök oli seatud laua ühele servale, teisel pool aga seisis mikroskoop, selline, millega uuritakse mikroorganisme, ja mikroskoobi esemelaual oli üks kaartidest, millel oli kuus verist sõrmejälge. Kondensor suunas ereda valguskiire kaardile, mida Thorndyke oli ilmselt parasjagu uurinud, kui ma koputasin – seda järeldasin ma tooli asendist, mille ta nüüd tagasi vastu seina lükkas.

      «Nagu ma näen, oled sa meie probleemi kallal tööle asunud,» märkisin ma ja peagi, pärast kahte elektrikellahelinat ilmus Polton kõige vajalikuga meie eine jaoks.

      «Jah,» vastas Thorndyke, «ma alustasin sõjakäiku ja nagu alati, on mul abiks mu usaldusväärne staabiülem. Või mis, Polton?»

      See väike mees, kelle intelligentne rahulik näoilme ja väljapeetud hoiak olid kummalises vastuolus teekandikuga, mida ta kandis, naeratas uhkelt ja heitnud siiralt imetleva pilgu mu sõbrale, ütles: «Jah, härra. Me ei ole siin käed rüpes istunud. Negatiiv on loputatud ja suurendus paberile kantud ning selleks ajaks, kui te hommikueine lõpetate, on see kuivanud ja kasutamiseks valmis.»

      «Ta on tõesti imeline mees, Jervis,» märkis mu sõber, kui ta abiline lahkus. «Näeb välja kui maakiriku õpetaja või arhiiviametnik ning ilmselt oli hoopis looduse poolt määratud saama füüsikaprofessoriks. Tegelikult oli ta alguses kellassepp, siis optiliste instrumentide valmistaja ja nüüd on ta siin minu juures mu täielik usaldusalune, kes tegeleb kõigi tehnikat puudutavate küsimustega. Ta on mu parem käsi – Polton on see, kes haarab ideest kinni veel enne, kui ma olen jõudnud selle välja öelda… aga küllap sa õpid teda tasapisi lähemalt tundma.»

      «Kust sa ta üles korjasid?» küsisin ma.

      «Esimest korda kohtasin ma teda haiglas, ta oli väga haige ja täiesti läbi, vaesuse ja teenimatu ebaõnne ohver. Ma andsin talle mõned väikesed tööotsad ja kui ma avastasin, mis klassist mees ta on, võtsin ta alaliselt enda juurde tööle. Ta on täielikult mulle pühendunud ja ta tänutunne on nii piiritu, et seda ei ole võimalik sõnadesse panna.»

      «Mis fotodest ta rääkis?» küsisin ma.

      «Ta teeb ühest pöidlajäljest bromiidpaberile suurendatud jäljendi ja sama suure negatiivi juhuks, kui meil on rohkem koopiaid vaja.»

      «Sul ilmselt on oma arusaam sellest, kuidas vaest Hornbyt aidata,» ütlesin ma, «kuigi ma ei kujuta ette, kuidas sa seda teha plaanid. Mulle tundub, et tema juhtumist lootusetumat on raske isegi ette kujutada. Loomulikult ei tahaks teda kohe süüdi mõista, kuid ometi ei suuda ma ette kujutada, kuidas ta saab süütu olla.»

      «See tundub tõesti lootusetu juhtumina,» nõustus Thorndyke, «ja praegu ei näe ma pääseteed. Aga mul on reegliks toimida absoluutselt kõikide juhtumite puhul induktiivse uuringu klassikaliste reeglite järgi – koguda fakte, püstitada hüpoteese, neid kontrollida ja neile tõestust otsida. Ja ma püüan iga juhtumi juures jääda erapooletuks.

      Praeguse juhtumi juures, eeldades, nagu me antud olukorras peaksime eeldama, et rööv ka tegelikult toimus, on neli võimalikku hüpoteesi: 1) röövi sooritas Reuben Hornby, 2) selle sooritas Walter Hornby, 3) selle sooritas John Hornby, või 4) selle sooritas veel keegi neljas isik. Viimase hüpoteesi võiks minu arvates praegu kõrvale jätta ja piirduda esimese kolme variandi uurimisega.»

      «Sa ometi ei usu, et mister Hornby ise omaenda seifist teemandid varastas?» hüüatasin ma.

      «Praegu ei kaldu ma selles loos ühegi teooria poole,» vastas Thorndyke. «Ma lihtsalt püstitan hüpoteese. John Hornbyl oli teemantidele juurdepääs, seega on ka võimalus, et ta need varastas.»

      «Aga ta ju vastutas nende eest omaniku ees.»

      «Ei vastutanud… kui just ei ole tegemist raske hooletusega, mida aga on omanikul raske tõestada. Ta oli vaid kauba ajutine hoidja, millest ta mingit kasu ei saanud, ja sellisel juhul ei kanna ta mingit vastutust, kui tegemist ei ole raske hooletusega.»

      «Aga pöidlajälg, mu kallis sõber!» hüüatasin ma. «Kuidas sa sellest üle saad?»

      «Ma ei tea, kas ma saangi,» vastas Thorndyke rahulikult, «aga ma näen, et sa võtad sama seisukoha nagu politseigi, kes ikka peab pöidlajälge mingiks maagiliseks mõõdupuuks, lõplikuks tõestuseks, millest uurimine ei peakski kaugemale minema. Aga see on täielik viga. Sõrmejälg on lihtsalt fakt – väga oluline ja märkimisväärne, seda ma tunnistan –, aga ikkagi vaid fakt, mis nõuab nagu iga teinegi fakt oma tõendusliku väärtuse kaalumist ja hindamist.»

      «Ja mida sa plaanid kõigepealt teha?»

      «Kõigepealt teen ma enda jaoks kindlaks, et see kahtlane pöidlajälg on identne Reuben Hornby omaga – milles mul vaatamata kõigele ei ole eriti kahtlust, kuna sõrmejälgede eksperte võib erialases plaanis täiesti usaldada.»

      «Ja siis?»

      «Siis kogun ma uusi fakte, milles ma sinu abi vajan, ja kui me oleme hommikueine lõpetanud, tutvustan ma sulle ametlikult su esimesi ülesandeid.»

      Ta tõusis ja helistas kella ja seejärel, toonud kontorist neli paberkaantega märkmikku, pani need minu ette lauale.

      «Ühe nendest väikestest raamatutest,» СКАЧАТЬ