Reis lõunapoolusele ja ümber maailma. James Cook

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ jäi tulemuseta, sest 150 süllani väljakeritud liin ei küündinud põhja.

      Pühapäeval, 27. detsembril. Hommikul sõitsime rabeda jää väljades. Suured pangad olid kadunud. Ilm oli selge ja meri täiesti vaikne. Seda ära kasutades lasksime vette paadi. Forster tappis ühe pingviini ja mõned hallid linnud. Siinsed pingviinid ei erine millegagi oma kaasvendadest teistes maailmaosades, välja arvatud erinevused, mida on raske märgata isegi kogenud loodusteadlasel. Lindude hulgas, keda Forster maha laskis, olid väikesed sinakad isendid, kes erinesid hallikassinistest vaid noka suuruselt, sulestiku teistsuguselt värvivarjundilt ja valgete sulgede poolest saba tipus. Muide, ei ole võimatu, et nende erinevuste põhjuseks on asjaolu, et nägime erineval ajal ühe ja sellesama liigi isa- ja emalinde. Täna oli meie asukoht 58°19' l. – l. ja 24°39' i. – p.

      Esmaspäeval, 28. detsembril. Täna hommikul andsin «Adventure’ile» signaali, et ta hoiduks «Resolutioni» paremal pardal traaversis 4 miili kaugusel. Kuni kella neljani päeval sõitsid mõlemad laevad selles asendis lääne-edelasse, siis aga sundisid udu ja tihe lumi meid jälle teineteisele lähenema. Varsti olime jääpankadest ümbritsetud ja rehvisime marsspurjed.

      Teisipäeval, 29. detsembril. Hommikul koristasime rehvid ja heisanud praampurjed, võtsime läänekursi. Kohtasime mõningaid pingviine. Päeval asusime 59° l. – l. ja 19°01' i. – p., s. o. 3 kraadi läänes sellest punktist, kus sõitsime esimest korda ajujäässe. Sellest ilmneb täie selgusega, et jääväljad ei piirne mingi maa rannikuga.

      Ma otsustasin, kui ei tule ette takistusi, sõita läände kuni Circoncisioni neeme meridiaanini, mis asetseb meist praegu 80 liigi kaugusel.

      Puhus pärituul, meri oli peaaegu jäävaba. Oma kavatsusest teatasin kapten Furneaux’le, kelle olin kutsunud «Resolutioni» pardale.

      Kell üks päeval sõitsin otsejoones ühe jääsaare suunas, kus lootsin veetagavarasid täiendada. Kell 4 hakkasime selle saare juures allatuult triivima. Saare ümbermõõt oli üle poole miili ja kõrgus üle 100 jala. Tema tipul loendasime 86 pingviini. Pingviinid roomasid mööda jääpanga lauskjat nõlva kergesti üles.

      Kui ma toetaksin seda arvamust, et pingviine leidub ainult ranna ligidal, oleksin tahes-tahtmata pidanud järeldama maa lähedust. Kuid alati tuleb arvestada, et pingviinidele on jääsaared kindlaks varjupaigaks ka merel ja ajujääl võivad nad rannast küllaltki kaugele eemalduda, Räägitakse, et emalinnud elavad pidevalt maismaal, sest mujal pole võimalik haududa. Seega võisime jääpankadel näha üksnes isalinde. Ma ei hakka vaidlema selle seisukoha vastu, sest isikliku arvamuse pingviinide eluviisist võin saada alles siis, kui kogun nende lindude kohta küllaldaselt andmeid.

      Sõitsime kogu aeg värske kirdetuule ja muutliku ilmaga läände. Kõik need päevad näitas termomeeter -0,3° kuni 2,2 °C.

      Kolmapäeval, 30. detsembril. Hommikul lasti laevalt maha valge lind, kes osutus lühikese noka ja tumesiniste jalgadega tormilinnuks. Selliseid linde arvatavasti nägigi Bouvet Circoncisioni neeme laiusel. Mahalastud linnule järele saadetud paadist tapeti veel tohutu pingviin kaaluga 11½ naela.

      Kuni kella kaheksani õhtul jätkasime purjetamist läände, siis pöördusime loodesse, sest lootsin sellel rumbil sõites jõuda Circoncisioni neeme juurde. Kuid poole öö ajal võtsime jää tõttu kursi lõunasse, lisades seejuures purjesid.

      Neljapäeval, 31. detsembril. Kogu päev sõitsime muutliku tuulega sageli kurssi vahetades, silmapiiril tohutud jääväljad.

      Poole öö ajal olime 60°21' l. – l. ja 13°32' i. – p. Sellest punktist sõitsime läände.

