Название: Igaviku äärel
Автор: J. A. Redmerski
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Зарубежные любовные романы
isbn: 9789949978946
isbn:
„Lihtsalt kuula mind korraks, eks?”
Lõpuks on mu sõnad temani jõudnud. Loomupärane lõbusus, mis tema näost alati kiirgab, kaob.
Ma jätkan:
„Damon arvas, et Blake viis mind katusele, et mind ära kasutada. Ta tormas välja ja ründas Blake’i; peksis ta vaeseomaks. Blake lahkus loomulikult vihasena ja siis jäin ma Damoniga. Kahekesi.”
Natalie pilk reedab juba kõiki tema hirme. Ta nagu teaks, mida ma kohe-kohe ütlen ja hakkaks mind nende sõnade pärast vaikselt vihkama.
„Nat, Damon ajas mulle ligi.”
Tema silmad tõmbuvad pilukile.
„Ta suudles mind ja püüdis mulle selgeks teha, et on seitsmendast klassist saati minusse armunud olnud.”
Saan tema raskete lühikeste hingetõmmete järgi aru, et tema pulss on kiiremaks muutunud.
„Ma tahtsin sulle rääkida…”
„Sa oled valelik lits.”
Tunnen jälle hoopi kõhtu, ainult et sel korral lööb see mu täiesti hingetuks.
Natalie hüppab püsti, paneb koti õlale ja põrnitseb mind vihaselt oma ronkmustade silmadega, mis vaatavad sama mustade juuste alt.
Ma ei suuda end ikka veel liigutada, tema sõnadest jahmunud.
„Sa oled tahtnud Damonit sellest ajast alates, kui ma temaga käima hakkasin,” sisistab ta mulle. „Sa arvad, et ma pole kõikide nende aastate jooksul näinud, kuidas sa teda vaatad?” Tema suu tõmbub karmiks kriipsuks. „Kurat, Camryn, sa oled alati tema poolel, tõreled minuga, kui ma teiste meestega nalja teen.” Ta hakkab kätega enda ees vehkima ja mind liialdatud ninahäälega matkima: „Nat, sul on poiss… Nat, ära Damonit unusta… Sa peaksid Damoni peale mõtlema.” Ta lööb peopesadega vastu lauda, nii et laud alusel ohtlikult edasi-tagasi kõikuma lööb. Ma ei tee ühtegi liigutust, et oma jooki kinni püüda, aga see ei kuku ümber. „Hoia minust eemale ja hoia Damonist eemale.” Ta surub näpu mulle näkku. „Või jumala nimel, ma vannun, et peksan sind oimetuks.”
Ta kõnnib minema, kõrgest klaasist topeltuksest välja ning ukse kohal heliseva väikese kellukese helin täidab ruumi.
Kui ma lõpuks šokist ärkan, märkan, et kolm klienti vaatavad mind oma laudadest. Isegi leti taga seisev barista pöörab pilgu kõrvale, kui tema poole vaatan. Langetan pilgu lauale, lasen puusüü mustritel silme ees keerelda. Toetan pea kätele ja istun seal väga tükk aega.
Hakkan kaks korda talle helistama, aga sunnin end lõpetama ja panen lihtsalt telefoni lauale tagasi.
Kuidas see juhtus? Aastaid lahutamatut sõprust – jumala pärast, ma koristasin tema järelt, kui tal kõhuviirus oli! – ja ta viskab mind minema nagu hallitanud toidujäätmed. Tal on valus, püüan endale öelda. Ta on praegu lihtsalt eitamise faasis ja ma pean talle aega andma, et tõde kohale jõuaks. Ta mõistab, jätab Damoni maha ja palub minult vabandust ja veab mu tagasi Undergroundi, et meile mõlemale uued kutid leida. Aga tegelikult ei usu ma sellest ainsatki sõna või pigem ei lase minu vähem ratsionaalne, solvunud osa mul näha midagi peale hõõguva viha.
Minust möödub üks klient, pikka kasvu vanem mees kortsus ülikonnas ja heidab mulle enne väljumist vargse pilgu. Tunnen end täiesti alandatuna. Tõstan uuesti pilgu ja taban samad silmapaarid, kes mind ennegi vaatasid, pilku kõrvale pööramas. Mul on tunne, nagu mind haletsetaks. Ma vihkan seda, kui mind haletsetakse.
Haaran põrandalt käekoti, tõusen ja heidan kotirihma hooletult üle õla ning torman peaaegu sama nördinult välja nagu Natalie.
