Viina katk. Friedrich Reinhold Kreutzwald

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ aru. «Raskuse paelust päästetud hing lendab kui liblikas!» hüüdis ta paar korda rõõmsalt; seal võisid ehk teised mõtted äkitselt rõõmu segada, nägu läks kurvaks, kui oleksid pilverünkad heledasti läikiva päikese ette astunud. Kas kahtlus, kartus, lahkumisetunni kurvastus segades vahele astus või kas palav haiguse veri peaaju kirjuks oli teinud, kes seda võis teada. Imeks panna ei tohita asjalugu mitte. Kui meie mõttes endid tema asemele võime kujutada, kui oleks sarnane lugu meiega, siis leiame kõik loomuslikult sündivat, sest et haige ja terve inimese tundmustel suur vahe on. Tervise päevil võime palju rahulikumalt surma peale mõtelda kui haiguses, seal võis ta lahke sõbra kujul meie ette astuda, siin tuleb ta kui hirmutav kull tuppa ja ajab ihukarvad püsti. Kaunimad troostlikud pildid, mis lootus meie vaimusilmale maalinud, võivad niisama kiirelt kaduda, kui meelde tuletame, et siin kaduvas ilmas millelgi jäädavat kindlust ei ole, vaid alatine muutus kätkist kuni hauani meile päranduseks anti.

      Perenaine istus valvates haige voodi ees, andis aeg-ajalt kuivanud keelele kastet, kohendas pea aset paigale, mis rahutu ümbervisklemine ühe külje pealt teisele sedamaid ära sasis. Tema osavõtliku lahke küsimuse peale, millal ja kuidaviisi haigus hakanud, kas äkitselt või pikkamisi, ei võinud haige vastust anda, sest et palavik ja valu tema arusaamist segasid ja jampsikujutusi vahele tõid. Nõnda kõneles ta ühte ja sedasama mõtet kümme korda järgemööda, aga niisama äkitselt kargas ta poolelijäänud mõttest uue peale, milles pisemat aru ja mõtet ei olnud. Imelikumates ja kirjumates jampsimise juttudes tulid kaks sagedasti tagasi, kus ta valju häälega hüüdis: «minu südamest pistetakse tulise oraga läbi!» ja «ma laman Aafrika palavamas liivakõrbes, kus elusalt, ära kõrben!» Seda kuuldes tuli Sunni eidel haledus ja koledus peale, ta ei julgenud pikemalt jampsija voodil üksi istuda, vaid äratas peremehe pojaga magamast enesele seltsiks. Nüüd valvasid nad kambris kolmekesi; tütar, kasvandik ja sulane olid õhtul magama saadetud, et nad vastu hommikut õhtuöö valvajate asemele võiksid astuda.

      Kukelaulu arvestusel ei võinud kesköö enam kaugel olla, kui haige jampsimine ja rahutu visklemine asemel igal silmapilgul kasvades viimaks nõnda ülekätt võtnud, et valvajad mitu korda kolmekesi temast ei võinud jagu saada, nimelt kui ta asemelt üles karates pakku püüdis põgeneda. Olid valvajad teda õnnekorral asemele tagasi rõhunud ja seal kinni hoidnud, siis vahtis ta tüki aega üksisilmi kuhugi paika seina peal, ajas ennast istukile ja hüüdis kisendava häälega: «Kas näete? Seal, seal ta istub, vana viinakurat laua taga, kolm täis pudelit veel ees! Tema seltsimeestest on mul mõned tuttavad, paar ligisugulased, sellepärast ei kuuluta ma nende nimesid igakord, sest süda jookseb mul juba verd, kui neid mõttes meelde tuletan. Jah, teie võite naerda.» Siis sõimas ta viinajoodikuid, kahetses nõdra tahtmisega inimesi, kellel tahteväge ei ole kiusajale vastu panna, kahetses oma kadunud isa, kes nüüd ka viinapõrgus istuvat ja sealt juba mitmel puhul sõnumeid läkitanud, kui iial võimalik teda päästma tulla ja nende eest jumalat paluda, kes joomisepatu läbi hingehukatusse langenud, teisi jälle sagedasti noomida…

      Hiljem, kui jampsimine ühtepuhku raskemaks läks ja haiget kuidagiviisi ei võidud vaigistada, ütles peremees pojale: «Lugu kipub iga silmapilk haigega pahemaks minema, meie ei oska omast nõust temale midagi kergituseks teha. Ole virk, rakenda hobune väikse kaariku ette, sõida Votikale ja palu vana Toapapa [Toapapa Jaagup – ilmselt on see nimi ja teatud määral ka kuju võetud Ohulepa mõisa endiselt toapoisilt Jakob Fischerilt, kellega Kreutzwald sõbrustas oma noorukieas, alates 1818. a. hilissügisest, ja kes temale jättis sügava mulje oma rahvapärimustega, oma luulelise loomuse ja ka arstlike oskustega. –Toim.] meile abiks. Tema on mõistlik vanamees, pikema osa eluajast mõisas sakste teenistuses olnud, seal palju kuulnud, näinud ja õppinud, mis meile suitsutoa elanikele iialgi silma ei juhtu, ehk võib ta meile midagi nõuks kiita, kuidas haiget võiksime vaigistada.»

