Teekond urust templisse ehk Märk on vaataja silmades. Aleksei Turovski

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kas see muidu ronka üsna targas ja positiivses valguses näitav lugu ei võinud sattuda konflikti kristliku moraaliga, tekitamaks eesti keeles hukkamõistva väljendi „rongaema“…

      Monoteistlikes religioonides ja nendega seotud madalas mütoloogias toimub paljude loomaliikide polüteistlikes süsteemides esinevate zoomorfsete klassifikaatorite kujundi ja iseloomu transformatsioon. Ja seda enamasti demoniseerimise suunas. Olgugi et ronk oli õige mitmes mütoloogias deemonlik tegelane ka enne monoteismi mõju kasvu, näiteks jakuutide mütoloogias on ta ülimalt ohtlik ja deemonlik Ulu Tojoni (müütilise mustade šamaanide pealiku) käsilane, on kristluse mõju ronga mütosemiootikale olnud palju ulatuslikumalt negatiivne. Näiteks Põhja-Ameerika loodeosa indiaanlastel on ronk kindlalt seotud maailma uputusega. See müüt on suure tõenäosusega pärit kristlikelt misjonäridelt: kui Noa saadab ronga maad otsima, siis lendab ronk ära ega naase. Karistuseks muudetaksegi ronk üleni mustaks. Tõenäoliselt on selline süžee kombinatsioon Piibli suurest veeuputusest ja indiaanlaste iidsest müüdist, mis räägib rongast, kes sukeldub merre ja toob pinnale maa. Tegelikult on vana testamendi suure veeuputuse loo otsene eelkäija Sumeri ja Kaldea müüt Utnapišdimist. Ronk on just nimelt see lind, kelle käitumine annab peategelasele teada, et veetase on langemas – tubli lind käib nüüd maa peal, sööb ja situb.

      Monoteismiga seotud mütoloogias muutuvad pea kõik varasemalt tähtsaimad loomsed märgid kas otseselt deemonlikeks, negatiivseteks või vähemalt kahtlust äratavateks, nii ka ronk. Just nimelt monoteismi puhul toimub see väga kindlalt, jättes vähe ruumi loomse märgi dialektismile. Kristlikus madalas müüdis on ronk nõia või sortsi abiline ja tunnus ning üleüldine halb enne, ilmselt ja kindlalt on ta seotud pimeduse valitseja vägedega. Nii mõnedki ülimärgilised loomad muidugi säilitavad või saavad isegi positiivset hõngu juurde, kuid seda väga ranges seoses kindlate tekstuaalsete positsioonidega. Näiteks lõvi kui üks Kristuse sümbolitest ning lõvi kui lõukoer saatana sünonüümina. Samasugust lõvi kujundi dialektilist vastandamist leidub ka judaismis. Sodiaagi lõvi on Jaakobi ehk Iisraeli neljanda õnnistatud poja, Juuda märk. Just nimelt sellest põlvest oli pärit nii kuningas Taavet kui ka Maarja ja Joosepi järglane Jeesus. Seega on lõvi uues testamendis ka Jeesuse sümbol. Samas esineb lõvi judaismis ka vaenlase kujuna. Sarnased lood on ka hundiga. Sodiaagi hunt on 12. ehk Benjamini põlve märk ning ka tema kannab sõltuvalt tekstuaalsest positsioonist nii õnnistavaid ja positiivseid kui ka laitvaid ja lausa needvaid mõjusid või momente. Vana testamendi järgi on ronk siiski Issanda lind: kui Eelija põgenes kuningas Ahabi ja tema naise Iisebeli raevu eest kõrbesse Kriti jõele, mis voolab ida pool Jordanit, siis saatis Issand just nimelt ronga Eelijale toitu viima. Kui võtta arvesse, et prohveti nimi tähendab otsetõlkes „Jahve on mu jumal“, siis näeme kindlalt, et ronk on jumala lind.

      Ronk kui suur, äärmiselt adaptiivne, lihtsalt tark ja tegus, üleni öö värvi ja väga pika elueaga (mitukümmend aastat) lind on ehtne, resoluutne ja tavaliselt väga edukas kiskja, kes toitub nii palju kui vähegi õnnestub raipest ja on seeläbi otseselt seotud surmaga. Ronk on kogu oma öise tarkuse ning surma sümboolikaga enda käitumises ja „riietuses” kindlalt ja eranditult päevase aktiivsusega lind (öösel nad küll orienteeruvad probleemideta ja sooritavad ka vajalikke lende, kuid toitu otsivad ainult päeval). Ta on kõigi öö tunnustega päevalind ja seega ilmselgelt allmaailma, taeva ja inimeste maailma ühendaja ning aja ja surma kui üldisemate elu tunnuste meenutaja.

      Mina isiklikult omistan oma kogemuste põhjal suure tähenduse ka sellele, kus ronka kohata võib, kas polaarpäeva öösel Lapimaa tundras hääletult üle pea lendamas või märtsikuu lõpu varahommikul Judea kõrbe mägede kohal paarina mängulendu sooritamas, kui kaks lindu teineteise ümber tiireldes end mitmesaja meetri kõrguselt selg ees maa suunas kukutavad, selleks et viimasel hetkel hiilgavas kaares taas taeva poole tõusta.

