Jala jälg. Nike algust meenutab selle looja. Phil Knight

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ oli esimene jalatsivabrik, mida olin kunagi näinud. Minu jaoks oli seal kõik huvitav. Lausa meloodiline. Iga kord, kui jalanõu sai valatud, langes metallist liist põrandale ja kostus hõbehäälne kõlin, meloodiline KILL-kõll. Iga paari sekundi järel, KILL-kõll, KILL-kõll, kingsepakontsert. Ka direktorid paistsid seda nautivat. Nad naeratasid mulle ja üksteisele.

      Kõndisime läbi raamatupidamisosakonna. Kõik ruumisviibijad, nii mehed kui naised, kargasid toolidelt püsti ja kummardasid korraga, väljendades sellega kei’d, austust Ameerika suurärimehe vastu. Olin lugenud, et ingliskeelne sõna suurärimehe kohta „tycoon” tuleb jaapanikeelsest sõnast taikun, „sõjapealik.” Ma ei teadnud, kuidas nende kei’le vastata. Kummardada või mitte kummardada, see jääb Jaapanis alati küsimuseks. Naeratasin nõrgalt, kummardasin poolenisti ja liikusin edasi.

      Direktorid rääkisid, et igas kuus lasevad nad välja viisteist tuhat paari jalatseid. „Muljetavaldav,” ütlesin, teadmata, kas see oli palju või vähe. Nad viisid mind nõupidamisteruumi ja osutasid toolile pika laua otsas. „Härra. Knight,” ütles keegi, „siia.”

      Auväärseim koht. Taas kord kei. Nad võtsid ise ümber laua istet, kohendasid lipse ja vaatasid mulle otsa. Tõehetk oli saabunud.

      Olin seda stseeni omas peas nii palju kordi harjutanud, nii nagu olin harjutanud kõiki võidujookse, millest olin osa võtnud, ammu enne, kui käis stardipauk. Kuid nüüd mõistsin, et see ei ole võidujooks. Mõnikord tundub, et kõike võib võidujooksuga võrrelda – elu, äri, igasugu seiklusi. Aga see metafoor jääb sageli ebatäpseks. Sellest piisab vaid osaliselt.

      Suutmata meenutada, mida olin öelda tahtnud, või sedagi, miks ma seal üldse viibisin, hingasin mitu korda kiiresti sisse. Kõik sõltus sellest, et olen olukorra kõrgusel. Kõik. Kui ma seda ei ole, kui käki kokku keeran, siis on mul määratud ülejäänud elupäevad entsüklopeediaid müüa, või siis investeerimisfondi osakuid või mistahes muud sodi, mis mulle mingit huvi ei paku. Siis valmistan pettumuse vanematele, koolile, kodulinnale. Iseendale.

      Vaatasin nägusid laua ümber. Iga kord, kui olin seda stseeni ette kujutanud, puudus sealt üks oluline element. Ma ei suutnud ette näha, kuidas Teine maailmasõda selles ruumis kohal viibib. Sõda oli sealsamas, meie kõrval, meie vahel, lisades allteksti igale meie lausutud sõnale. „Tere õhtust kõigile – täna õhtul on häid uudiseid!”

      Ja samas polnud seda seal. Oma vastupanuvõime, täieliku lüüasaamise stoilise aktsepteerimise ja rahvuse kangelasliku rekonstrueerimisega olid jaapanlased sõja jäägitult selja taha jätnud. Ka olid need direktorid siin nõupidamisteruumis noored nagu minagi, ja oli ilmne, et nende meelest polnud neil sõjaga mingit pistmist.

      Teiselt poolt aga püüdsid nende isad ja onud tappa minu sugulasi.

      Samas jällegi, mis olnud, see olnud.

      Teisalt aga muutub nii paljusid tehinguid segav ja raskendav võitmise-kaotamise teema veelgi keerulisemaks, kui potentsiaalsed võitjad ja kaotajad on alles äsja, ehkki küll vahemeeste ja esivanemate kaudu, globaalses kahjutules osalenud.

      Kõik see sisemine müra, see sõja ja rahu muutlik segadik tekitas mu peas vaikse kumina, kohmetustunde, milleks ma sugugi valmis polnud. Realist minus tahtis seda tunnistada, seesmine idealist aga kõrvale heita. Köhatasin pihku. „Härrased,” alustasin.

      Hr Miyazaki katkestas mind. „Härra Knight – mis firmat te esindate?” küsis ta.

      „Ahah, jah, hea küsimus.”

