Punase tõus. Punase tõusu triloogia 1. osa. Pierce Brown

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Kõrvetajad jäävad vaikseks. Siis järgneb pingeline vaikus ja Tantsija kummardub lähemale, et minuga rääkida. Ta madaldab oma häält. Ma hingan kiiresti. „Darrow, me oleme sõbrad. Me oleme sõbrad. Ma ei oska praegu Arese eest vastata, miks ta ei saanud meil aidata su tüdrukut päästa. Olen ainult üks tema abilistest. Ma ei saa su valu ära võtta. Ma ei saa su naist sulle tagasi anda. Aga, Darrow, vaata mulle otsa. Vaata mulle otsa, põrgukaevur.” Ma vaatan. Otse neisse veripunastesse silmadesse. „Ma ei saa teha paljusid asju. Aga ma saan sulle pakkuda õiglust.”

      Tantsija läheb Harmoonia juurde ja sosistab talle midagi, tõenäoliselt seda, et meist peavad sõbrad saama. Meist ei saa. Aga ma luban, et ei kägista teda ära, ja ta lubab, et ei pussita mind.

      Ta ei ütle midagi, kui juhib mind teiste juurest eemale, läbi kitsaste metallkoridoride pisikese ukseni, mis avaneb, kui nuppu keerata. Meie sammud kajavad roostetanud jalgteedel. Tuba on väike, täis laudu ja meditsiinitarbeid. Ta käsib mul riidest lahti võtta ja jahedale lauale istuda, et saaks mu haavu puhastada. Tema käed ei ole hellad, kui ta nühib mu veritsevast seljast mustust välja. Püüan mitte karjuda.

      „Sa oled narr,” ütleb ta mulle, kui kraabib ühest sügavast haavast kiviklibu välja. Visklen valust ja püüan midagi öelda, aga ta surub sõrme mu selja sisse, nii et ma ei ütle midagi.

      „Unistajad nagu su naine on piiratud, väike põrgukaevur.” Ta ei lase mul rääkida. „Saa sellest aru. Nende ainus võim peitub surmas. Mida raskem on nende surm, mida kõvem on nende hääl, seda tugevam on kaja. Aga su naine täitis oma eesmärgi.”

      Oma eesmärgi. See kõlab nii kalgilt, nii kaugelt ja kurvalt, nagu mu naerusuine tüdruk olekski olnud mõeldud ainult surema. Harmoonia sõnad lõikavad minusse ja ma vahin metallvõret enne, kui vaatan tema vihastesse silmadesse.

      „Ja mis on sinu eesmärk?” küsin ma.

      Ta tõstab mulla ja verega kaetud käed üles.

      „Sama, mis sul, väike põrgukaevur. Teha unistus teoks.”

      Pärast seda, kui Harmoonia on mu seljast mulla välja urgitsenud ja andnud mulle portsu antibakki, viib ta mu sumisevate generaatorite kõrval asuvasse tuppa. Nende anastatud ruumi seina ääres on välivoodid ja vedelloputus. Ta jätab mu sinna. Dušš on kohutav asi. Kuigi see on õhuloputusest vähem valus, on mul pool aega tunne, et ma upun, ülejäänu ajal aga seguneb ekstaas agooniaga. Keeran kuumanuppu, nii et tõuseb paks aur ja valu puurib mu selga.

      Puhtana riietun imelikesse rõivastesse, mis nad on mulle valmis pannud. See ei ole kombinesoon või kodukootud rüü, mida olen harjunud kandma. Materjal on peen, elegantne, midagi, mis sobiks teiste värvide selga.

      Tantsija tuleb sisse, kui ma olen pooleldi riides. Vasak jalg lohiseb ta järel peaaegu sama kasutuna kui vasak käsi. Aga ta on ikkagi muljetavaldav mees, paksem kui Barlow, kenam kui mina, hoolimata kõrgemast east ja rästikuhammustustega kaetud kaelast. Tal on käes plekk-kauss ja ta istub ühele voodile, mis tema raskuse all krigiseb.

      „Me päästsime su elu, Darrow. Nii et su elu on meie oma, kas pole nii?”

      „Mu onu päästis mu elu,” ütlen ma.

      „Too joodik?” turtsub Tantsija. „Parim asi, mis ta kunagi teinud on, oli see, et ta sinust meile rääkis. Ja ta oleks pidanud tegema seda siis, kui sa väike olid, aga ta hoidis sind salajas. Tead, ta oli meie informaator juba enne seda, kui su isa suri.”

      „Kas ta on nüüd üles poodud?”

