Surnud enne surma. Deon Meyer

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ prille ja hõredaid vurre. Tema lõuale liibus ikka veel oksekübemeke. See laip ei saanud olla just kaunis vaatepilt.

      „Härra Merryck on hotelli külaline. Ta jättis oma auto sinna eemale ja oli parajasti teel ukse poole, kui nägi surnukeha.”

      „See oli üpris kohutav. Ajas südame pahaks,” ütles Merryck. „Aga me peame oma kohust täitma.”

      Griessel patsutas talle õlale. „Te võite nüüd minna. Me teame, kust teid leida, kui meil peaks teid vaja minema,” lausus ta oma laitmatus inglise keeles. Ta astus koos Joubert’iga laiba juurde.

      „Fotograaf on teel. Ma palusin saata kohtuarsti, eksperdi ja sõrmejälgede poisid. Ja ka suurema osa nendest teistest. Ta on valge,” ütles Griessel ja tõmbas teki pealt.

      Kahe ainiti põrnitseva silma vahel paiknes veatult sümmeetrilisena kuulihaava haigutav ja irvitav verd täis valgunud järveke.

      „Aga sa vaata ka seda,” ütles Griessel ja vedas tekki veelgi allapoole. Joubert nägi teist haava, mis kujutas endast verist mustpunast auku rinnas stiilse ülikonna, särgi ja lipsu keskpaigas.

      „Jeesus Maarja!” sõnas Mat Joubert ja taipas, miks Merryck oksendas.

      „Suure kaliibriga.”

      „Nojah,” ütles Griessel. „Lausa kahur.”

      „Vaata taskutesse,” lausus Joubert.

      „Röövimine see ei olnud,” ütlesid nad peaaegu üheaegselt, kui nägid käel kullast Rolexit. Ja mõlemad teadsid otsekohe, et see muudab juhtumi lõpmata palju keerulisemaks.

      Joubert’i pihk liikus kiiresti üle elutute silmade ja tõmbas laud alla. Ta nägi seda surnute kaitsetust – seda eksimatult äratuntavat ja haavatavat viisi, kuidas kõik laibad lamavad, käsivarred ja käed lõplikult vaheliti, et enam mitte kunagi kaitsta nägu kui elu vitriinakent. Ta sundis ennast oma ajule tööd andma.

      Selja tagant kostsid teretavad hääled. Teised valvesalga detektiivid. Joubert ajas ennast sirgu. Nad tulid surnukeha vaatama. Kui nad hakkasid tänavalaternate nõrka valgust varjama, ajas Griessel nad eemale.

      „Alustage sealt. Käige kogu ümbruskond läbi. Viimne kui üks sentimeeter.”

      Algas tavaline oigamine, kuid nad kuulasid sõna, sest teadsid, kui tähtis on nende esimene otsing. Griessel võttis ettevaatlikult läbi koolnu taskud. Seejärel ta tõusis tšekiraamatu ümbriskaasi ja autovõtmeid käes hoides püsti. Ta viskas võtmed veebel Basie Louwile.

      „BMW omad. Tee sellega katset.”

      Griessel avas tšekiraamatu halli nahkümbrise. „Nimi on meil olemas,” ütles ta. „J. J. Wallace. Ja aadress. Constantia, Oxford Street üheksakümmend kuus.”

      „Võti sobib,” ütles Louw ja võttis selle ettevaatlikult lukust välja, et hoiduda autole sõrmejälgi jätmast.

      „Rikas vennike,” lausus Griessel. „Me satume jälle uudistesse.”

      Poolenisti ühe lähedase auto alla peitunud padrunikesta leidis nooruke konstaabel Gerrit Snyman. „Kapten,” hüüdis ta, olles ikka veel liiga väheste kogemustega, et mitte jalamaid elevile minna. Joubert ja Griessel hakkasid tema poole minema. Snyman valgustas tühja padrunikesta taskulambiga. Joubert võttis selle maast ja tõstis valguse kätte. Griessel tuli lähemale ja luges padruni alumisele otsale kirjutatud numbreid.

      „Seitse koma kolmkümmend kuus.”

