Meremaa triloogia I. Ursula K. Le Guin

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ teilt luba minna ja hävitada Pendori lohed, et ma saaksin oma töö teie juures lõpule viia ja vabalt lahkuda. Kui see mul aga ei õnnestu, siis nurjuks see mul ka juhul, kui lohed siia tuleksid, ning parem on veenduda selles pigem nüüd kui hiljem.”

      Saarlane vahtis teda ammulisui. „Isand Raudkull,” ütles ta, „seal saarel on üheksa lohet!”

      „Räägitakse, et kaheksa on alles noored.”

      „Aga see vana…”

      „Ma ütlen teile, et ma pean siit ära minema. Ma palun, et te lubaksite mul kõigepealt katsuda teid loheohust vabastada.”

      „Nagu soovid,” vastas saarlane süngelt. Kõik, kes nende juttu kuulsid, pidasid seda narruseks või noore võluri hulljulguseks ning lootmata temast enam mingeid teateid saada, vaatasid nad tusaste nägudega, kuidas ta teele läks. Mõned vihjasid, et ta kavatses lihtsalt Hoski kaudu Sisemerele purjetada ja nad hätta jätta, teised aga, nende seas ka Pechvarry, uskusid, et ta on hulluks läinud ja otsib surma.

      Nelja inimpõlve vältel olid kõik laevad seadnud oma kursi nii, et see kulgeks Pendori saarest kaugelt mööda. Ükski maag ei olnud kunagi seal lohega võitlemas käinud, sest saar ei asunud sõidetaval laevateel ja selle isandad olid olnud mereröövlid, orjakauplejad ja vallutajad, keda vihati terves Meremaa edelaosas. Sel põhjusel ei olnud keegi püüdnud Pendori isanda eest kätte maksta, kui lohe oli temale ja tema meestele, kes parajasti tornis pidusöömingut pidasid, äkitselt läänest kallale sööstnud, nad suust purskavate leekidega lämmatanud ja kõik kisendavad linnaelanikud merre ajanud. Ilma mingi kättemaksuta oli Pendor koos kõigi luude, tornide ning Palni ja Hoski ranniku ammusurnud printsidelt varastatud kalliskividega lohele jäetud.

      See kõik oli Gedile hästi teada, sest Alam-Torningisse saabumisest saadik oli ta meenutanud ja vaaginud kõike, mida ta oli kunagi lohede kohta õppinud. Oma väikest paati lääne poole juhtides – ta ei sõudnud ega kasutanud meretarkusi, mida Pechvarry talle oli õpetanud, vaid purjetas võlukunsti abil, võlutuul purjedes ning käil ja kiil õigele kursile sõnutud – jälgis ta pingsalt, millal laastatud saar merel silmapiirile kerkib. Ta tahtis kiirust ning kasutas võlutuult, sest ta kartis seda, mis oli tema selja taga, rohkem kui seda, mis ootas ees. Aga päevade möödudes ei tulenenud tema kärsitus enam hirmust, vaid mingist õnnestavast raevust. Seda ohtu otsis ta vähemalt oma tahtel ning mida lähemale ta lohedele jõudis, seda kindlam ta oli, et kas või selleks ajaks, võib-olla selleks surmaeelseks tunniks on ta vaba. Vari ei julgenud talle lohe lõugade vahele järgneda. Valgeharjalised lained rullusid hallil merel ning hallid pilved kandusid pea kohal põhjatuulega edasi. Ged kihutas läände, kiire võlutuul purjedes, ning peagi hakkasid paistma Pendori kaljud, linna vaiksed tänavad ja tühjad murenevad tornid.

      Sadama sissepääsu kohal, madalas poolkaarekujulises lahes, laskis Ged tuuleloitsu mõjul lõppeda ning peatas oma väikese paadi, nii et see jäi lainetele kiikuma. Siis kutsus ta lohet: „Pendori anastaja, tule ja kaitse oma aaret!”

      Tema häält ei olnud tuhakarva rannale paiskuvate murdlainete kohinas õieti kuuldagi, aga lohedel on teravad kõrvad. Peagi vilksatas üks lohe nagu suur õhukeste tiibadega ja ogalise selgrooga nahkhiir mingilt katuseta majavaremelt üles, võttis tiireldes põhjatuule tiibadesse ja lendas Gedi poole. Gedi süda paisus, kui ta nägi tema rahva jaoks müütilist olevust, ta puhkes naerma ja hüüdis: „Hei, sina Tuuleuss, mine ja kutsu Vana siia!”

      Tegemist oli noore lohega ning tema ema, Läänerajalt tulnud emane lohe, oli aastate eest oma suured nahkjad munad ühte torni päikesepoolsesse tuppa munenud, nagu emastel lohedel kombeks pidi olema, ise uuesti minema lennanud ning jätnud Pendori Vana Lohe lohepoegade eest hoolitsema, kui need nagu hukatust toovad sisalikud munakoorest välja roomasid.