Sellest on möödas nädal ja ma pole Nataliest midagi kuulnud. Lõpuks murdusin ja üritasin talle helistada – mitu korda –, aga sattusin alati tema kõneposti. Ja viimasel korral, kui ma helistasin, oli ta tervitust muutnud: Tere, siin Nat. Kui sa oled sõber – tõeline sõber –, siis jäta sõnum ja ma helistan sulle tagasi, vastasel juhul ära näe vaeva. Ma oleksin tahtnud käe läbi telefoni sirutada ja talle vastu vahtimist virutada, aga piirdusin telefoni viskamisega üle toa. Õnneks ostsin koos telefoniga ka kaitseümbrise, muidu oleksin kindlasti Apple’i poes ja peaksin paarsada dollarit uue telefoni eest letti laduma.
Ma läksin lausa nii kaugele, et üritasin Damonile helistada. Ta on viimane inimene maa peal, kellega ma rääkida tahaksin, aga tema käes on minu ja Natalie suhte võti. Kurb, aga paraku tõsi. Ma ei tea, mida ma ometi mõtlesin: et ta tõmbab endale vee peale ja räägib Nataliele tõtt? Jah. Raske uskuda.
Niisiis lõpetasin helistamise. Vältisin meie lemmikkohvikut ja leppisin lähima toidukaupluse lurriga ja tegin kahemiilise ringi, kui Dillard’si töövestlusele läksin, lihtsalt selleks, et ei peaks Natalie korterist mööda sõitma.
Ma sain selle töö. Juhataja asetäitja ametikoht – ema kostis minu eest hea sõna; ta on hea sõber proua Phillipsiga, kes mu tööle võttis –, aga kaubamajas töötamine ajab mind sama põnevile, nagu igal hommikul viletsa kohvi joomine.
Ja kui ma köögilaua ääres istun ja vaatan, kuidas mu pleegitatud blondide juustega ema külmkapis sorib, jõuab mulle kohale: ma ei koli enam välja ega hakka oma parima sõbraga koos elama. Ma pean kas korteri leidma ja üksinda elama või veel mõneks ajaks siia jääma, kuni Natalie mõistusele tuleb. Mida ei pruugi kunagi juhtuda. Või võtab see nii kaua aega, et ma ei pruugi enam andestada ja käsin tal põrgusse sõita.
Mul on tunne, et tuba kõigub.
„Ma lähen õhtul Rogeriga välja,” ütleb ema külmkapi ukse tagant. Ta ajab end püsti ja vaatab minu poole, ta on liiga paksult lauvärvi peale pannud. „Sa kohtusid Rogeriga, eks ole?”
„Jah, ma kohtusin Rogeriga.” Tegelikult ei kohtunud, võib-olla kohtusin ka, aga ma ajan ta segi nende viie mehega, kellega ema on viimase kuu jooksul väljas käinud. Ta pani end kirja ühele neist imelikest kiirkohtingu värkidest. Ja ta kiirustab nende meestega küll, nii et ilmselt on see nimetus tema puhul sõnasõnaline.
„Ta on tore mees. See on meie kolmas kohting.”
Sunnin end naeratama. Ma tahan, et ema oleks õnnelik, isegi kui see tähendab uuesti abiellumist, mis tekitab minus surmahirmu. Ma armastan oma isa – ma olen issi tütreke –, aga see, mis ta emale tegi, on andestamatu. Lahutusest saati, neli kuud tagasi, on mu ema olnud see võõras naine, keda ma nüüd ainult poolenisti tunnen. Ta oleks nagu käe kolmkümmend aastat lukus olnud sahtlisse pistnud ja tõmmanud sealt välja isiksuse, mida ta kandis enne, kui kohtus minu isaga ja sündisime mina ja mu vend Cole. Kuid tegelikult see isiksus ei sobi enam, kuigi ta annab selle nimel iga päev endast parima.
„Ta räägib juba sellest, et viib mu kruiisile.” Ema nägu lööb selle mõtte peale särama.
Panen sülearvuti kinni. „Kas sa ei arva, et kolm kohtingut on kruiisile minekuks natuke vähevõitu?”
Ta ajab huuled prunti ja lööb selle märkuse peale käega. „Ei, kullake, see on just õige aeg. Tal on küllalt raha, nii et tema jaoks on see sama, mis mind õhtusöögile kutsuda.”
Vaatan lihtsalt mujale ja näksin võileiba, mille endale tegin, ehkki mul pole kõht sugugi tühi.
Ema СКАЧАТЬ