Kui hingusest saab õhk. Paul Kalanithi

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Pauli kirjatükki ikka ja jälle üle, püüdes saada aru, mida ta oli teinud. Kõigepealt kõlas tema tekst nagu muusika. Selles kajas vastu Galway Kinnell, see oli peaaegu nagu proosaluuletus. („Kui see ühel päeval sünnib / leiad end koos armastatud inimesega / Pont Mirabeau’ ühes otsas / kohvikus tsingitud baarileti taga / kus vein seisab lakke haigutavates klaasides…“, kui tsiteerida Kinnelli ridu luuletusest, mida kord kuulsin teda ette kandmas Iowa linna raamatupoes, sealjuures kordagi paberile vaatamata.) Ent selles võis ka tunda hõngu millestki muust, mis pärines ürgvanalt maalt, tsingitud baarilettide eelsest ajastust. Viimaks, paar päeva hiljem taipasin, kui tema essee uuesti ette võtsin: Pauli kirjutamisstiil meenutas mulle Thomas Browne’i oma. Browne kirjutas „Religio Medici“ 1642. aastatele omases proosas, kogu selle arhailises sõnastuses ja vormis. Noore arstina olin sellest raamatust lummatud, haardusin selle külge nagu põllumees, kes püüab kuivendada sood, mille kraavitamisega tema isa hätta jäi. See osutus tulutuks ja kuigi tahtsin meeleheitlikult jõuda selle saladuste jälile, viskasin raamatu nördinult kõrvale, seejärel haarasin uuesti kätte, teadmata, kas selles leidub üldse midagi minu jaoks, kuid sealseid sõnu hääldades tajusin, et leidub küll. Tundsin, et mul puudub oluline retseptor, mis laseks kirjatähtedel laulma hakata, lasta neil edasi anda omaenda tähendust. Raamat jäi mulle läbitungimatuks, ükskõik kui kõvasti ma ka ei püüdnud.

      Miks, küsite teie? Miks ma kangekaelselt jätkasin? Keda huvitab „Religio Medici“?

      No näete, keda – minu kangelast William Oslerit. Osler oli nüüdisaegse meditsiini isa, mees, kes suri aastal 1919. Ta armastas seda raamatut. Ta hoidis seda oma öökapil. Ta palus end matta koos „Religio Medici“ eksemplariga. Kogu hingest püüdes ei saanud ma ikkagi aru, mida Osler selles nägi. Pärast paljusid katseid – ja pärast paari aastakümmet – avanes raamat viimaks minu ees. (Kasuks tuli ka uuemas väljaandes kasutatud tänapäevane kirjaviis.) Avastasin, et nõks seisnes raamatu valju häälega lugemises, mis muutis rütmi möödapääsmatult äratuntavaks: „Me kanname endas imesid, mida me otsime enese teadmata; meis on olemas kogu Aafrika ja kõik tema imeasjad; me oleme see söakas ja seiklushimuline osa loodusest, mida see, kes targalt uurib, saab tundma kompendiumist, aga teised kaevavad kildhaaval välja lõputust hulgast köidetest.“ Kui jõuate Pauli raamatu viimase lõiguni, lugege seda valju häälega ja te kuulete sedasama pikka lauset, sedasama rütmi, millele tahaksite jalaga takti kaasa lüüa … ent nagu Browne’i puhul, te lihtsalt ei taba seda ära. Paul, nagu mulle selgeks sai, oli Browne’i taaskehastus. (Või arvestades, et tulevik on meie illusioon, ehk oli Browne Kalanithi taaskehastus. Jah, see on üks peadpööritav värk.)

      Ja siis Paul suri. Osalesin tema mälestusteenistusel Stanfordi kirikus selle suurejoonelises saalis, kuhu lähen sageli siis, kui see on tühi, et istuda ja imetleda valgust, vaikust, ja kust leian alati turgutust. Saal oli rahvast puupüsti täis. Istusin kaugemal äärel, kuulates järjestikuseid liigutavaid ja vahetevahel ka käredavõitu lugusid tema lähimatelt sõpradelt, hingekarjaselt ja vennalt. Jah, Paul oli läinud, aga veidral kombel tundsin, et õpin teda tundma rohkem kui kohtumisel minu kontoris, rohkem kui paari tema kirjutatud essee kaudu. Ta hakkas võtma kuju lugudes, mida jutustati Stanfordi memoriaalkirikus katedraali kummuva kupli all, sobilikus kohas meenutamaks meest, kelle keha oli maamullas, ent kes sellele vaatamata oli nii ilmselgelt elus. Ta võttis kuju oma kenas naises ja pisikeses tütres, leinavates vanemates ja õdedes-vendades, suures hulgas sõprades, kolleegides ja endistes patsientides, kes seda saali täitsid; ta oli kohal ka hiljem, vabas õhus peetud peietel, kuhu tuli kokku tohutu hulk inimesi. Märkasin nägusid, mis olid nii rahulikud ja naeratavad, nagu oleksid nad kirikus olnud tunnistajaks millelegi sügavalt kaunile. Ehk oli mu enda nägu samasugune; olime leidnud mõtte teenistuse rituaalis, järelehüüete rituaalis, ühistes pisarates. Oma tähendus oli ka peietel, kus me kustutasime oma janu, pakkusime toitu oma kehale ja vestlesime võhivõõrastega, kellega sidus meid tihedalt Paul.

