Tõde ja õigus. III jag. Anton Hansen Tammsaare

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Nii ütleb ta. Aga mis on politsei?” targutas Otstaavel värske heina lõhnas. „Munder, muud midagi. Tähendab, munder maha ja asi korras, rahu majas, eks? See on sama lihtne, kui täkust ruun, sõnnist kabu teha, veel lihtsam, ainult et mundri võib uuesti selga panna, kas või uue mundri ja politsei on jällegi valmis, aga ruunast täkku juba enam ei saa; oinas on igavene seisus, jäära ausse ta enam ei tõuse, uted ei tõsta. Munder on peaasi. Meil oli mees, kes tahtis naist võtta, majaperemehe tütart. Polnudki tüdruk suur asi midagi, aga punnis vastu, ei läind. Miks? Pole mundrit! Hakka või kalotiks, aga munder peab olema, ütleb ta mehele. Aga kalotil on ju väike palk, ajab mees vastu. Olgu, vastab tüdruk, raha pärast ära muretse, ainult munder peab olema. Nõnda mees läkski kalotiks ja siis olid pulmad. Niisuke lugu on mundriga.”

      „Aga mis nüüd, kus munder satub rahva viha alla?” küsis Indrek.

      „Nüüd? Nüüd on naisel ainukeseks issameieks, et tehku need mässajad mis nad teevad, aga jätku munder rahule, sest ega see ometi kellegi kõri kallale lähe, kedagi kurna. Või kui mitte see munder, siis mõni teine, peaasi, et aga oleks munder. Nii et munder jääb, see on kindel, tulgu mäss või ärgu tulgu. Tead, mis meie vana kord öelnud, muidugi purjus peaga sõprade seltsis? Öelnud, et kui tema oleks keiser, kas või Nikolai ise, siis annaks tema oma käega kuberneridele täiesti salajase ringkirja – ministrid ja senat muidugi seda ei lubaks – annaks ringkirja ja ütleks: pange sõjaväed valmis, mobiliseerige sandarmid ja politsei, aga samal ajal kutsuge mässujuhid oma juurde ja öelge neile, et nad võivad enestele punased lipud muretseda ja kas või tulipunased mundrid, nagu tõsised timukad kunagi, ainult kui nad saavad korralikkudeks kodanikkudeks ja ei mässa enam oma keisri vastu. Ja tema on kindel, et punaste mundritega oleks kogu mäss terves riigis kauaks ajaks lämmatatud, sest inimene ei tegevatki muud, kui vahetavat ainult lippu ja mundrit. Lase see vabalt sündida, siis võid tema kas või oinasarveks väänata. Nii ütleb meie vana.”

      III

      Sellise targa jutuga jõudsid nad metsa. Kogumispaigal istusid ja seisid inimesed tõepoolest nagu kirikus või palvemajas, oodates hingekosutavat jutlust. Ei valju kõnet, naeru, mängu ega suurt käimist. Peaaegu pühalik vaikus mändide all, mille latvu õõtsutab aegajalt tuul. Ainukene vahe, et palvemajas konutavad enamasti vanad naised, siin aga ootavad peaaegu ainult mehed, noored ja keskealised. Siin-seal helgib kirevuseks mõni pluus, rätik või kübar, isegi värviküllane päevavari, aga sedagi hoiab tööpargitud peo. Igal pool päikese ja tuule pargitud või umbsetes töökodades koltunud näod, kanged ja nurgelised liigutused, käsnas käed, vimmas pihad, kulunud küüned.

      Indrek ja Otstaavel ei läinud viimase nõuandel kõige tihedamasse rahvasumma, vaid istusid kõrvale kuhugi männijuurikale. Alles siis, kui algas kõne ja kõik surusid kobarasse kokku, liikusid ka nemad lähemale. Nad mõtlesid üsna kõneleja ligi pugeda, kuid see osutus võimatuks, sest teda piiras mitmerealine meestemüür, millest pääsesid läbi nähtavasti ainult valitud. Sellisena torkas Indrekule silma tema korteri peremees Lohk, kes seisis oma tugeva pihaga nagu kilbiks just kõneleja ees. Tähendab, tema on oma inimene, mõtles Indrek ja tal tuli meelde see vastikuse ja usaldamatuse tunne, mis valdas teda, kui ta nägi esimest korda selle mehe väikseid, pilgutavaid ja nagu kelmikaid silmi. Jällegi eksitus, lausus Indrek endamisi.

      Esimene kõne oli asjalik tööliste olukorra valgustamine meil ja välismail; räägiti parteidest, koalitsioonist, ametiühinguist, streikidest, miitinguist, propagandast, ajalehist, trükikodadest, raamatuist. Otstaavli arvates polnud see põrmugi huvitav ja sellepärast kutsus ta Indrekut eemale.

