Välja juuritud. Naomi Novik

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ tema kahtlustest kuninga kohta. Kas ta polnud siis mitte kuninga võlur?

      „Ja nüüd jutustad sa mulle, mida sa tegid,” teatas ta. Tema silmad olid ikka veel kahtlust täis, kalgid ja hiilgavad.

      „Tahtsin lihtsalt raamatut lugeda,” vastasin. „Ma ei… ma ei arvanud, et selles on midagi halba…”

      „Ja juhtumisi valisid sa oma väikeseks lektüüriks riiulist „Luthe kutsumise”,” ütles ta lõikava sarkasmiga. „Ja täiesti puhtjuhuslikult…” Siis aga tundus, et mu ärev ja mõistmatu pilk veenis teda, ta jäi vait ja silmitses mind varjamatu ärritusega. „Missugune katastroofi külvamise anne sul küll on!”

      Siis vaatas ta pahaselt maha ja ma langetasin tema eeskujul pilgu meie jalge ümber lebavatele klaasikildudele. Ta hingas sisinal hammaste vahelt välja ja käskis järsult: „Korista see ära ja tule siis raamatukokku. Ja ära midagi rohkem puutu.”

      Ta marssis minema ning mina suundusin kööki lappi ja ämbrit otsima, et klaasikilde koristada. Pesin ühtlasi põranda puhtaks, ehkki mahavoolanud vedelikust polnud mingit märki, just nagu oleks nõiavägi ära põlenud nagu alkohol pudingu pinnalt. Katkestasin ikka ja jälle töö, tõstsin käe kivipõrandalt üles ning vaatasin seda ühelt ja teiselt poolt, veendumaks, et kivi ei hiili uuesti mu sõrmeotstesse. Paratamatult mõistatasin ma, mispärast seisis võluril riiulis niisugune purk ning kas ta oli seda kunagi kellegi teise peal kasutanud – kellegi peal, kes oli kusagil kujuks muutunud ja seisnud kivistunud pilgul, sellal kui aeg keerles temast mööda. Võdistasin õlgu.

      Püüdsin ruumis ülima hoolega mitte midagi muud puutuda.

      Kui viimaks vöö kinni sidusin ja raamatukokku läksin, seisis raamat, mille olin võtnud, riiulil taas oma kohal. Lohe sammus ringi ning tema oma raamat väikesel laual oli kõrvale lükatud ja hüljatud. Kui sisse astusin, põrnitses ta mind jälle altkulmu. Vaatasin alla: mu seelikul olid põrandapühkimisest märjad viirud ning üldse oli see mulle liiga lühike, nii et ulatus vaevu üle põlve. Mu särgivarrukad nägid veelgi hullemad välja: olin tol hommikul hommikueinet valmistades ajanud varrukaäärtele veidi muna ja määrinud ka natuke küünarnukki, kui kiirustasin röstleiba tulelt võtma, enne kui see ära kõrbeb.

      „Me alustame siis sellest,” sõnas Lohe. „Ma ei pea end solvatuna tundma iga kord, kui sind vaatan.”

      Hoidsin suu kinni ega vabandanud: kui oleksin hakanud vabandama oma korratu väljanägemise pärast, oleksin vabandanud kogu oma elu pärast. Nonde mõne tornis veedetud päeva põhjal võisin öelda, et võlur armastas ilusaid asju. Isegi tema raamatuleegionides ei leidunud kaht ühesugust teost: nahkköited olid eri värvi, kullast pannalde ja hingedega ning teinekord koguni väikeste kalliskivikildudega üle puistatud. Kõik esemed, millele keegi võis pilgu heita, olgu siis väike puhutud klaasist karikas raamatukogu aknalaual või maal minu toas, olid kaunid ja asetatud paikadesse, kus need võisid häirimatult särada. Ma olin silmatorkav häbiplekk keset seda täiust. Aga mul oli ükskõik, ma ei tundnud, et võlgnen talle ilu.

      Lohe viipas mu kärsitult enda juurde ning ma astusin ettevaatlikult tema poole. Ta võttis mu käed ja seadis need mulle risti rinnale, sõrmeotsad vastaskäe õlal, ning ütles: „Niisiis: vanastalem.”

      Vahtisin võlurit tummas mässumeelsuses. Tema öeldud sõna kumises mu kõrvus nagu teine võlusõna, mida ta oli minu puhul kasutanud. Tundsin, kuidas see tahtis mulle suhu tungida ja minust jõu välja imeda.

      Lohe haaras mul õlast ning tema sõrmede haare oli valusalt tugev. Tundsin, kuidas iga sõrme kuumus läbi mu särgi tungis. „Ma võisin küll taluda saamatust, aga tahtejõuetust ma ei kannata,” teatas ta. „Ütle seda.”

      Ma mäletasin, mismoodi tundus olla kivistunud. Mida muud võis ta minuga teha? Värisesin ja ütlesin väga vaikselt, just nagu suudaks sosistamine hoida seda minu üle võimust võtmast: „Vanastalem.”

