Warcraft. Durotan. Eellugu. Christie Golden

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Talvel andis see sooja, mida oli hädasti vaja. Ehkki madalamalt, miilas see seal isegi suvel ning selle ümber koguneti, et juttu vesta ja einestada. Garadile oli eraldatud aukoht – kivirahn, mis kunagi, vanal hallil ajal, oli tahutud troonikujuliseks.

      Ei leidunud ainsatki Härmahunti, kes poleks kuulnud Kivitrooni lugu. See ulatus tagasi aegadesse, kui klann olevat olnud veel rändava eluviisiga. Jõudnud kord oma klanniga Pakasetule seljandikule, oli üks pealik tundnud selle paigaga nii tugevat sidet, et ei tahtnud sealt enam lahkuda. Klann muutus kärsituks. Mis pidi neist saama, kui nad jahisaagi kannul edasi ei rända?

      Pealik ei tahtnud sundida oma rahvast vastu tahtmist paigale jääma, seepärast laskis ta šamaanil vaimudelt paluda, et nood ta vastu võtaksid. Ta siirdus palverännakule nii kaugele põhja kui üldse võimalik – maailma veerele. Seal, vaimude päriskodus, sügaval maa südames asuvas pühas koopas, istus ta söömata ja joomata kolm päeva ihuüksi pilkases pimeduses.

      Viimaks saadeti talle nägemus, mis ütles järgmist: kui ta pole oma põikpäisuses nõus lahkuma, ülendavad vaimud tema kangekaelsuse vooruseks. „Sa oled sama järeleandmatu kui kivi,” ütlesid nad. „Oled kõndinud maha pika tee, et leida vaimude valitsuskoha troon. Mine tagasi oma rahva juurde ja vaata, mille me oleme sulle kinkinud.”

      Tagasi jõudnud, nägi pealik, et täpselt Härmahuntide laagri keskele oli veerenud suur kivirahn. Ta kuulutas, et oli vaimude päriskodus läbi tehtud katsumuse järel saanud vaimudelt loa muuta see rahn aegade lõpuni trooniks – sellest saab Härmahuntide pealiku iste, kuni ajahammas kivi põrmuks murendab.

      Kui Durotan ja teised külasse jõudsid, kattis maad juba hämarus. Ühiskoldes lõõmas tuli ja selle ümber seisid kõik Härmahuntide klanni liikmed. Garadi, Geyah’, Durotani ja Orgrimi lähenedes tõmbus rahvahulk kahele poole.

      Durotani pilk langes Kivitroonile.

      Sellel istus ork, kes oli tulnud läbirääkimiste lipu all.

      Leekide visklevas oranžis valguses nägi Durotan, et võõras ning tema kõrval kössitav naisolend, kelle saledat kaela ümbritses raske metallvõru, on tõepoolest samblakarva.

      Mees oli küürus, võib-olla vanadusest, sest tema habe oli hall. Rüü ja riiete all oli tüüakas kere. Mantlist turritasid välja ogad. Videvas valguses ei seletanud Durotani silm täpselt, kuidas need kanga külge olid kinnitatud. Õudusega, ent ometi lummatult silmitses ta kaht oga, mille otsa olid torgatud tillukesed kolbad. Kas need olid kunagi olnud väikeste draeneuste pead … või kuulunud koguni – vaimud hoidku! – orkide lastele? Nende juures oli midagi valesti: need olid moondunud. Võib-olla kuulusid need mõnele olendile, kellest Durotan pole kuulnudki.

      Ta lootis kogu südamest, et see on just nõnda.

      Võõras toetus kepile, mis oli nagu tema mantelgi kaunistatud luude ja kolpadega. Sellele olid uuristatud sümbolid ning neidsamu märke võis näha ümbritsemas tundmatu peakotti. Selle veere alt kiiskasid istuja silmad – mitte peegelduvast lõkkevalgusest, vaid omaenda sisemisest rohelisest hõõgusest.

      Ehkki mitte nii põnev vaadata, kuid seejuures võib-olla isegi mõistatuslikum oli naisolend. Too nägi välja nagu ork, aga tema veri oli ilmselgelt segatud. Mismoodi see võis juhtuda, polnud Durotanil aimugi, kuid juba ainuüksi säärane mõte oli talle tülgastav. Naine oli pooleldi ork ja pooleldi … midagi muud. Midagi mannetumat. Kui Geyah’l ja teistel klanni naistel ehk polnudki nii massiivseid lihaseid ega võimsat keha kui isastel orkidel, siis nende tugevuses polnud põhjust kahelda. See naisolend paistis tema silmale õbluke nagu oksaraag. Aga ometi – kui Durotan talle silma vaatas, ei pööranud ta pilku kõrvale. Tema keha võis olla küll habras, aga vaim oli tugev.

