Название: Onu Albert ja mustad augud
Автор: Russell Stannard
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Книги для детей: прочее
isbn: 9789949959266
isbn:
Gedanken kõndis ümber kasti. See oli umbselt kinni, välja arvatud mikroskoobi moodi toru, mis ühest küljest välja turritas. Uudishimust lõhkemas piilus ta torusse.
Algul ei saanud ta millestki aru, kuid siis taipas, et tema ees oli lame pind. See ulatus kõikjale, nii kaugele, kui ta suutis näha. Otse enda all nägi ta mõnda tibatillukest mardikat mööda pinda roomamas. Nad paistsid väga hoolega ametis olevat. Siis ilmus üks suurem mardikas. Sellel oli seljas valge kittel, niisugune, nagu kannavad teadlased. Tema kõrval oli märkmiku ja pliiatsiga assistent. Ärevuspuhang ja sosinad: „Tss! Tss! See on professor!” Mardikad lõpetasid ringisebimise.
„Kas need on teadustööd tegevad üliõpilased?” küsis professor.
„Jah, härra,” vastas abiline.
„Nad ei paista eriti arukad.”
„Kui jõhker,” mõtles Gedanken. „Mul on hea meel, et mul pole temasuguseid õpetajaid.”
„Hüva,” käratas professor. „Täna tegeleme geomeetriaga. Seiske kõigepealt üksteise taha nii, et moodustate sirge joone! Sirutage esijalg välja ja puudutage enda ees oleva mardika õlga!”
Kuulekalt täitsid mardikad käsu.
„Jalg maha! Vasak POOL!” kamandas professor. Kõik pöörasid näod rivis väljapoole. „Kui ma käskluse annan, tahan, et te kõik marsiksite sirgetes ridades edasi. Nii saame uurida paralleelsete sirgete käitumist.”
„Palun, härra,” kostis nõrk värisev hääleke.
„Kes see on, kes mind katkestab?” möirgas professor.
„Mm … mm … mina, härra,” kõlas arglik vastus. Teised olid ühe väikese mardika ettepoole tõuganud.
„Noh? Milles on küsimus?”
„Pp… pp… palun, härra. Kuidas me teame, et me sirges reas liigume?”
„Kuidas …?” Professor pöördus assistendi poole. „Kas see on tõepoolest kõige parem, mida te teha suudate?” Siis, pöördudes uuesti patustanud mardika poole, sõnas aeglaselt ja kaalutletult. „Ma eeldan, et teil on kummalgi keha küljel kolm jalga. On? Hästi. Kui te edasi liigute, HOIDKE NEED ÜHEL JOONEL! Kas on veel mõni neetult loll küsimus? Ei? Siis alustage! Valmis! Valvel! LÄKS!”
Mardikate rivi hakkas lahingusse minevate sõdurite kombel edasi marssima.
„Märkige see üles!” kamandas professor assistenti, istus laua taha ja hakkas lugema aukartust äratavat väga paksu raamatut.
Assistent näis olevat segaduses. „Vabandust, professor, mida täpselt pean ma üles märkima?”
„Kas tõesti veel üks idioot!” vahutas professor vihast. „Aidaku mind taevas! Märkige üles fakt, et nad alustasid kõik üksteisest võrdsetel kaugustel, kõnnivad nüüd paralleelsetes sirgetes ridades ja me peame hiljem kontrollima, et nad oleksid ikka samal kaugusel üksteisest ja liiguksid samas suunas. Kas saite aru?”
„Jah, härra! Palun vabandust, härra,” pomises assistent.
„Ja ärge tolknege siin jalus! Liikuge nende kannul! Kandke ette, kuidas asjad sujuvad!”
„Ta on tõesti ülimalt vastik, see professor,” mõtles Gedanken. „Kui ma ainult pääseksin sellesse kasti, ma lömastaksin ta.”