      Liuglev siug

      Alguses oli maa ühtlane, lame ja lootusetult kuiv – koht, kus mitte keegi ei saanud elada. Kuid siis tulid kaks võimsat ja usinat looma: hiigelmadu Diabdar ja ülivägev mammut Seli. Nemad lõid jõed ja muutsid maa vormid mitmekesiseks. Ees rühkis mammut, kes kündis oma vägevate võhkade ja laubaga lamedat maad, luues mägesid ja künkaid, trampis jalgadega maa sisse tulevaste järvede põhjad ning andis londiga vormidele lõpliku kuju. Mammuti järel roomas magevee soonte ja arterite looja hiigelroninastik Diabdar – madu, kes lõi jõgede sängid ja juhatas neisse magevee. Nii hakkas maailmas liikuma vesi. Tekkisid kõikide maa ja taeva osade vahelised ühendusteed. Seejärel muutus madu Diabdar pilvede valitsejaks ja asus, olles lõpetanud maa veekogude süsteemi loomise, universumi veeringluse koordinaatoriks.

      Nii räägib evengide peamine maailma loomise müüt. Analoogsed, aga võib-olla ka päris sarnased müüdid on evengide sugulasrahvastelgi, kusjuures nii mõneski selle loo variandis liikus eespool just madu, joonistades mammutile jõesängide ja järvede paigutuse skeemi, mille järgi mammut need valmis kaevas, ja alles siis suunas madu vee sängidesse voolama.

      Hiina mütoloogias kujutatakse esivanemaid Nüwat, Fuxi, Shennongi jt mao keha, veise pea, inimese näo ja tiigri ninaga. Nad kõik on otseselt seotud mageveevärgiga. Hiina mütoloogias, aga tegelikult terves Hiina kultuurikontekstis, on ülitähtsal kohal draakonid. Nii nagu muuseas ka Koreas ja suurel määral Jaapaniski. Peaaegu kõikidel Hiina drakonoloogia tegelastel, või vähemalt enamikul, on mao keha. Aga kuna mul on kindel kavatsus pühendada draakonitele täiesti omaette peatükk, siis piirdun siinkohal üksnes draakoni keha (mitte pea, silmade ega soomuste) kujuga – selleks on aga kindlalt madu.

      Kirde- ja idapoolsete paleoasiaatide seos Hiina kultuuriga on küllaltki ilmne, kuid teeme vahepeal suure hüppe ja vaatame ka põlisameeriklaste maailmaloomismüütide tegelasi. Siit leiame pilvede madude kogukonna, kuhu kuuluvad maailma veeringluse korraldajad Kukulkan maiadel, Quetzalcoatl tolteekitel, olmeekitel, asteekidel, Kumats kitšee indiaanlastel jt Kesk-Ameerika rahvastel ning paljud teised maod.

      Ka Kesk-Ameerika rahvaste maailmaloomismüütides on madu vahetult seotud maailma korrastamisega. Mixcoatl (pilvedest madu) ja tema abikaasa Coatlicue (madudest kleidis) sünnitavad nii päikese Huitzilopochtli (vasakukäeline koolibri) ja teised taevakehad kui muuseas ka suure lunastaja Quetzalcoatli (hindamatu kaksik). Neis müütides on näha kindlaid vihjeid vesi-madu-taevas seoste ahelale. Taolisi seoseid võib jälgida ka hinduistlikus mütoloogias, Lähis-Ida rahvastel (sumerid, babüloonlased, akadlased jt) ning Egiptuse hiilgavas müütide maailmas.

      Kreeka klassikalises mütoloogias kajastub mao seos maailma veeringlusega väga huvitava peajumaluse – Zeusi (piksenoolte pilduja, äikese jumal) – arhailises kujundis Zagreioses – sarvedega maos. Zeus Zagreios tekitab täiesti loomulikult ettekujutuse seosest madu-vesi-äike-piksenool-mürk-Zeus-Dionysus-Zagreios. Võtnud mao kuju, astub Zeus (Kreeta) armusuhtesse allilma valitsejanna Persephonega ja nende pojaks saab suure jumaluse Dionysose üks arhailisemaid kujundeid, nimelt sarvine madu Zagreios. Peajumala armukadeda abikaasa Hera kiusamine viib lõpuks Zagreiose surmani, selle eest karistas Zeus Hera käsutäitjaid titaane, paisates nood Tartarosse ja kõrvetades titaanide ema Gaiat kohutava tulega, mille ta ise suure veeuputusega kustutas. Dionysos-Zagreiose taassünnis mängis peamist rolli jumalanna Ateena, kellel õnnestus Zagreiose süda viimasel hetkel titaanide käest päästa. Hellenistlikul perioodil oli Dionysose kultus ülimalt tähtis (orfikutel oli Dionysos-Zagreiosega seotud terve teogooniline filosoofia), selle kohaselt sattus päästetud süda Semelesse, keda klassikaline kreeka mütoloogia peab Dionysose (roomlastel Bacchus, Liber) emaks.

      Zeusil on aga ka otsene seos madude allmaailma ja põhjavee päritoluga. Paljud Vana-Kreeka linnriigid kummardasid ka paikset, maa all elutsevat – ktoonilist või kataktoonilist – Zeusi. Neid jumalusi kujutati kas mao või inimese kehaga või mõlemaga korraga. Allmaa kultustes asetati ohvrid maa sisse kaevatud aukudesse, erinevalt Olümpose jumalate kultustest, kus ohverdused toimusid kõrgendatud altaritel.

      Maod СКАЧАТЬ