Eliit. Kiera Cass

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ need sind?” Kuulusin allesjäänud kuuest tüdrukust kõige madalamasse kasti ega uskunud, et kellelgi neist oleksid sellised käed.

      Maxon jäi seisma, tõstis mu sõrmed enda huulile ja suudles nende päevinäinud väikseid otsi.

      „Vastupidi. Leian, et need on täitsa ilusad.” Tundsin, et punastan. „Olen maailma näinud. Tõsi, peamiselt läbi kuulikindla klaasi või mõne iidse lossi tornist, kuid olen seda näinud. Ning mulle on kättesaadavad vastused tuhandetele küsimustele. Aga see väike käsi siin.” Ta vaatas mulle sügavalt silma. „See väike käsi tekitab helisid, mis pole võrreldavad millegagi, mida olen kunagi kuulnud. Mõnikord valdab mind tunne, et lihtsalt kujutasin ette sind viiulit mängimas. See oli nii ilus. Need tõestavad, et see juhtus päriselt.”

      Mõnikord puges see mulle nii hinge, kuidas ta minuga rääkis. Liiga romantiline, et seda uskuda. Ja kuigi pidasin neid sõnu oma südames kalliks, polnud ma kunagi täiesti kindel, et võin neid uskuda. Kuidas ma pidin teadma, et ta ei lausu sama ilusaid sõnu ka teistele tüdrukutele. Pidin teemat muutma.

      „Sul on tõesti vastused tuhandele küsimusele.”

      „Absoluutselt. Küsi, mida tahad. Ja kui ma vastust ei tea, siis tean, kust seda leida.”

      „Ükskõik mida.”

      „Ükskõik mida.”

      Keeruline oli niimoodi kohapeal küsimust välja mõelda. Veelgi enam küsimust, mis oleks talle tõeline pähkel, kuid just seda ma soovisin. Mõtlesin asjadele, mille üle suureks kasvades kõige enam pead murdsin. Kuidas lennukid lendasid. Milline oli USA. Kuidas töötasid pisikesed muusikamängimisseadmed, mida kõrgemad klassid kasutasid.

      Ja siis torkas mulle pähe õige küsimus.

      „Mis on halloween ?” küsisin.

      „Halloween?” Loomulikult polnud ta sellest kunagi kuulnud. Ma ei üllatunud. Olin seda sõna ise ühes vanas ajalooõpikus vaid korra näinud. Osa sellest raamatust polnud enam loetav ning paljud leheküljed olid kadunud või tugevalt kahjustunud. Siiski paelus mind alati püha, millest meie midagi ei teadnud.

      „Ei olegi enam nii kindel, Teie Kuninglik Tarkus?” narrisin ma.

      Ta tegi grimassi, kuigi oli selge, et ta vaid teeskles ärritust. Maxon vaatas kella ja hingas sügavalt sisse.

      „Tule minuga. Peame kähku tegema,” ütles ta mul käest haarates ja jooksma hakates.

      Koperdasin oma kontsadel pisut, kuid pidasin üsna hästi sammu, kui ta mu tagasi paleesse juhtis, endal hiiglaslik naeratus näol. Mulle meeldis, kui Maxoni hooletu pool välja lõi. Ta oli liiga sageli väga tõsine.

      „Härrased,” ütles ta uksel olevatest valvuritest mööda kihutades.

      Jõudsin poole koridori peale, kui kingad minust jagu said. „Maxon, pea kinni,” lõõtsutasin. „Ma ei jõua sammu pidada.”

      „Tule-tule, see meeldib sulle,” kaebles ta mind käsivarrest sikutades, kui tempot maha võtsin. Viimaks aeglustas ta hoogu minu kiiruseni, kuid kibeles silmanähtavalt kiiremini edasi liikuma.

      Suundusime põhjakoridori poole. Sinna, kus salvestati „Reporterit”, kuid keerasime enne võttepaika jõudmist trepile. Läksime muudkui ülespoole ja ma ei suutnud oma uudishimu vaos hoida.

      „Kuhu me täpsemalt läheme?”

      Maxon pöördus ja vaatas mulle hetkega tõsinedes otsa. „Sa pead mulle vanduma, et ei paljasta seda väikest kambrit kunagi. Ainult paar pereliiget ja käputäis valvureid teavad selle olemasolust.”