Algul läks mardikatega kõik hästi. Nad liikusid enesekindlalt ilusates sirgetes ridades edasi. Aga siis sattusid nad raskustesse. Assistent tormas tagasi professori juurde. „Härra, tulge parem ise vaatama!”
Professor tormas mardikate juurde. Ta oli lausa raevus. „STOPP!” lõugas ta. „Mis siin lamedal Maal ülepea toimub? Kas ma ei saa teid viieks minutiks ka üksi jätta? Enda arust ma käskisin teil marssida sirgetes ridades.”
Ja jälle oli arglik mardikas see, kes rääkima hakkas. „P-palun, härra, me püüdsime kõndida sirgetes ridades. Ausalt, me püüdsime kogu jõust. Aga kui me sellest suurest kaljust möödusime, paistis kõik hakkavat kiiva kiskuma.”
„Kalju! Mis kalju?”
„See seal taga, härra.”
Juhtunud oli järgmist. Kui nad olid mõnda aega marssinud sirgetes ridades üle tasase pinna, oli rada viinud nad kivikese lähedale. Ent see kivike paiknes lohus. Kui mardikad mööda marssisid, oli kaldpind kivikesele lähemad mardikad kõrvale kallutanud: mida lähemal kivikesele mardikas oli, seda suurem oli suunamuutus.
Professsor läks asja uurima. Olukorda hinnanud, hüüdis ta valjul häälel: „Kogunege kõik siia! Mul on teile tähtis teade.”
Kõik kuuletusid aupaklikult ja püüdsid huvi üles näidata.
„Olen täna avastanud uue jõu. Kalju avaldab mardikatele mõju. Kui te sellest mööda marssisite, tõmbas ta teid enda poole. Mida lähemal kaljule olite, seda suurem oli jõud. Märkige see üles! See on väga oluline fakt.”
Gedanken ei suutnud end enam tagasi hoida.
„Ei midagi sellist!” turtsatas ta. „Sellest kivikesest ei tule mingit jõudu. See asetseb lohus. Te ise muutsite suunda, sest järgisite lohu kõverust.”
Ei mingit reaktsiooni. Paistis, et ükski mardikas ei olnud teda kuulnud. Gedanken kordas öeldut, ainult valjemini. Ja ikka keegi ei kuulnud. Alles siis taipas tüdruk, et oli mardikate hääli kuulnud kogu aeg valjuhääldi kaudu. Helid kastis juhtuvast anti edasi laborisse, kus oli Gedanken, kuid mitte miski laboris toimuvast ei jõudnud kastis tegutsevate mardikateni. See oli väga ärritav.
„Kas neile ei ole siis tõesti ilmne, mis toimub?” mõtles Gedanken. Ta uuris mardikaid lähemalt. Ja esimest korda märkas ta, kui kohmakad nad on: nad põrkasid pidevalt üksteisega kokku.
„Aga muidugi!” hüüatas tüdruk. „Selge värk. Nad on pimedad! Noh, peaaegu pimedad. Nad näevad ainult seda, mis on otse nina all. Nad ei suuda näha nii kaugele, et lohku märgata.”
Täitsa kindel. Mardikad olid lühinägelikud. Seepärast nad ei taibanudki, et pind on kõverdunud, mitte tasane – ja seepärast pidid nad leiutama kujuteldava jõu, et toimuvat seletada.
„Me peame seda uut jõudu uurima,” kuulutas professor.
„Jah, jah,” vastasid mardikad kooris. „Uus jõud, uus jõud.”
Nende sõnadega pöördusid nad tagasi kivikese juurde. Nad marssisid sellest mööda, ikka edasi ja tagasi, imestades viisi üle, kuidas see neid enda poole tõmbas. Oli ilmselge, et mida lähemale nad läksid, seda suurem oli suunamuutus, tähendab, see jõud muutus üha tugevamaks, mida lähemale kivile nad jõudsid.
„Hei,” СКАЧАТЬ