Tumeaine. Blake Crouch

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ vasaku käega jälle roolist.

      Vaikuse katkestab digitaalne hääl: Seitsme kilomeetri pärast pööra paremale, 87. tänava mahasõidule.

      Tõstan jällegi vasema käe kiirustamata roolilt.

      Seekord libistan käe khakipükste taskusse. Telefon peitub sügaval taskus. Minu nimetis- ja keskmine sõrm küünivad hädavaevu selleni. Kuidagi võtan telefoni kahe sõrme vahele.

      Millimeeterhaaval sikutan selle välja. Telefoni kummist ümbris takerdub iga riidevoldi taha. Nüüd vibreerib see mu sõrmeotste vahel pikalt – keegi helistab.

      Asetan telefoni põlvedele, ekraan ülespoole, ning pigistan vasaku käega uuesti rooli.

      Sellal kui digitaalne hääl kordab, mitu kilomeetrit on pööramiskohani jäänud, heidan telefonile pilgu.

      „Danilt” on üks vastamata kõne ja kolm tekstisõnumit:

      DANI 2 min eest

      Söök on laual

      DANI 2 min eest

      Ruttu koju oleme NÄLJAS!

      DANI 1 min eest

      Eksisid ära? :)

      Keskendun uuesti autojuhtimisele. Kardan, et telefoni kuma on tagaistmelt märgatav.

      Puuteekraan läheb pimedaks.

      Langetan käe, et telefoni toiteklahvi vajutada, ja silitan ekraani. Sisestan neljakohalise parooli ning puudutan rohelist „Sõnumite” ikooni. Daniela sõnumid on kõige üleval. Kui ma meie vestluse avan, niheleb mu röövija istmel.

      Keeran rooli taas mõlema käega.

      Kolme kilomeetri pärast pööra paremale, 87. tänava mahasõidule.

      Telefon kuvab pimenduspildi, lukustub automaatselt ja viimaks läheb üldse pimedaks.

      Kurat.

      Langetan vasaku käe, sisestan parooli uuesti ning hakkan tippima kõige tähtsamat SMS-i oma elus. Mu nimetissõrm on puuteekraanil kohmakas. Igale sõnale kulub kaks või kolm katset, sest automaatkorrektuur segab vahele.

      Püssiraud pressitakse mulle kuklasse.

      Põikan seepeale kiirrajale.

      „Mida sa teed, Jason?”

      Pööran ühe käega rooli, et meid aeglasele rajale tagasi tuua. Samal ajal langetan teise käe telefonile, et vajutada „Saada”.

      Tundmatu mees viskub eesistmete vahele. Ta sirutab kinnastatud käe üle minu vöökoha ja võtab telefoni ära.

      150 meetri pärast pööra paremale, 87. tänava mahasõidule.

      „Sinu telefoni parool, Jason?” Kuna ma ei vasta, siis tundmatu kõneleb edasi: „Oot-oot. Ma vist tean. Sinu sünniaasta ja – kuu tagurpidi? Teeme proovi… 3721. Valmis.”

      Tahavaatepeeglis näen telefoni kuma tundmatu mehe maskil peegeldumas.

      Ta loeb tekstisõnumit, mida ta saata ei lasknud: „„1400 Pulaski helista 91…” Paha poiss.”

      Sõidan osariikidevaheliselt kiirteelt alla.

      GPS ütleb: Pööra vasemale, 87. tänavale, ning sõida 6 kilomeetrit itta.

      Siseneme Lõuna-Chicagosse läbi linnaosa, kuhu me ei tohiks jalgagi tõsta.

      Möödume ridadena kõrguvatest vabrikutööliste majadest.

      Korterelamutest.

      Tühjadest parkidest roostetavate kiikede ja võrguta jäänud korvpallirõngastega.

      Kauplustest, mille vaateaknad on ööseks turvaväravate taha lukustatud.

      Kõikjal gängisümbolid.

      Tundmatu mees küsib: „Kas sa kutsud teda Daniks või Danielaks?”

      Kõris pitsitab.

      Mu sisimas möllavad raev, hirm ja abitustunne.

      „Jason, ma esitasin küsimuse.”

      „Keri põrgusse.”

      Tundmatu sirutab end, et mulle kõrva sosistada. „Sa ei taha mind proovile panna. Teen sulle rohkem haiget, kui oled kunagi elus kogenud. Tekitan valu, mida sa pole isegi võimalikuks pidanud. Kuidas sa oma naist kutsud?”

      Kiristan hambaid. „Daniela.”

      „Aga mitte Dani? Ehkki sinu telefonis on nii kirjas?”

      Kõigest hingest tahaksin kihutava auto kummuli paisata ja meile mõlemale otsa peale teha.

      Vastan: „Harva. Talle ei meeldi see.”

      „Mis on poekotis?”

      „Miks sa teada tahad, kuidas ma oma naist kutsun?”

      „Mis on kotis?”

      „Jäätis.”

      „Praegu on perekonnaõhtu, eks?”

      „Jah.”

      Tahavaatepeeglist näen, kuidas tundmatu mees mu telefonil tipib.

      „Mida sa kirjutad?” küsin.

      Ta ei vasta.

      Nüüd oleme getost väljas. Läbime tühermaad, mis pole Chicago moodigi. Südalinna siluetist on järel kõigest hele plekk silmapiiril. Lagunevad majad on pimedad ja asustamata. Kõik on ammu hüljatud.

      Ületame jõe. Otse meie ees laiub Michigani järv. Mustavad järvevood seavad metsistunud linnamaastikule paraja piiri.

      See oleks justkui maailma lõpp.

      Tõenäoliselt lõppebki minu maailm siin.

      Pööra paremale ja sõida Pulaski Drive’il 800 meetrit oma sihtkohta.

      Tundmatu mees muigab kuuldavalt. „Vau, abikaasa on sinu peale päris pahane.” Pigistan kramplikult autorooli. „Jason, kes see mees oli, kellega sa enne viskit jõid? Ma ei tundnud teda väljas seistes ära.”

      Siin, Chicago linna ja Indiana osariigi vahepeal, on täitsa pime.

      Möödume raudteejaamade ja tehaste varemetest.

      „Jason.”

      „Tema nimi on Ryan Holder. Ta on…”

      „Sinu kunagine toakaaslane.”

      „Kuidas sa seda tead?”

      „Kas te olete sõbrad? Ma ei leia teda sinu kontaktide seast.”

      „Tegelikult mitte. Kuidas sa…?”

      „Tean СКАЧАТЬ