Kui hingusest saab õhk. Paul Kalanithi

Чтение книги онлайн.

      Eessõna

      Abraham Verghese

      Seda kirjutades turgatab mulle pähe, et eessõna sellele raamatule võiks pigem pidada järelsõnaks, sest Paul Kalanithist rääkides pöördub ajataju pea peale. Alustuseks – või ehk lõpetuseks – tuleb öelda, et Pauli õppisin ma tundma alles pärast tema surma. (Palun veidi kannatust.) Ma õppisin teda tundma kõige lähedasemal moel siis, kui ta oli juba olemast lakanud.

      Kohtusin temaga Stanfordis ühel mälestusväärsel õhtupoolikul 2014. aasta veebruari alguses. Ta oli äsja avaldanud New York Timesis arvamusloo pealkirjaga „Kui palju aega on mulle veel jäänud?“ – essee, mis kutsus esile peadpööritava reaktsiooni, lugejate vastukaja tulva. Järgmiste päevade jooksul laienes reaktsioon logaritmilisel skaalal. (Olen erialalt nakkushaiguste spetsialist, seetõttu palun andestust, et ma ei kasuta praegu metafoorina sõna viraalselt.) Selle järellainetuses palus Paul minult kokkusaamist, et ajada juttu ja küsida nõu kirjandusagentide, toimetajate, kirjastamisprotsessi kohta – tal oli palav soov kirjutada raamat, see raamat, seesama, mida te praegu käes hoiate. Meenub päike, mis minu kabineti akna taga kasvava magnooliapuu okstest läbi nõrgus ja järgmist stseeni valgustas: Paul istumas minu vastas, tema ilusad käed täiesti liikumatud, prohvetihabe kasvanud täismõõtmeisse, tumedad silmad mind hindavalt üle mõõtmas. Minu mälestustes uhkab sellest hetkest Vermeeri loomingu hõngu, camera obscura teravust. Mäletan, kuidas mõtlesin: pead seda meeles kandma, sest minu võrkkestale langev pilt oli hinnaline. Ja ka seepärast, et Pauli diagnoosi valguses sain teadlikuks mitte üksnes tema, vaid ka omaenda surelikkusest.

      Tol õhtupoolikul kõnelesime paljust. Paul oli neuro-kirurgia vanemresident. Tõenäoliselt olid meie teed mingil hetkel ristunud, kuid meile ei meenunud ühtki ühist patsienti. Ta rääkis, et oli Stanfordis õppinud inglise keelt ja bioloogiat ning seejärel kaitsnud magistrikraadi inglise kirjanduses. Vestlesime tema eluaegsest armastusest kirjutamise ja lugemise vastu. Mind rabas, kui kergesti oleks võinud temast saada inglise filoloogia professor – ja tõepoolest, ühel hetkel oma elus näis ta seda teed pidi ka minevat. Ent siis, just nagu tema nimekaim teel Damaskusesse, tundis ta kutsumust. Paulist sai hoopis arst, kuid selline arst, kes lakkamatult unistas ühel või teisel moel kirjanduse juurde naasmisest. Vahest ehk raamatu kirjutamise vormis. Ühel heal päeval. Ta arvas, et tal on aega küll, ja miks ei pidanuks seda olema? Nüüd aga oli just nimelt aeg see, mida talle nii vähe jäänud oli.

      Mäletan Pauli pilklikku leebet naeratust, selles peituvat ulakusenooti, olgugi et tema nägu oli kõhnunud ja otsa jäänud. Ta oli koos vähiga käinud läbi tule, vee ja vasktorude, kuid uus bioloogiline ravimeetod oli andnud häid tulemusi, kinkides talle võimaluse vaadata veidikenegi tulevikku. Paul rääkis, et ülikooliajal uskus ta, et küllap saab temast psühhiaater, ent siis armus neurokirurgiasse. See oli palju rohkemat kui armumine aju peentesse keerukustesse ning palju rohkemat kui rahulolu oma käte treenimisest hämmastavate tegude korda saatmise nimel – see oli armastus ja empaatia nende vastu, kes kannatasid; selle vastu, mida nad pidid üle elama ja mida ta võis nende kannatuste koormasse lisada. Ma ei usu, et kuulsin seda kõike Pauli enda suust; suuremalt jaolt rääkisid mulle sellest iseloomu-joonest – kirglikust usust oma töö moraalsesse dimensiooni – minu tudengid, kes olid ühtlasi tema jüngrid. Ja siis me rääkisime tema suremisest.

      Pärast kokkusaamist pidasime ühendust meili teel, kuid ei näinud teineteist enam kordagi. Asi polnud ainult selles, et sukeldusin omaenda tähtaegu ja kohustusi täis maailma, vaid tunnetasin vastutust suhtuda lugupidamisega Pauli aega. Oli Pauli teha, kas ta soovib mind näha. Tundsin, et kõige vähem vajas ta sel hetkel kohustust pühenduda uuele sõprusele. Sellegipoolest mõtlesin Pauli ja ka tema naise peale üsna tihti. Tahtsin küsida, kas ta kirjutab. Kas ta leidis selleks aega? Tööga rakkes arstina tuli mul aastate jooksul näha kurja vaeva, et kirjutamiseks aega leida. Tahtsin talle öelda, et kuulus kirjanik, kellele see igavene mure polnud võõras, lausus mulle kord: „Kui ma oleksin neuro-kirurg ja teataksin külalistele, et olen sunnitud lahkuma, sest mind ootab kiireloomuline kraniotoomia, ei kostaks keegi sõnakestki. Ent kui ma ütleksin, et pean elutoas viibivate külaliste juurest lahkuma, sest mul tuleb minna teisele korrusele kirjutama…“ Mõtlesin, kas Paul oleks seda naljakaks pidanud? Lõppude lõpuks, tema võiks ju päriselt öelda, et teda ootab kraniotoomia! See kõlaks usutavalt! Ja siis võiks ta selle asemel minna kirjutama.

      Samal ajal kui Paul kirjutas seda raamatut, avaldas ta ajakirja Stanford Medicine aja kontseptsioonile pühendatud erinumbris lühikese ja tähelepanuväärse essee. Ka mina avaldasin selles väljaandes essee, minu kirjutis ilmus kõrvuti tema omaga, kuigi Pauli artiklist sain ma teada alles siis, kui ajakiri mul peos oli. Pauli sõnu lugedes sain heita teise, pikema pilgu asjaolule, millest andis aimu juba tema New York Timesi essee: tema anne oli lihtsalt rabav. Ta oleks võinud kirjutada ükskõik millest ja see oleks mõjunud täpselt samavõrra võimsalt. Aga ta ei kirjutanud ükskõik millest – ta kirjutas ajast ja sellest, mida tähendab СКАЧАТЬ