      See tekitas minus tohutu huvi. „Loomulikult.”

      Jõudsime trepi lõppu ja Maxon avas mulle ukse. Ta võttis mul uuesti käest ja juhtis mind mööda koridori edasi. Lõpuks peatus ta seina ees, mida kattis peamiselt üks suurejooneline maal. Maxon vaatas meie selja taha veendumaks, et kedagi meie läheduses pole. Seejärel küünitas ta käe pildiraami taha. Kuulsin õrna klõpsu ja maal liikus ettepoole meie suunas.

      Ahmisin õhku. Maxon naeratas.

      Maali taga seisis uks, mis ei ulatunud päris maani. Sellel oli väike klahvistik nagu telefonil. Maxon lõi paar numbrit sisse ja kostis piiksatus. Ta pööras üle õla minu poole vaadates käepidet.

      „Las ma aitan. Aste on päris kõrge.” Ta ulatas mulle käe ja viipas, et enne teda sisse läheksin.

      Olin rabatud.

      Akendeta ruumis kõrgusid riiulid, millel seisid omakorda rivis antiikse välimusega raamatud. Kahel riiulil asusid köited, mille kaasi kaunistasid kummalised punased kriipsud. Vastu üht seina toetus massiivne atlas. See oli avatud lehelt, millel asus mulle tundmatu riigi kaart. Ruumi keskel seisis laud paari raamatuga. Neid teoseid oli hiljuti kasutatud ja kiireks taasleidmiseks otsustati need riiulist välja jätta. Kõige lõpuks seisis ühe seina sees süvendis laiekraan, mis nägi välja nagu televiisor.

      „Mida need punased kriipsud tähendavad?” küsisin imestades.

      „Need on keelatud raamatud. Niipalju kui tean, võivad need olla ainueksemplarid, mis veel kogu Illéa peale alles on jäänud.”

      Pöördusin tema poole, küsides silmadega seda, mida valjult sõnada ei julgenud.

      „Jah, sa võid neid vaadata.” Maxon lausus seda viisil, nagu oleksin ta nurka surunud. Ent siiski ilmel, mis näitas, et ta oli seda küsimust oodanud.

      Võtsin ühe raamatu ettevaatlikult kätte. Kartsin kohutavalt, et võin kogemata erakordse aarde hävitada. Lappasin lehekülgi, kuid panin raamatu peaaegu kohe taas käest. Olin liigsest aukartusest tulvil.

      Pöörasin ümber ja nägin Maxonit trükkimas millelgi, mis nägi välja nagu teleriekraani külge kinnitatud lame trükimasin.

      „Mis see on?” küsisin ma.

      „Arvuti. Kas sa pole kunagi ühtegi näinud?” Raputasin pead ja Maxon ei näinud väga imestavat. „Neid pole enam kuigi paljudel. See on mõeldud spetsiaalselt selles ruumis hoitava teabe jaoks. Kui sinu halloween’i kohta leidub mingit teavet, ütleb see meile, kust seda leida.”

      Ma ei saanud päris täpselt aru, mida ta rääkis, kuid ei palunud ka täpsustada. Paari sekundi pärast andis otsing tulemuseks kolmepunktilise loendi.

      „Oh, suurepärane!” hüüatas ta. „Oota siin.”

      Seisin laua kõrval ja vaatasin, kuidas Maxon otsis välja kolm raamatut, mis suudavad valgust heita sellele, mida tähendab halloween. Lootsin, et see pole midagi tobedat ja ma ei sundinud teda tühise asja pärast nii palju vaeva nägema.

      Esimeses raamatus defineeriti halloween’i kui keldi festivali, mis tähistas suve lõppu. Tahtmata meid aeglustada ei hakanud ma mainima, et mul pole keltidest ja nende usundist õrna aimugi. Raamatus kirjutati uskumusest, et halloween’i ajal liikusid hinged meie maailma ja vaimude maailma vahel vabalt ning inimesed kandsid kurjade vaimude peletamiseks maske. Hiljem arenes see peamiselt lastele mõeldud ilmalikuks pühaks. Nad riietusid kostüümidesse ja käisid lauldes kodukandis ringi, saades tasuks komme. Nad tavatsesid öelda „trikk või tasu”, sest tegid maiustuste lunimiseks mõne triki.

      Teises raamatus kirjeldati seda СКАЧАТЬ