      Ja kuigi selle meelest kõne oli isegi väga huvitav, läks ta ometi kutsele kaasa. „Las tuleb teine või kolmas, vaat' siis läheb alles lahti,” seletas Otstaavel ja lisas juurde: „Sina seisa selle männi all siin, nii et ma su pärast leian, ma pean natukeseks ära minema.” Ja Indrekult vastust ootamata sammus ta oma teed.

      Kõneleja asus pealtuule ja sellepärast kostsid ta sõnad ka siiamaani, eriti kui ta pööras oma suu rääkides allatuule. Indrek katsus kuulata. Aga teda segas varsti sügav ohe, mis tuli vana eide suust, kes istus Indreku lähedal männi all, käed ristis. Tal oli triibuline seelik seljas ja väike rätikusse seotud komps rüpes, üks rätikunurk nagu kuulatav jänesekõrv püsti. Mis võis küll eide ohkama panna? Kas noorpõlve kurjus või see, et kõneleja rääkis siin männikus temale sama arusaamatuist asjust nagu õpetaja kantsliski? Nagu oleks kõik ühesugune jumalasõna, pajatagu ta streigiõigusest ja revolutsioonist või Talle verega pesemisest ja igavesest lunastusest.

      Indreku mõtteid segasid kaks noormeest, kes astusid tema juurde, teine neist nähtavasti pisut joobnud.

      „Tulge natuke kõrvale,” ütles see ja hingas Indrekule viinahaisu otse näkku.

      „Kuhu? Milleks?” vastas Indrek nõutult.

      „Seal kuulete,” ütles noormees ja tahtis Indrekul käsivarrest kinni haarata, aga teine astus vahele ja sõitles: „Lase olla! Ära puudu! Peab ilusti.” Ja Indreku poole pöördudes ta ütles: „Me ei taha ju midagi muud kui ainult paar sõna rääkida, kus keegi ei kuule. Tulge ainult pisut eemale.”

      Indrek mõtles natuke, mõõtis silmadega ümbrust ja ütles siis: „Ükskõik,” seadides sammud selles suunas, kus puudusid inimesed. Natukese kõndimise järele jäi ta mändide vahel seisma ja ütles:

      „Kaugemale ma ei lähe, siin ei kuule meid keegi.”

      .,Milleks teie olete siin?” küsis temalt viinahaisuga noormees.

      ,.Milleks kõik – kuulan kõnet,” vastas Indrek. „Aga mis teie sellest tahate?”

      „See on meie asi,” vastas noormees. „Sest teie nuhite.”

      „Mitte nõnda,” segas teine noormees vahele, aga see oli ainult nagu õli kallamiseks tulle, sest viinahaisuline purskas: „Mis kurat seal veel kõmmeldada, teine on ju nuhk! Kuhu ta putkas?” pöördus ta Indreku poole. „Läks sõna viima? Teie jäite peale passima? Tunneme!”

      „Teie eksite põhjalikult,” ütles Indrek nüüd, sest ta hakkas taipama, milles asi.

      „Soo! Või mina eksin? Vastake mulle: kas see teine teenib politseis?”

      „Teenib küll,” ütles Indrek.

      „No näete!” hüüdsid mõlemad noormehed võidurõõmsalt. „Politseihingi pole meil täna vaja ja sellepärast, kui teil luudkondid kallid, kaduge," lisas viinahaisuline juurde. „Öelge seda ka selle teisele, kui ta tagasi tuleb, teist korda me suud kulutama ei hakka, vaid paneme käed käima.”

      Sellega kadusid nad rahva hulka, kust nad ilmusidki.

      Indrek seisis natukene aega sealsamas, kuhu teised ta jätsid. Aga siis tuli tal hea mõte. Ainult kahju, et see hea mõte tuli nii hilja. Miks ei öelnud ta noormeestele, et tunneb vigase käega Lohku ja on selle juures korteris! Oleks ometi näinud, mis näo nad oleksid teinud. Ja Indrek läks oma endisele paigale tagasi, et Otstaavlit oodata või noormehi nähes neile öelda, mis ta esteks unustanud ütlemata. Ohkav eit oli vaheajal oma männijuurikalt kadunud. Ta oli vististi lähemale läinud, et paremini kuulda, sest esimese asemele asunud teine kõneleja rääkis juba nõnda, et temast võis aru saada iga noor ja vanagi. Teine rääkis nimelt õigusest, töölise õigusest, kelle higi ja vaev peab kogu ilma ülal. Aga seda õigust ei taheta tunnustada; sandarmihüäänid, politseikoerad, kapitalistid-vereimejad, mõisnikud-kurnajad, kodanlased-higikaanid ei taha seda tunnustada. Sellepärast ärganud tööline võtab ise endale oma õiguse, võtab endale õige õiguse ja jagab seda ka teistele – vanadele ja noortele, kel rakkus käed, vimmas seljad…

      „Noh, seda maksab juba kuulata,” СКАЧАТЬ