Sel pikal ajal. Hogart Shakespeare´i sari. Jeanette Winterson

Чтение книги онлайн.

      Ta ütles: „Kas ühte inimolendit on võimalik kunagi tõeliselt tunda?”

      „Jälgijat ja jälgitavat ei saa eraldada,” ütles dr Wartz.

      Aga saab küll, mõtles Leo tagasi kontorisse jõudes. Selle jaoks on jälgimissüsteem.

      Peagi sai Leo aru, et tal polnud tarvis maksta 500 naela nädalas kahe viiekümneminutilise seansi eest mõistmaks, et teda polnud lapsena armastatud. Või et ta oli täitnud tühjuse „brjutokasumiga”, nagu doktor end väljendas.

      „Me kõik ravime iseennast,” ütles Leo dr Wartzile. „Mina teen seda rahaga. Joomine oli reaktsioon. Sellest olen nüüd üle saanud.”

      Leo lõpetas teraapia, loobus joomisest ja asutas investeerimisfondi, mis spetsialiseerus panditud ettevõtete väljaostmisele, millest oli võimalik varad välja tuua ja laenud peale võtta, luues sellega ilusat kasumit oma investoritele ning, loomulikult, iseendale. Ta nimetas selle Sitsiiliaks, sest talle meeldis, et see kõlab veidi maffia moodi. Ta oli ema poolt itaallane.

      Sitsiilial oli peagi fondides 600 miljonit naela ja Leo püüdles miljardi poole. Maa peal polnud midagi paremat rahapuudusest, millest sai lihtsalt õhust raha teha.

      Oma kontoris märkas Leo, et oli Milo segadusse ajanud. Milo oli süngem ja mõtisklevam kui ta isa – rohkem oma ema moodi. Isa ja poeg tegelesid koos lihtsamate asjadega kui elu ja surm. Leo viis Milo jalgpalli vaatama ja ujuma. Ta ei teinud koos pojaga kodutöid ega lugenud talle – neid asju tegi MiMi.

      „Emme on varsti siin,” ütles Leo, kuna midagi paremat polnud öelda.

      „Kas ma lähen ja kirjutan oma lugu?” küsis Milo.

      Leo noogutas. „Vii oma koolikott kööki – võta piima ja üks šokolaadiküpsis, eks?”

      Milole meeldis isa kontor. Seal oli alati inimesi, kes teda tähele panid, ja midagi süüa, ja mis kõige parem: seal olid lennukid.

      Leo embas Milot. Nad armastasid teineteist. See oli päris. Miloga oli jälle kõik korras. „Üks mees elas lennujaamas,” ütles ta välja minnes.

      Leo pöördus tagasi oma kirjutuslaua poole – Linley töö, klaassiledaks lihvitud pikkadest heledatest kaselaudadest. Kontor oli valge: puutumata seinad, valge nahkdiivan, eskimo vaip. Seinal oli suurendatud mustvalge foto tema naisest. Selle digitaalset versiooni hoidis ta oma iPhone’i ekraanil. Ainus värv tuli Tracey Emini disainitud punasest neoonmärgist.

      Neoonkiri ütles „RISK=VÄÄRTUS”. See oli osa tsitaadist, mida Leo oli näinud OCCUPY *meeleavaldusel: Millega riskid, seda oled väärt. See tsitaat oli teda häirinud, kuni ta selle ära muutis. Kui ta asutas oma uue firma, tellis ta ka neoonkirja.

      Leo kummardus sisetelefoni poole. „Veebi-Cameron! Ma tahan sinuga rääkida!”

      Leo naeris oma nalja üle, kui Cameron ukse sulges. Cameron oli endine sõjaväelane. Ta teadis, kuidas käsku vastu võtta.

      „Cameron. Ma tahan, et sa paigaldaksid mu naise magamistuppa veebikaamera.”

      Cameron võttis selle teatavaks, aga ei mõistnud. „Sa tahad oma naise magamistuppa visuaalse jälgimise süsteemi?”

      Leo näis kannatamatu. „Sina vastutad Sitsiilias turvalisuse ja transpordi eest. See on delikaatne teema. Ma ei taha selle töö peale kedagi väljast. Ma tahan kaameralinki siia, oma isiklikule ekraanile.”

      Cameron tundis ebamugavust. „Ma olen näinud selliseid asju täiskasvanute saitidel – aga …”

      „Ma ei löö oma naise tisside madala resoga pildi peale pihku, kui see sulle muret teeb. Ja me ei kupelda teda kahekümne naelaga seitsme minuti eest mingile ehitajale, kel on ühes käes iPhone ja teine käsi püksis. See on abieluasi. See on lahutus.”

      „Sa tahad oma abikaasast ära lahutada?”

      „Miks sa niimoodi räägid? Kas sellepärast, et oled šotlane? Ta on mu naine, mitte abikaasa. Abikaasa oleks nagu mees naine.”

      Ja siis mõtles Leo Xeno peale. Ja ta mõtles seda sügavama nägemise mullis, mille ta purustas.

      „Asi on nii, Cameron, ma arvan, et MiMil on suhe. Ja ma tahan ta sellelt tabada. Tead, miks selle asja nimi on veebikaamera?”

      „See on võrku ühendatud kaamera,” ütles Cameron aeglaselt.

      „See on ämblikuvõrk, Cameron, putukate püüdmiseks. Ma ei saa öösiti magada, sest mu voodi kubiseb putukatest.”

      „Su naine on rase,” ütles Cameron.

      „Arvad, et emis ei saa mõnust vinguda, sest ta kõht on põrsaid täis?”

      Cameron tundis nägu kuumaks minemas. Ta mummuline lips tegi kõrile haiget.

      „Sa räägid oma naisest ja lapsest.”

      „Minu lapsest? Minu äbarikust.” Leo murdis pliiatsi pooleks.

      „Kas sul on tõendatud põhjust uskuda, et MiMil on kõrvalsuhe?”

      „Sa mõtled, kas ma olen teda kellegagi näinud? Ei. Kas see eranuuskur, kes on teda kaks kuud jälitanud, on leidnud midagi, mida ma juba ei tea – kus ta käib, millise mehega kohtub, tema meile ja sõnumeid? Ei.”

      „Sa ütlesid, et ei ole teda kellegagi näinud.”

      „Kellegagi? Ei.”

      „Siis on see kindlasti hullus?”

      „Kas sina nimetad mind hulluks, Cameron? Nimetad mind hulluks?

      Leo lajatas pliiatsipooled lauale ja läks ümber selle Cameroni juurde. Cameron toetas jalad tugevamini maha, lasi põlved lõdvaks, pingutas kõhulihased ja seisis liikumatult, kui Leo tema ette astus. Cameron teadis, kuidas end hoida. Ja ta teadis Leo äkilisust. Leo nägu oli nii lähedal, et Cameron võis näha ta poore. Ta hoidus hoolikalt silma vaatamast.

      Leo astus tagasi ja pöördus järsult aknast välja vaatama.

      „Amsterdam,” ütles ta, kui lennuk õhku tõusis. Siis ütles ta ümber pööramata: „Ta võib kohtuda mehega, kellega kohtub, igal nädalapäeval, ja keegi ei mõtlegi sellele. Peale minu. Mina mõtlen sellele umbes kuuskümmend korda minutis.”