      „Ta ei näe just orja moodi välja,” lausus Orgrim nii vaikselt, et seda võis kuulda ainult Durotan.

      Durotan raputas pead. „Ei – vaata ainult, kuidas tema silmad kiiskavad!”

      „Ei tea, kas tal nimi ka peaks olema?”

      „Keegi kuulis, et Gul’dan nimetas teda … Garonaks.”

      Seda sõna kuuldes kergitas Orgrim kulme. „Teda nimetatakse siis äraneetuks? Mis imelik … asi… ta õieti on? Ning miks on tema ja ta isand … ?” Orgrim raputas peaaegu koomilises hämmingus pead. „Mis nende nahaga on juhtunud?”

      „Ei tea ja küsima ka ei hakka,” vastas Durotan, ehkki temagi lausa põles uudishimust. „Mu ema peaks seda häbematuks ja ma ei taha teda vihale ajada.”

      „Seda ei taha ükski klanni liige ja sellepärast toda võõrast ilmselt veel maha notitud polegi, ehkki ta on toetanud oma rohelise taguotsa Kivitroonile,” arvas Orgrim. „Pärimusehoidjaga ei vaielda, aga ta ei paista olevat just rõõmus, et tollele … ebardile tuleb sõna anda.”

      Durotan vaatas ema poole. Geyah palmitses juustesse kibekähku mingeid värvilisi helmeid. Küllap pidid need kuuluma läbirääkimisrituaali juurde ning ema kiirustas, et jõuda ettevalmistustega ühele poole. Pilk, mille ta võõrale heitis, oleks võinud põrmustada isegi tolle hõivatud Kivitrooni.

      „Ta ei ole asjade käiguga sugugi rahul. Aga tuleta meelde, mida ta meile ütles,” vastas Durotan ning tema pilk libises uuesti haprale, kuid mitte nõrgale orjatarile ja isa toolil istuvale ülbele külalisele. „See pole häbiks meile, vaid Gul’danile.”

      Midagi jättis ta Orgrimile siiski ütlemata: nimelt et naine, keda nad enda ees näevad, meenutab talle üht teist naisolevust, kelle Härmahundid klannist minema olid kihutanud. Tolle nimi oli Draka ning isegi väljasaatmise ja peaaegu kindla surma palge ees oli tema hoiak olnud sama enesekindel kui sellel orjataril.

      Isa oli tampinud talle pähe, et Härmahundid ei tapa ega piina kedagi mõttetult ning põlastavad seepärast kommet võtta vange – olgu orjadeks või vahetuskauba tegemiseks. Aga samal ajal ei sallinud nad ka nõrkust ja hädisena sündinud arvati nõrgestavat kogu klanni.

      Neil lubati saada klanni kaitsva tiiva all peaaegu täiskasvanuks, sest oli ju teada, et sellest, mis esialgu paistis nõrkusena, võidi aastate jooksul välja kasvada. Aga noorukiikka jõudnud, pidid haprad ja väetid lahkuma ning proovima omal käel toime tulla. Kui see neil mingi ime läbi õnnestus, võisid nad kord aastas tagasi pöörduda, et oma südikust tõestada – suvise pööripäeva ajal, kui toitu oli kõige rohkem ja tuju kõige parem. Enamik väljasaadetuid ei pöördunud kunagi Pakasetule seljandikule tagasi. Viimastel aastatel oli naasnute arv sootuks kokku kuivanud, sest maa oli hakanud muutuma ja siin ellu jäämine muutus järjest raskemaks.

      Draka oli Durotaniga ühevanune ning kui ta valmistus klannist lahkuma, oli pealiku poeg tundnud südames pitsitust. Ta polnud oma kurbuses üksi. Leidus teisigi, kes väljendasid pominal imetlust, vaadates Drakat lahkumas. Neidis võttis kaasa ainult nädalajagu toitu ning riistad, millega pidada jahti, valmistada endale rõivad ja püstitada ulualune. Tema surm oli vaat et vältimatu ning kahtlemata teadis ta seda ise ka. Ometi oli tema kitsas selg sirge, ehkki peenikesed käsivarred värisesid, kandes klanni ande, mis võisid otsustada, kas ta jääb ellu või hukkub.

      „Tähtis on minna surmale vastu püstipäi,” oli üks täiskasvanu öelnud.

      „Vähemasti selle poolest on ta tõeline Härmahunt,” oli vastanud teine.

      Draka oli läinud, vaatamata kordagi tagasi. Durotan oli jälginud, kuidas ta oma kõhnadel jalgadel eemaldub, piha ümber tuules lipendamas Härmahuntide klanni sini-valge lipp.

      Veel praegugi läks Durotani mõte sageli Drakale ja sellele, mis tüdrukuga lõpuks oli juhtunud. Ta lootis, et teistel СКАЧАТЬ