      „Sest ta võttis su alla? Loodetavasti mitte. Me andsime talle nende kiviaegsete kaamerate väljalülitamiseks segaja. Ta tegi selle töö ära nagu kummitus.”

      Onu Narol. EsiKõne, aga täis kui tolgus. Pidasin teda alati nõrgaks. Eks ta ongi. Ükski tugev mees ei jooks nagu tema ega oleks nii kibestunud. Aga ta ei olnud kunagi ära teeninud seda põlgust, millega teda kohtlesin. Aga miks ta ei päästnud Eot?

      „Räägid, nagu mu onu oleks sulle, kuradiraisk, võlgu,” ütlen ma.

      „Ta on võlgu oma rahvale.”

      „Rahvale.” Naeran selle sõna üle. „On olemas perekond. On olemas klann. Võib-olla saab isegi rääkida kogukonnast ja kaevandusest, aga rahvas? Rahvas. Ja sa käitud, nagu sa oleksid minu esindaja, nagu sul oleks õigus minu elule. Aga sa oled juhmard, kõik te Arese pojad olete juhmardid.” Mu hääl on hävitavalt üleolev. „Juhmardid, kes ei oska midagi muud kui asju õhku lasta. Nagu vihased lapsed, kes šahtirästiku pesa jalaga löövad.”

      Just seda tahangi ma teha. Tahan jalaga lüüa, kedagi peksta. Just selle pärast solvan teda, selle pärast sülitan Arese poegade pihta, kuigi mul õieti ei ole põhjust neid vihata.

      Tantsija ilusale näole venib väsinud naeratus ja alles siis saan aru, kui nõrk ta surnud käsi tegelikult on – see on kõhnem kui lihaseline parem käsi, väändunud nagu lille juur. Aga närbunud jäsemele vaatamata on Tantsijas peidus kummaline ohtlikkus, mille olemus ei ole nii selge kui Harmoonia puhul. See tuleb välja siis, kui tema üle naeran, kui teda ja tema unistusi põlastan.

      „Meie informaatorid on selleks, et anda meile infot ja aidata meil üles leida erandid selleks, et me saaksime parimad punased kaevandustest välja tuua.”

      „Et saaksite meid ära kasutada.”

      Tantsija naeratab pingutatult ja tõstab kausi voodilt üles. „Mängime üht mängu, Darrow, et näha, kas sina oled selline erand. Kui võidad, siis viin su vaatama midagi, mida vaid vähesed alamPunased on näinud.”

      AlamPunased. Seda sõna pole ma kunagi varem kuulnud.

      „Ja kui kaotan?”

      „Siis sa pole erand ja kuldsed saavad järjekordse võidu.”

      Võpatan selle mõtte peale.

      Ta sirutab kausi välja ja selgitab mängureegleid. „Kausis on kaks kaarti. Ühel on vikatiga lõikaja. Teisel lammas. Kui võtad vikatiga kaardi, siis kaotad. Kui võtad lambaga kaardi, siis võidad.”

      Panen tähele, et viimaseid sõnu öeldes muudab tema hääl tooni. Mind pannakse proovile. Mis tähendab, et selle mängu tulemus ei sõltu vedamisest. Sellisel juhul pannakse proovile mu mõistus, mis tähendab, et kusagil peab olema mingi konks. Selle mänguga saaks minu mõistust kontrollida vaid siis, kui mõlemal kaardil on vikat. See on ainus suurus, mida saab ära muuta. Lihtne. Vaatan Tantsija kaunitesse silmadesse. Selle mängu tulemus on ette teada. Olen selliste mängudega harjunud ja tavaliselt pean nende reeglitest kinni. Aga seekord mitte.

      „Mängime.”

      Sirutan käe kaussi ja tõmban sealt välja kaardi nii, et ainult mina näen, mis sellel on. Vikat. Tantsija silmad on minu omades kinni.

      „Minu võit,” ütlen ma.

      Ta tahab kaarti endale võtta, et näha, mis seal on, aga ma pistan selle suhu enne, kui ta selle kätte saab. Ta ei saagi teada, mis kaardi sain. Tantsija vaatab, kuidas paberit närin. Neelan selle alla, võtan kausist sinna jäänud kaardi ja viskan talle. Sellel on vikat.

      „Lamba kaart oli lihtsalt nii ilus, et pidin selle ära sööma,” ütlen ma.

      „Täiesti arusaadav.”

      Ta silmis sädeleb puna ja ta paneb kausi ära. Soojus voogab temasse tagasi, nagu СКАЧАТЬ