      Ent alles siis, kaks kuud pärast Pauli surma, kui mulle saabusid leheküljed, mida te praegu oma käes hoiate, tundsin, et olen temaga viimaks tuttavaks saanud, õppinud teda tundma paremini kui siis, kui mul oleks olnud õnne nimetada teda oma sõbraks. Pärast seda, kui olin lugenud läbi raamatu, millega teie alles algust teete, tunnistan, et tundsin end küündimatuna: kirjutises oli selline ausus, selline tõde, mis lõi mul hinge kinni.

      Seadke end valmis. Seadke end sisse. Vaadake, milline näeb välja vaprus. Vaadake, kui palju söakust nõuab iseenese sellisel viisil paljastamine. Ent kõigepealt vaadake, mida tähendab edasi elada, mida tähendab mõjutada sõnade kaudu sügavalt teiste inimeste elusid ka siis, kui sa ise oled juba ammuilma kadunud. Asünkroonse kommunikatsiooni maailmas, kus me nii sageli oleme uppunud oma ekraanidesse, silmad kleepunud meie käes sumisevate neljakandiliste seadmete külge, kus meie tähelepanu on hõlmanud üürike tühi-tähi – tehke paus ja astuge dialoogi minu noore lahkunud kolleegiga, kes on nüüd eatu ja elab meie mälestustes. Kuulake Pauli. Kuulake tema sõnade vahelistes vaikushetkedes, mida on teil talle vastuseks öelda. Selles peitubki tema sõnum. Mina leidsin selle üles. Loodan, et teiegi leiate. See on and. Aga nüüd laskem rääkida Paulil endal.

      Surm köitis väga Websterit –

      ta nägi kolpa naha all ja maa all

      naisi rinnatuid

      naaldumas irvel huulitul.

– T. S. Eliot, „Surematuse sosinad”

      Sissejuhatus

      Lappasin läbi kompuutertomograafi piltide ja diagnoos paistis ilmselge: kopsud olid täis loendamatul arvul kasvajaid, selgroog deformeerunud, terve maksasagar hävinud. Vähk, ulatuslike metastaasidega. Olin neurokirurgia resident, kellel oli algamas viimane õpinguaasta. Viimase kuue aasta jooksul olin uurinud hunnikute kaupa sedalaadi pilte, otsides õhkõrna võimalust, et mõne protseduuri abil patsiendi olukorda parandada. Ent need pildid olid teistsugused: need olid tehtud minust endast.

      Ma ei viibinud radioloogiakabinetis, seljas kirurgiriided ja valge kittel. Kandsin patsiendisärki, olin köidetud tilguti-jala külge ja vaatasin neid pilte arvutist, mille õde oli mu palatisse jätnud; sealsamas kõrval oli mu naine, sisehaiguste arst Lucy. Käisin uuesti läbi kõik seeriad: kopsuaken, luu-aken, maksaaken, kerisin ülalt alla, siis vasakult paremale, siis eest taha, täpselt nii, nagu mind oli õpetatud, justkui oleksin veel võinud leida midagi, mis muudaks diagnoosi.

      Lamasime üheskoos haiglavoodil.

      Lucy, vaikselt, nagu loeks ette stsenaariumi: „Mis sa arvad, kas on mingisugunegi võimalus, et see on midagi muud?“

      „Ei,“ vastasin.

      Kallistasime teineteist kõvasti nagu noored armastajad. Viimase aasta jooksul olime mõlemad kahtlustanud, et minu sees kasvab vähk, kuid keeldunud seda uskumast ja isegi arutamast.

      Umbes kuus kuud tagasi hakkas mu kehakaal langema ja mind painas metsik seljavalu. Hommikuti riidesse pannes tõmbus pannal püksirihmas koomale ühe, seejärel kahe augu võrra. Läksin oma perearsti juurde, kelleks oli kunagine kursuseõde Stanfordis. Tema vend, neurokirurgia resident, oli pärast ägeda infektsiooni sümptomite ignoreerimist ootamatult surnud ja nüüd hoidis kursuseõde mu tervisel emalikul pilgul silma peal. Kohale jõudes leidsin kabinetist eest siiski ühe teise arsti – kursusekaaslane oli emapuhkusel.

      Külmal läbivaatuslaual, seljas õhuke sinine patsiendi-särk, kirjeldasin talle sümptomeid. „Juhul kui see oleks lõpueksami küsimus,“ ütlesin ma, „35-aastase seletamatu kaalulanguse ja äsja ilmnenud seljavaluga patsiendi kohta, oleks ilmselge vastus vähk. Aga vahest teen ma lihtsalt üleliia tööd. Ma ei tea. Tahaksin kindluse mõttes käia MRTs.“

      „Minu arvates peaksime alustama röntgenist,“ lausus ta. Seljavalu uuringud magnetresonantstomograafis on kallid ja asjatud skaneeringud olid hiljuti saanud peamiseks riiklikuks sihtmärgiks kulude kokkuhoiul. Ent СКАЧАТЬ