      Mu jõud voogas läbi mu keha ja purskus mu suust välja, ning seal, kus see minust lahkus, lõi õhk värelema. Virvendus kulges spiraalina ümber mu keha allapoole. Vajusin pentsikult suurtes rohelistes ja rusketes kahisevast siidist seelikutes õhku ahmides põrandale. Seelikud voogasid ümber mu piha ja mu jalad mattusid nende lõputusse kangasse. Mu pea vajus kaarja peaehte raskuse all ettepoole ning mööda selga langes pitsloor, mis oli kaunistatud kuldtikandis lilledega. Vahtisin juhmilt Lohe saapaid, nende töödeldud nahka. Saabaste pind oli kaunistatud reljeefsete keerduvate väätidega.

      „Vaata aga vaata, ja jällegi kõigest tühise võlusõna abil,” ütles Lohe minu kohal seistes ning paistis olevat oma kätetöö üle ärritunud. „Vähemasti on su välimus paranenud. Vaata, kas suudad oma väljanägemise nüüdsest peale viisakana hoida. Homme proovime järgmist võlusõna.”

      Saapad pöörasid ringi ja kõndisid minust eemale. Ma arvan, et lohe istus oma tugitooli ja asus uuesti lugema, kindlalt ma ei tea. Mõne aja pärast roomasin ma selles kaunis kleidis neljakäpukil raamatukogust välja, ilma et oleksin isegi pead tõstnud.

      Järgnevad nädalad on mu mälestustes ühte sulanud. Igal hommikul ärkasin veidi enne koidikut ja lebasin voodis, kuni väljas valgemaks läks, ning üritasin mõnd põgenemisviisi välja mõelda. Igal hommikul, pärast ebaõnnestunud põgenemiskatset, kandsin võluri hommikusöögikandiku raamatukokku ja ta kasutas minu peal järjekordset võlusõna. Kui ma polnud suutnud end piisavalt puhtana hoida – ja tavaliselt see nõnda oli –, kasutas ta minu peal kõigepealt vanastalem’i ning seejärel lisaks mõnd muud võlusõna. Kõik mu kodukootud pihikud kadusid üksteise järel ja mu magamistuba täitus raskepäraste uhkete kleitidega, mis meenutasid väikesi mägesid ning olid brokaadi ja tikandite tõttu niivõrd rasked, et seisid isegi ilma minuta pooleldi püsti. Suutsin magamamineku eel hädavaevu seelikute alt välja vingerdada ning jubedad tugedega korsetid pigistasid mul hinge kinni.

      Tuikav uimasus ei jätnud mind hetkekski maha. Pärast iga hommikut pugesin kurnatult tagasi oma kambrisse. Ma oletan, et Lohe hoolitses oma lõunasöögi eest ise, sest kohe kindlasti ei valmistanud mina talle midagi. Lebasin oma voodil kuni õhtusöögiajani, kui olin tavaliselt suuteline uuesti allkorrusele hiilima ja valmistama lihtsa eine, kannustatuna pigem oma näljast kui murest võluri vajaduste pärast.

      Kõige hullem oli, et ma ei saanud aru, mispärast ta mind niimoodi ekspluateerib. Õhtul enne unnevajumist kujutlesin rahvalugudest ja muinasjuttudest kuuldud hirmsaimaid seiku: vampiire ja luupainajaid imemas noortest neidudest eluvaimu välja, ning vandusin hirmunult, et hommikul otsin väljapääsu. Loomulikult ei teinud ma seda. Mu ainsaks lohutuseks oli, et ma polnud esimene. Kinnitasin endale, et ta oli sedasama teinud kõigi teiste tüdrukutega enne mind ja nemad olid sellest välja tulnud. See polnud suurem asi lohutus – kümme aastat tundus mulle terve igavik. Ent ma haarasin igast mõttest, mis võinuks mu õnnetut olemist kas või veidikenegi leevendada.

      Lohe ise ei pakkunud mulle mingit lohutust. Ta oli mu peale ärritunud iga kord, kui raamatukokku astusin, isegi noil harvadel päevadel, mil mul õnnestus end puhtana hoida – just nagu tuleksin mina teda häirima ja segama, mitte tema ei piinaks ega ekspluateeriks mind. Ja kui ta oli lõpetanud minu peal oma võlujõu tarvitamise ning jättis mu kägaras põrandale lebama, põrnitses ta mind altkulmu ja nimetas kasutuks.

      Ühel päeval üritasin täielikult hoiduda Lohe pilgu alla sattumast. Mõtlesin, et kui jätan tema eine varakult raamatukokku, unustab ta mu olemasolu ülejäänud päevaks. Seadsin tema hommikusöögi juba koidikul valmis, kiirustasin siis minema ja peitsin end köögi tagaossa. Ent täpselt kell seitse liugles trepist alla üks tema vahipilvedest, mida olin teinekord näinud heljumas piki Spindlit allavoolu Metsa poole. Lähedalt vaadates oli tegu vormitu seebimullilaadse asjandusega, mis väreles ja muutis kuju ning oli peaaegu nähtamatu, kui tema küütlevalt pinnalt ei СКАЧАТЬ