      Adrenaliinitase mu veres tõusis järsult, mind valdas pagemisrefleks, soov minema joosta ja peitu pugeda, meelde tuli kõige turvalisem paik kogu maailmas. Vanematekodu. Selle maja olid juba aastakümnete eest ehitanud jõukad inimesed, sellised, kellel raha palju rohkem kui mu vanematel; seega oli arhitekt maja tagumisse ossa projekteerinud teenijatoa ning too tuba oligi minu magamistuba, mille olin täitnud pesapallikaartide, heliplaatide, posterite, raamatute – kõikvõimalike pühade ja puutumatute asjadega. Samuti olin katnud ühe seina kergejõustikuauhindade siniste lintidega – need olid miski mu elus, mille üle olin häbenemata uhke. Niisiis? „Blue Ribbon,” pahvatasin. „Härrased, ma esindan Portlandi Blue Ribbon Sportsi, Oregoni osariigis.”

      Hr Miyazaki naeratas. Ka teised direktorid naeratasid. Laua ümbert käis läbi pomin. Blueribbon, blueribbon, blueribbon. Direktorid asetasid käed kokku ja jäid uuesti vait, ainitine pilk taas minul. „Nojah,” alustasin uuesti. „Härrad, Ameerika jalatsiturg on tohutu. Ja suures osas küllastumata. Kui Onitsuka suudaks sellele turule tungida, kui Onitsukal õnnestuks saada Tigerid Ameerika kauplustesse ja müügile madalama hinnaga kui Adidas, mida enamik Ameerika sportlastest praegu kannab, siis võiks see olla väga tulus ettevõtmine.”

      Tsiteerisin lihtsalt oma ettekannet Stanfordis, sõna-sõnalt, kasutades fraase ja numbreid, mida olin nädalate kaupa uurinud ja pähe õppinud, ning see aitas luua illusiooni kõneosavusest. Nägin, et see avaldas direktoritele soodsat muljet. Aga kui oma kõnega lõpule jõudsin, saabus taas piinav vaikus. Siis katkestas selle üks mees, seejärel teine, ja nüüd rääkisid nad kõik üheaegselt, hääled erutatud ja valjud. Mitte minuga, vaid omavahel.

      Siis tõusid nad kõik äkitselt püsti ja kõndisid uksest välja.

      Oli see tavapärane Jaapani viis Hullumeelse Idee ärapõlgamiseks? Ühekorraga püsti tõusta ja lahkuda? Kas olin oma kei lihtsalt maha mänginud? Oli mind minema saadetud? Mida pidin nüüd siis tegema? Lihtsalt … ära minema?

      Mõne minuti pärast tulid nad tagasi. Neil olid käes visandid, näidised, mida härra Miyazaki aitas minu ette ritta seada. „Härra Knight,” ütles ta. „Kaua aega me oleme mõelnud Ameerika turule.”

      „Olete või?”

      „Me juba müüme maadlussaapaid Ameerika Ühendriikides. USA … ee … kirdeosas? Aga palju kordi oleme rääkinud teiste toodete viimisest mujale Ameerikasse.”

      Nad näitasid mulle kolme erinevat Tigerite mudelit. Treeningjalatsit, millele nad olid andnud nimeks Limber Up – Soojendaja. „Kenad,” ütlesin. Kõrgushüppejalatsit, mille nimi oli Spring Up – Põrkaja. „Vahva,” sõnasin. Ja kettaheitejalats, mille nimi oli Throw Up – Ülesviskaja … või siis Oksendaja.

      Ära hakka naerma, ütlesin endale. Palun … ära … naera.

      Nad pommitasid mind küsimustega Ameerika Ühendriikide, Ameerika kultuuri ja tarbimistendentside kohta, erinevate spordijalatsite kohta, mis on saadaval Ameerika sporditarvete kauplustes. Nad küsisid, kui suureks ma pean Ameerika jalatsiturgu, kui suureks see võiks kasvada, ja ma ütlesin neile, et lõppkokkuvõttes võib see olla umbes miljard dollarit. Kuni tänase päevani ei tea ma, kust selle numbri võtsin. Nad nõjatusid tagasi ja vaatasid üksteisele hämmastunult otsa. Minu üllatuseks asusid nad nüüd mulle müügijuttu ajama. „Kas Blue Ribbon … oleks huvitatud … Tiger-jalatsite esindamisest? Ameerika Ühendriikides?” „Jah,” ütlesin. „Oleks küll.”

      Võtsin kätte Limber Up nimelise jalanõu. „See on hea jalats,” ütlesin. „Seda võiksin müüa küll.” Ja palusin neil näidised kohe teele panna. Andsin neile oma aadressi ja lubasin saata rahakaardiga viiskümmend dollarit.

      Nad tõusid püsti. Nad kummardasid sügavalt. Mina kummardasin sügavalt. Me surusime üksteisel kätt. Mina kummardasin veel kord. Nemad kummardasid veel kord. Me kõik naeratasime. Sõda polnud kunagi toimunud. Meist olid saanud partnerid. Olime vennastunud. Koosolek, mida arvasin kestvat viisteist minutit, oli kestnud kaks tundi.

      Onitsukast СКАЧАТЬ