      „Võimatu. Ta on ju lühike. Püstolipadrun.”

      „Vaata siia. Loe ise. Seitse koma kuus … ja kolm. Paistab olevat. Võibolla on halvasti kirjutatud.”

      „Tõenäoliselt kuus koma kaks.”

      Benny Griessel vaatas Joubert’i poole. „Peab olema. Ja see tähendab ainult üht asja.”

      „Tokarev,” ohkas Joubert.

      „Azania rahvavabastusarmee,” ohkas Benny. „Kuradima poliitika.”

      Joubert sammus oma ametiauto juurde. „Ma teatan raadio teel kolonelile.”

      „De Witile? Ta ei tee ju muud, kui ainult öögib endal oma kuradima südame rinnust välja,” ütles Benny tänavalaterna paistel hõbedasena näiva irvitusega.

      Joubert oli viivuks unustanud, et Willie Theal ei külasta enam kunagi ühtki mõrvapaika. Ta tundis, kuidas masendus kerkis temas üles nagu rõhuv rõskus.

      Oxford Streeti maja number 96 oli lahmakal krundil paiknev suur ühekorruseline ehitis. Aed kujutas endast isegi selles hämaruses muljetavaldavat ohjatud lopsakust.

      Kusagil maja sisemuses tirises uksekell, mis summutas üürikeseks hetkeks telesaate helid. Sekundid tiksusid mööda. Muretu aeg seal sees jääb üha napimaks, mõtles Joubert. Surmainglid on uksel. See sõnum imeb nagu nugiline neist välja elu, rõõmu ja rahu.

      Ukse avas ärritunud ja kergelt kulmu kortsutav naine. Pikad ja tihedad kuldpruunid juuksed rippusid ühele õlale, kattes kinni osa kollasemustrilisest põllest ja juhtides nende pilgu eemale tema silmadest.

      Naise hääl oli meloodiline ja pahane. „Kas ma saan teid millegagi aidata?”

      „Kas teie olete proua Wallace?” küsis Joubert. Siis nägi ta naise silmi. Ja neid nägi ka Griessel. Need olid erinevad – üks oli helesinine ja säras, teine aga mitmes eri varjundis pruun ning jäi kuhugi heleda ja tumeda vahepeale. Joubert püüdis hoiduda silmi vahtima jäämast.

      „Jah,” kostis naine ja taipas, et siin ei püüta talle midagi maha müüa. Hirm liikus varjuna üle tema näo.

      „Asi on Jamesis, eks ole?”

      Tema selja taha ilmus ligikaudu kümnene poiss. „Emme, mis on?”

      Naine vaatas murelikult üle õla. „Jeremy, palun mine oma tuppa.” Tema hääl oli küll vaikne, kuid nõudlik. Poiss pöördus minekule.

      Proua Wallace vaatas uuesti detektiivide poole.

      „Me oleme politseist,” ütles Joubert.

      „Tulge parem sisse,” lausus naine, lükkas ukse valla ja võttis põlle eest.

      Proua Margaret Wallace nuttis abitu leinaja täieliku ohjeldamatusega, käed süles ja õlad pisut norgus. Pisarad takerdusid suvekampsuni kollase villa külge ja sätendasid elutoa kandelaaberlambi valgel.

      Joubert ja Griessel silmitsesid ainiti vaipa.

      Joubert keskendus diivanilaua jala kerale ja käpale. Ta oleks tahtnud olla omaenda kodus omaenda toolil, raamat süles ja õllepurk peos.

      Mööda koridori tuli lähemale poiss. Tema taga oli kaheksa kuni kümne aasta vanune tüdruk.

      „Emme?” Poisi hääl oli nõrk ja hirmunud.

      Margaret Wallace ajas õlad sirgu ja tõmbas peoga üle näo. Ta tõusis väärikalt jalule. „Palun vabandust.” Ta võttis lastel käest kinni ja viis nad piki koridori minema. Sulgus üks uks. Vaikus oli kurdistav. Kostis karjatus. Seejärel saabus taas vaikus.

      Nad СКАЧАТЬ