      Noor lohe ei vastanud. Ta ei olnud kuigi suur, võib-olla neljakümnemehe aerupaadi pikkune, ning hoolimata oma mustade kilejate tiibade siruulatusest oli ta peenike nagu uss. Tal ei olnud veel õiget kasvu, õiget häält ega ka loheriukaid. Ta lendas otse väikeses kõikuvas paadis seisva Gedi peale ning ajas nooljalt läbi õhu libisedes pikad hambulised lõuad laiali, nii et Gedil ei pruukinudki muud teha, kui köita tema tiivad ja jäsemed üheainsa kiire loitsuga kinni ning saata ta nagu langeva kivi vuhinal merre. Hallid lained lõid lohe kohal kokku.

      Veel kaks samasugust lohet tõusid kõige kõrgemast tornist taevasse. Nii nagu eelmine lohe, tulid ka need otse Gedile kallale, ning nii nagu eelmisel korral, köitis Ged nad mõlemad kinni, paiskas taevast alla ja uputas merre ning kogu selle aja jooksul ei olnud ta isegi oma võlurisaua üles tõstnud.

      Veidi aja pärast tuli saarelt tema vastu kolm lohet. Üks neist oli palju suurem ning tema lõugade vahelt purskas väänlevaid tulekeeli. Kaks lohet lendasid tiibade klõbinal eest tema poole, kolmas aga tuli väga kiiresti ringiga selja tagant, et oma tulise hingusega põletada ta ise ja tema paat. Ükski loits ei oleks sidunud kõiki kolme, sest kaks tulid põhjast ja üks lõunast. Niipea kui Ged seda mõistis, kasutas ta muutmisloitsu ning lendas kahe hingetõmbe vahel lohe kujul paadist õhku.

      Ta lõi laiad tiivad lahti, sirutas küünised välja ning lendas kahele lohele otse vastu, närvutades neid tulega, seejärel pöördus ta kolmanda lohe poole, kes oli temast suurem ning samuti tulega relvastatud. Nad tegid järske pöördeid, napsasid, sööstsid, ründasid teineteist halli mere kohal tuules, kuni õhk nende ümber läks häguseks suitsust, mis hõõgus punaselt nende suudest paiskuva tule paistel. Ged lendas äkitselt ülespoole, teine lohe ajas teda pisut allpool taga. Äkitselt tõstis lohe-Ged lennu pealt tiivad üles ning sööstis alla nagu kull, küünised õieli, rebis ja muljus teist lohet kaelast ja küljest. Mustad tiivad pekslesid ning must loheveri langes suurte tilkadena merre. Pendori lohe rebis ennast lahti ning lendas madalalt ja vaevaliselt saarele, kus ta mingisse purustatud linna kaevu või koopasse peitu roomas.

      Ged võttis kohe jälle endise kuju ning asus tagasi paati, sest oli väga ohtlik säilitada lohe kuju kauem, kui vajadus nõudis. Tema käed mustasid kõrvetavast loheverest ja juuksed olid tulest kõrbenud, aga see ei olnud praegu tähtis. Ta ootas ainult senikaua, kuni oli hinge tõmmanud ning hüüdis siis: „Kuut olen ma näinud, viis olen ma surmanud, üheksast räägitakse: tulge välja, vingerdised!”

      Pikka aega ei liikunud saarel ükski olend ega kõnelnud ükski hääl, ainult lained paiskusid kohinal kaldale. Siis märkas Ged, et kõige kõrgem torn muudab aeglaselt kuju, selle ühele küljele ilmus mügerik, otsekui oleks sinna käsi kasvanud. Ta kartis lohenõidust, sest vanad lohed on väga vägevad ja kavalad nii inimeste võlukunstiga sarnanevas kunstis kui ka hoopis teistsuguses maagias, aga hetk hiljem nägi ta, et tegemist pole mitte lohe trikiga, vaid teda on petnud tema enda silmad. See, mida ta oli pidanud torni osaks, oli tegelikult Pendori lohe õlg, ning nüüd sirutas lohe oma kere välja ning kergitas ennast aeglaselt maast lahti.

      Kui ta oli jalule tõusnud, kerkis tema soomuseline, ogadest kroonitud ja kolme keelega pea purunenud tornist kõrgemale, küünistega esikäpad toetusid linnarusudele. Lohe soomused olid hallikasmustad ning päevavalgus peegeldus neilt otsekui kivitükkidelt. Ta oli lahja nagu hagijas ning suur nagu mägi. Ged vahtis teda aukartusega. Mitte ükski laul ega muistend ei oleks saanud inimmeelt sääraseks vaatepildiks ette valmistada. Ta oleks äärepealt lohele silma vaadanud ja selle pilgu vangiks jäänud, sest lohele ei tohi silma vaadata. Ta pööras näo teda jälgivate roheliste õliste silmade pilgust kõrvale ning tõstis oma saua, mis nägi nüüd välja nagu pilbas, nagu oksaraag.

      „Kaheksa poega mul oli, väike võlur,” ütles lohe kõva, kuiva häälega. „Viis surid, üks sureb – sellest piisab. Neid surmates sa minu aaret ei saa.”

      „Ma ei taha sinu aaret.”

      Lohe sõõrmetest paiskus sisinal kollast suitsu: see oli tema naer.

      „Kas sa ei tahaks tulla kaldale, СКАЧАТЬ