      Jüri ruttas isa käsku täitma; haige käratses ja möllas jampsides edasi, küsis sagedasti juua, aga pererahvas ei usaldanud nii palju anda, kartes üleliigse veejoomisega tema kõhtu koormata. Perenaise arvamisel ei võinud tõbi muud kui südamerabandus olla, mille vastu paremat kergendajat ei leitavat, kui viinaga segatud püssirohtu sisse anda; ta tõi mõlemad kapist, segas plekkmõõdus kokku ja tahtis haigele suhu valada. See aga pigistas hambad ja mokad kinni, et üht tilka suhu ei pääsenud. «Mul ei ole eluilmas veel viinapiiska suhu saanud, ma ei võta, tehke mis tahes!» hüüdis ta vihaselt, ja kui perenaine siiski järele anda ei tahtnud, vaid poolmeelitusel, poolvägisi kiidetud arstirohtu püüdis anda, kiskus haige äkitselt mõõdu tema näppude vahelt ja viskas paksu vedelaga ühes plaksti vastu seina.

      Selle peale hakkas ta hullemalt jampsima; Mihkel ei jõudnud perenaisega teda pikemalt taltsutada, vaid kutsus sulase abiks. Jampsija arvas mõrtsukate pesasse juhtunud olevat, kus teda kihvtiga taheti ära tappa. Ta oleks end vististi nende käest lahti rabelnud ja pakku läinud, kui valvajad tal käsi ja jalgu poleks vangistanud, et ta paigast ei pääsenud. «Laske mind lahti! teie näete ju, et ma pean koju minema!» kisendas ta mitu korda järgemööda. Pererahva meel läks kahtlevaks seda kuuldes, neil tuli hirm peale, viimaks ütles peremees ohates: «Meie haigega näikse asi väga kahtlane; jumalal on küll kõik võimalik, sest elu ja surm seisavad tema tahtmise all, aga vanema rahva arvamisel peab see, kui haiged koju kipuvad, üks surma täht olema. – Laulame üheskoos madala häälega paar värsikest surmalauludest jampsijale vaigistuseks, tehku siis taevane isa temaga, mis tahab, kergitagu tõbe või kutsugu ta siit hädaorust. Isa, sinu tahtmine sündigu kui taevas nõnda ka maa peal.»

      Koit seisis juba punetelles igal pool taeva palgel, kui Jüri Toapapaga tagasi tuli. Umbarvates poole tunni eest näis haige vaiksemaks jäänud olevat, ei tea kas laulmisest või väsimusest. Toapapa, kellele lapsed ja vanad teist nime ei teadnud anda, ehk teda küll ristirahva viisil mõni päev pärast sündimist «Jaagupiks» ristitud ja hiljem ühe saksa keelest võetud liignimega rikastatud oli: ei kuuldud rahva suus neid mõlemaid iial tarvitatavat. Vanake istus sõna lausumata haige voodi ette, vaatas teraselt, mis jampsija rääkis ja tegi, pani haiguse märkide avaldust hoolsalt tähele, katsus käerandmes veresoone liikumist; sealjuures nägi ta, et hingamine lühike ja raske oli. Natukese aja pärast ütles ta Sunni Mihklile: «Viga seisab rinnus; siin ei jää meile paremat nõu ette võtta, kui peame kopsu soonest pisut verd laskma. Kas näed, mis lühike ja vaevaline tal hingamine on, ninasõõrmed seisavad laiali, süda peksab, kui kipuks lõhkema, aga rindadel ei nähta palju liikumist, vaid nad seisavad kui koorma all.» –

      Mihkel tõrkus kõvasti verelaskmise vastu, sest et haige, kes muidugi raske ja võimetu, sellest kahju võiks saada ja tema suremist viimaks neile süüks pandaks. Ehk mõlemad küll tasaselt isekeskis kõnelesid ja haige nende jutust pisemat osavõtmist ei näidanud, oli ta ometigi kõik kuulnud ja mõistnud, nagu jutupuhujad sedamaid pidid nägema. Haige kargas äkitselt voodist ja oli paari pika sammuga kesk põrandat, enne kui teised teda kinnitama jõudsid, ja ei olnud neil mitte pisut tegemist, et jooksikut sängi tagasi viia. «Mõrtsukad, mõrtsukad!» kisendas jampsija: – «esiteks tahtsid nad mulle kihvti sisse anda, ja et see nõu minu vastutõrkumisel tühjaks läks, püüavad nad nüüd verekurnamisega mulle otsa teha, seda ei lase ma kogunisti sündida!» – Meestel oli kahekesi tugevat võitlemist, kuni Jüri neile appi jõudis ja nad üheskoos jampsija jälle tema asemele võisid paigutada, kus teda kinni pidi hoitama, et uuesti putkama ei pääseks. Vaevalt nii kaugele saanud, et haige jälle pikali voodis lamas, kus teda hõlpsamalt taltsutada võis, purtsas temal äkitselt vereoja suust ja ninast välja, vist suurest rabelemisest ja üleliigsest rammuraiskamisest. Jüri tahtis verevoolust vaigistada, külma vett ja äädikat haigele pähe panna, Toapapa keelas seda tegemast, tänas jumalat, kes looduse väe toimetusel sellega neile vist abimeheks astunud olla, nõnda et ehk võimalik oli aadrilaskmiseta läbi saada.

      Kui natukese aja pärast verevoolus vähenes, nähti vanamehe ütlus tõeks minevat, sest hingamine tunnistas hõlpust, ja kui pärast verejooksmise lõpetust nina sooja veega pestud ja haige nuuskama sunnitud, teist korda voolama pääses, mida varem ei takistatud, kuni vanarauk pulsilöögist tunnistades küllalt arvas olevat, uinus haige rahulisti magama. «Jumal tänatud!» ütles Toapapa.

      Haigevoodilt СКАЧАТЬ