      Reedel, 1. jaanuaril 1773. aastal. Öö vastu 1. jaanuari oli väga selge ja esmakordselt pärast Kaplinnast väljumist nägime taevas kuud. Juba ainuüksi see annab tunnistust, missugune oli ilm meie purjetamise ajal lõunameredel. Kuu ja päikese vaatluste põhjal täpsustati meie asukoht ja arvutati välja pikkus, tehes sealjuures vastavad parandused. 1. jaanuari hommikul asusime 58°53'30" l. – l. ja 9°34'30" i. – p.

      Just selline oli Circoncisioni neeme pikkuskraad, päikeseloojangul asusime temast 95 liigi lõuna pool. Ilm püsis haruldaselt selgena ja nähtavus ulatus 12-14 liigini.

      On väga tõenäoline, et Bouvet oli pidanud maaks vaid tohutut jääsaart, mida ümbritsesid rabeda jää väljad.

      Nähes esmakordselt jäävälju, lasksime ka meie end samasugusel viisil petta. Vaevalt võib oletada, et see jää piirneb tundmatu maa rannikuga. Tegelikult ei ületanud vahemaa meie poolt algul nähtud jääväljade põhjaserva ja meie pärastise marsruudi vahel piki jööde lõunaserva 100, kohati ka 60 liigi, mida väga hästi illustreerib kaart.

      Selge ilm kestis ainult 3. jaanuari hommiku kella kolmeni, millal hakkas puhuma lõikav kirdetuul. Sõitsime kagukursiga ja olime enne keskpäeva sunnitud marsspurjedele kõik rehvid sisse võtma. Peatselt aga tuul vaibus ja ilm selgines uuesti.

      Esmaspäeval, 4. jaanuaril. Kuni keskpäevani püsisime kirdekursil. Sellel rumbil jõudsime 59°02' l. – l. ja peaaegu samasugusele pikkuskraadile, kus viis päeva tagasi olime kohanud viimast jäävälja.

      Et me sellest jääväljast ei näinud vähimatki jälge, siis mõistsime selgesti, et säärased tohutud jäämassid ei saa sellise lühikese ajaga jäljetult hävida. Ilmselt kandus jää põhja poole. Järelikult ei ole sellel meridiaanil 55 ja 59° l. – l. vahel mingisugust maad ning meie esialgsed oletused leida mainitud laiustel maad osutusid nüüd ekslikeks.

      Et olime selles mereosas juba purjetanud, andsin korralduse võtta kurss idakagusse ja liikuda kaugemale lõunasse. Värske pärituul oli meile soodne, kuid väga paks udu, lumi ja vihm muutsid teekonna raskeks. Läbipaistva jääkoorukesega kattunud taglas pakkus veetlevat vaatepilti. Kuigi pakast oli vähem kui nädal aega tagasi ja meri oli jäävaba, tundus meile kõigile, et külm on märgatavalt kõvenenud. Laeva juhtimine läks raskeks, sest kogu taglas, purjed ja plokid olid jääga kaetud ning seetõttu jäigaks muutunud. Madrused võitsid südilt kõik raskused ja talusid külma paremini kui olin oodanud.

      Värske loodetuulega, vihmas ja lumelörtsis sõitsime samal kursil kuni 8. kuupäevani ja jõudsime 61°12' l. – l. ja 31°47' i. – p.

      Reedel, 8. jaanuaril. Selliseid suuri jäävälju, millest õhtul möödusime, ei ole me juba mitu päeva kohanud. Muide, jääga oleme juba niivõrd harjunud, et seda enam ei märkagi. Pealegi olid jääväljad meie eest sageli udulinikuga varjatud.

      Kell 9 hommikul lähenesime jääsaarele, mida ümbritsesid rabeda jää kuhjatised. Kuna tuul oli mõõdukas ja ilm küllaltki selge, otsustasin sõita otse jää juurde, et täiendada mageda vee tagavarasid.

      Laupäeval, 9. jaanuaril. Kuni kella neljani hommikul loovisime, lähenedes jääsaarele, siis sõitsime allatuult tema põhjatipu juurde. Lasksime vette paadid. 5-6 tunniga võtsid madrused nii palju jääd, et selle sulatamisel saime värske veega täita 15 vaati.

      Osa jääst lõhuti tükkideks ja pandi tühjadesse kastidesse. Jää pealevõtmine laevale ja selle sulatamine on väsitav ning palju aega nõudev protseduur. Ent siiski on laevade veega varustamisel veetagavarade täiendamine jää arvel üheks kõige sobivamaks viisiks.

      Pärast seda, kui mõlemad laevad olid jääga varustatud käskisin ilma kõhkluseta tugevast lumesajust saadetud tugeva loodetuulega võtta lõunakursi.

      Teisipäeval, 12. jaanuaril. Nägime taas pingviine. Võtsime jälle pardale jääd, millega täitsime kõik tühjad vaadid.

      Forster СКАЧАТЬ