Lehekandja nr. 17. Anton Hansen Tammsaare

Чтение книги онлайн.

      Anton Hansen Tammsaare

      Lehekandja nr. 17

      LEHEKANDJA NR. 17

      “Nr. 17!”

      “Mis on, noorhärra? Ma olen siin,” vastab nõrk, kuid kräbe vanaeide hääl kontori nurgast.

      “Teie pole eila hr. T-le N. uulitsasse lehte viinud. Kuidas sellega on?”

      “Kudas, pole viinud? Viisin.”

      “Aga tema pole saanud, käis täna kaebamas.”

      Nende sõnade peale vaikib nr. 17, sest ta teab, et ega noorhärra asjata räägi ja ega hr. T. asjata kontoris kaebamaski pole käinud.

      “Aga täna viige talle just nimelt leht, ärge unustage,” räägib noorhärra.

      “Jah, kindlasti, küll ma viin. Ma tean väga hästi, kus ta elab: suures kollases neljakordses kivimajas, pööningukambris. Küll sinna on aga üks rist käia …”

      Nr. 17 tahab oma viletsusest ja ametiraskustest jutustama hakata, kuid varsti tehakse talle tähendus, et ta vaikiks, sest tema rääkimine segab teisi. Pealegi on kõigil juba ammugi teada, mida nr. 17 jutustada tahab. Ta on juba mitu aastat lehti laiali kannud ja kogu selle aja ikka omast asjast rääkida tahtnud, kuid kunagi pole see tal õnnestanud: teda kästakse vaikida, sest tema hädaldamine rikub teiste rahu. Alguses ei saanud nr. 17 arugi, kuidas küll tema rääkimine kellegi rahu võiks rikkuda, sest ega tema selleks räägi, et kedagi süüdistada või oma seisukorra kergendamist nõuda. See ei tule tal kunagi mõttesse, sest nr. 17 arvab, et kui see on jumala tahtmine, siis paraneb tema seisukord iseenesest ja kas või homsest päevast peale. Seni aga, kui see pole jumala tahtmine, kannab ta oma risti rahul olles, ainult vahetevahel tahaks temast teistele rääkida – muidu niisama, ajaviiteks, suusoojaks.

      Niipea kui vaikimise käsk kõlab, langeb nr. 17 kontori nurgas kössi ja hakkab rääkimise asemel mõtlema, sest sellega pole ta tänini veel kellegi rahu rikkunud ei kontoris, uulitsal lehepampu kandes ega õhtu hilja väsinult koju minnes. Kuid paljuke suudab ta mõtelda, paljuke ongi tal mõtelda! Juba kümmekond aastat päev päeva kõrval ikka üks ja seesama: läheb kontori, ootab lehti, saab need kätte, kannab laiali ja ronib väsinult koju. Lehepamp on alguses raske, vajutab nr. 17 keha viltu ja kõverasse. Nõnda tungib ta keldrikambritesse, kus raske ja lämbunud õhk vastu tuleb; nõnda helistab ta kella suurte uste taga, mis viivad toredatesse korteritesse, mida ta ainult praotatud ukse vahelt näinud; nõnda ronib ta hingeldades kõrgele pööningukambritesse, kus valitseb talvel peaaegu alati külmus, suvel kuumus. Käib ja ronib, ronib ja käib. Oo, nr. 17 teab väga hästi, kui hirmus väsinud ta mõnikord olnud, nii et jalga ei tahaks jala ette tõsta, aga ikka on pidanud ta minema üles ja alla, alla ja üles. Mõnikord käib pea ringi, silmad löövad kirjuks, jalad nõtkuvad, peab silmapilguks trepi käsipuule tugenema või üürikeseks kusagil istet võtma, aga siis peab tingimata edasi minema, sest muidu kordub homme kontoris tuntud kahekõne: