Vanainimeste naljad. Geoff Tibballs
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Vanainimeste naljad - Geoff Tibballs страница 3

Название: Vanainimeste naljad

Автор: Geoff Tibballs

Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU

Жанр: Зарубежный юмор

Серия:

isbn: 9789985666531

isbn:

СКАЧАТЬ seda, mis tal näo ees seisis. „Ega ometi jälle alkomeetrisse puhumine!”

      Kurdistumine

      Meest vaevas pidevalt suurenev mure oma naise kuulmisprobleemi pärast. Niisiis, kui nad ühel õhtul oma mõnusatest tugitoolidest telerit vaatasid, hüüdis ta naisele: „Ethel, kas sa kuuled mind?” Vastuseks oli vaikus.

      Paari sekundi pärast ta kordas küsimust, seekord veidi valjemini: „Ethel, kas sa kuuled mind?” Jälle ei mingit vastust.

      Siis proovis ta kolmandat korda, veel valjema häälega: „Ethel, kas sa kuuled mind?”

      Naine vastas tigedalt: „Ma ütlen sulle juba kolmandat korda – jah!”

      Matuserongkäik

      Keskealine mees oli parajasti mööda tänavat jalutamas, kui märkas äkki üht väga ebatavalist matuserongkäiku surnuaiale suundumas. Rongkäigu eesotsas oli pikk must surnuauto, mille taga liikus teatud vahemaaga teine pikk must surnuauto. Teise auto taga kõndis mees koeraga. Omakorda selle mehe taga liikus hanerivis umbes kakssada meest.

      Jalutaja ei suutnud uudishimule vastu panna, lähenes aupaklikult koeraga mehele ning ütles: „Avaldan teile kaastunnet ning ma vabandan, et teid sellisel hetkel tülitan, kuid ma pole iialgi sellist matuserongkäiku näinud. Kelle matused need on?”

      „Minu naise matus.”

      „Tunnen kaasa. Mis temaga juhtus?”

      „Mu koer kargas talle kallale ja tappis ta ära.”

      „Jumal küll! Aga kes teises surnuautos on?” uuris mööduja.

      „Minu ämm. Ta üritas parajasti mu naist päästa, kui koer omakorda talle kallale kargas.”

      Mööduja mõtles viivu ja küsis siis ettevaatlikult: „Kas ma tohiksin teie koera laenata?”

      „Siis võtke ennast rivi lõpus järjekorda.”

      Tõestus nõutav

      Vanamees läks sotsiaalkindlustoetuse jaoks avaldust tegema. Laua taga istuv naisametnik küsis tema vanuse tõestuseks juhilube, kuid vanamees avastas, et ta oli need koju unustanud.

      „Pole hullu,” ütles ametnik, „nööpige oma särk lahti.”

      Mees imestas sellise imeliku palve üle, kuid tegi sellegipoolest oma särgi eest lahti ning paljastas oma hallid rinnakarvad.

      „Teie hallid rinnakarvad on minu jaoks piisav tõestus,” ütles ametnik.

      Jõudnud koju, rääkis mees naisele kogu loo ära.

      Naine kuulas jutu kannatlikult ära ja märkis siis salvavalt: „Kahju, et sa ei pidanud oma pükse maha laskma – sa oleksid sellega ka töövõimetustoetuse normi ära täitnud!”

      Vanaduse sümptomid

      Vanamees läks arsti juurde vastuvõtule.

      „Doktor, ma vajan teie abi,” ütles ta. „Iga kord, kui ma oma naisega armatsen, hakkab mul pea ringi käima, põlved lähevad nõrgaks ning mul jääb hing kinni. Ma kardan, et see on midagi tõsist.”

      „Noh,” vastas arst, „ma arvan, et teie vanuses on need sümptomid seksimise juures täiesti tavalised. Öelge palun, kui vana te olete?”

      „Kaheksakümmend üheksa.”

      „Ja millal need sümptomid esimest korda tekkisid?”

      „Eile õhtul kolmel korral ja täna hommikul mõlemal korral.”

      Kallis kübar

      Ühel tormisel päeval märkas politseinik vanaprouat, kes seisis tee ääres ning hoidis käega oma kübarat peas kinni, samas kui tema seelik tuulega üles kerkis.

      Politseinik suundus naise juurde ning ütles: „Vabandage, proua. Ma ei taha teile piinlikkust valmistada, aga niikaua, kuni te käega oma kallist kübarat peas kinni hoiate, näeb iga mööduja ja autojuht seda, mis teil seeliku all on!”

      „Kuule, poja,” vastas vanaproua. „See, mida nad näevad, on 77 aastat vana. Aga see kübar on uhiuus!”

      Lauakombed

      Istudes söögilaua ääres, kiitis tütar isa, et viimase lauakombed on paremaks muutunud. „Mul on hea meel, et pärast pikki aastaid oled sa lõppude lõpuks õppinud köhimise ajal kätt suu ette panema.”

      „Ma olen sunnitud seda tegema,” vastas isa. „Sest nii saan oma väljapaiskuvad valehambad kinni püüda.”

      Kassi väljaajamine

      Keskeas abielupaar hakkas õhtul teatrisse minema. Nad olid end üles löönud, parimad riided selga pannud ja kassi õue viinud, enne kui takso pidi saabuma. Ent kui takso kohale jõudis ja nad välisukse lahti tegid, lipsas kass majja tagasi. Oma kogemustest nad teadsid, et kui kass üksinda koju jätta, korraldab viimane seal paraja kaose. Mees läks majja tagasi ning naine jäi teda taksosse ootama.

      Märgates, kui palju inimesi oli tol soojal suveõhtul tänaval niisama aega surnuks löömas, muutus naine närviliseks, kuna ta ei tahtnud, et keegi aru saaks, et maja paariks tunniks tühjaks jääb. Seepärast kuulutas ta valju häälega, justkui taksojuhile öeldes, aga nii, et kõik ümberringi kuuleksid: „Mu abikaasa läks sisse mu emale head aega ütlema!”

      Mõni minut hiljem tuli mees majast välja ja istus taksosse.

      „Palun vabandust, et mul nii kaua läks,” ütles ta juhile. „Aga see kuradi loll elukas oli voodi all peidus ja ma pidin teda riidepuuga suskima, et ta sealt välja tuleks.”

      Põhjus rõõmustada

      Grupp pensionäre istus vanadekodus ja võrdles omavahel tervisehäireid.

      „Mu käed värisevad nii tugevasti, et ma jaksan vaevu seda tassi tõsta,” ütles üks.

      „Minul on läätsekae nii halb, et ma ei näe kohvigi valada,” rääkis teine.

      „Mina ei saa jällegi tänu kaelaliigesepõletikule oma pead pöörata,” lausus kolmas.

      „Mu vererõhutabletid panevad mul pea ringi käima,” kaebas neljas.

      „Ma arvan, et see on see vanaks jäämise hind,” märkis viies.

      „Sedan’d küll, aga mitte kõik pole halb,” СКАЧАТЬ