Reis lõunapoolusele ja ümber maailma. James Cook

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      TEEKOND UUS-MEREMAALT TAHIITILE.

      MÕNEDE MADALATE, ARVATAVASTI BOUGAINVILLE’I POOLT AVASTATUD SAARTE KIRJELDUS

      7. juunil 1773 kell 4 hommikul hiivasime ankru ja järgmisel päeval kell 8 hommikul väljusime Kuninganna Charlotte’i väinast.

      Reedel, 11. juunil. Kagusse liikudes ületasime 180. meridiaani ja jõudsime läänepoolkera vetesse.

      Kolmapäeval, 16. juunil. Hommikul sundis kagutuul meid võtma kursi kirdesse. Asusime 47°07' l. – l. ja 173° l. – p; Tormine tuul sellelt rumbilt ning vahelduvalt selge ja vihmane ilm püsisid kuni kella kaheni, mil selge ilmaga hakkas puhuma läänetuul.

      Kolmapäeval, 23. juunil. Sõitsime 44°38' l. – l. ja 161°27' l. – p. Kahel järgneval päeval liikusime tugeva tuule ja lainetuse tõttu vähe edasi.

      Reedel, 25. juunil. Hommikul pöördusime 42°53' l. – l. ja 158°20' l. – p. värske põhjatuulega kagusse.

      26. juunist kuni 15. juulini sõitsime enamasti nõrga tuulega 41. ja 43. laiuskraadi vahel.

      13. juulil hakkas õhtu poole puhuma paras kirdetuul tormipuhangutega, ilm oli pime, udune ja vihmane. 14. kuupäeva keskpäeval pöördusime alumiste purjede all põhja poole.

      Neljapäeval, 15. juulil. 41°25' l. – l. ja 135°58' l. – p. nägime meres ujuvat palki, mis oli kaetud merikarpidega. Sõitsin põhjakirdesse. Kuni 17. kuupäeva keskpäevani püsis kõvapuhanguline tuul, sadas tugevat vihma ja rahet, lainetus oli suur.

      Laupäeval, 17. juulil. Kuna 39°44' l. – l. ja 133°32' l. – p. ei leidunud mingeid maa tundemärke, võtsin kursi kirdesse, et uurida ookeani 39. ja 27. lõunalaiuskraadi vahel. Mitte ükski mulle teadaolev meresõitja ei ole enne neis kohtades käinud.

      Neljapäeval, 22. juulil. Jõudsime 32°30' l. – l. ja 133°40'l. – p. Ilm läks soojaks, termomeeter näitas 17,7 °C. Uus-Meremaa rannikult ärasõidu hetkest alates oli temperatuur harva tõusnud üle 12,2 °C, kuid ei langenud ka alla 8 °C.

      Täna ei näinud me esmakordselt kogu päeva jooksul ühtki lindu. Enne seda kohtasime iga päev albatrosse, käärnokki, pintaadosid, siniseid tormilinde ja portegmonti kanakesi – linde, kes on tavalised lõunaookeani suurtel laiustel. Ühesõnaga, miski ei ennustanud maa lähedust.

      Pühapäeval, 25. juulil. Vihmane ja tuuline ilm püsis kuni hommikuni, siis aga tuul rauges ja pöördus loodesse. Hommikul asusime 29°51' l. – l. ja 136°28' l. – p. Keskpäeval taevas selgines ja päike ilmus nähtavale. Esmakordselt nägime siinsel merel troopikalinde.

      Neljapäeval, 29. juulil. Saatsin «Adventure’ile» madruse, et teada saada meeskonna tervislikku seisukorda. Selgus, et «Adventure’il» oli surnud kokk ning umbes kakskümmend paremat madrust olid skorbuudis või verises kõhutõves. Aga meil «Resolutionil» oli ainult kolm haiget, neist ainult üks skorbuudis. Kuid selle haiguse tunnuseid leidus paljudel ja ma käskisin kõigile anda õlleekstrakti, riivitud porgandeid ning sidruni- ja apelsinimahla.

      Kui «Adventure» saabus Uus-Meremaale, oli tema pardal rohkem skorbuudihaigeid kui minu laeval. Arvatavasti on selle põhjuseks asjaolu, et seal ei tarvitatud toiduks rohelist ei purjetamise ega ka Kuninganna Charlotte’i väinas peatumise ajal. Ometi on rohelise köögivilja sisseviimine toiduratsiooni laeva kapteni otsene kohustus. Kui kasulik harjumatu toit ka ei oleks, on selle juurutamiseks tarvis komandöri isiklikku eeskuju ja autoriteeti. Ma sõin ise palju rohelist ja saavutasin seda, et ohvitserid ja madrused hakkasid toiduks tarvitama sellereid, sibulaid ja muud haljastoitu.

      «Resolutionil» sai varsti kogu meeskond aru igasuguste söödavate rohtude kasulikkusest. Ma määrasin ühe oma madruse «Adventure’i» peale kokaks, sest seal valitses rohelisse hoopis teistsugune suhtumine, vaatamata sellele, et kapten Furneaux võttis tarvitusele abinõud võitluseks skorbuudi vastu.

      Pühapäeval, 1. augustil. Mitu päeva puhus tormine loodetuul, sadas vihma. Liikusime kirdesse ja keskpäeval asusime 25°01' l. – l. ja 134°06' l. – p.

      Just siin peaks asetsema kapten Cartereti poolt 1767. a. avastatud Pitcairni saar. Ehkki, kui otsustada Cartereti andmete järgi, see saar jäi meist vaid 15 liigi itta, ei märganud ma mingeid maa tunnuseid. Arvatavasti olid Cartereti pikkuskraadide määrangud ebatäpsed ja neid ei kontrollitud astronoomiliste vaatlustega. Kahjuks ei võimaldanud «Adventure’i» meeskonna tervislik seisund mul Pitcairni saare asukohta kindlaks määrata.

      Sõitsime juba kapten Cartereti teekonnast põhja pool ja järelikult võisin ma nendel laiustel loota ainult saarte, mitte aga Lõunamandri avastamisele. Selle otsimiseks oleks tulnud lõunasse pöörduda. Pean muide märkima, et esimese ja praeguse reisi ajal sõitsin ma üle selle ookeani 40° l. – l. ja veelgi kaugemalt ega leidnud mingeid märke Lõunamandrist. Vastupidi, kõik kõneles selle poolt, et Uus-Meremaa ja Ameerika meridiaani vahel sellist mandrit ei ole. Seda kinnitavad järgnevad kaalutlused.

      1. Pärast Uus-Meremaalt lahkumist nägime iga päev ujuvaid kivirikke saarest 18 pikkuskraadi ulatuses. Lähenedes 1769. a. Uus-Meremaale ida poolt, nägin neid saarest 12-14 kraadi ulatuses.

      Need meriheinad on kahtlemata Uus-Meremaa päritoluga: mida lähemale sellele kaksiksaarele, seda rohkem on meriheina. Kuid Uus-Meremaa rannikust kaugemal idas nägin ma ainult vähe meriheina ja seegi oli mädanenud, mis on ilmne tunnus, et see oli väga kaua meres olnud. See tõestab, et Uus-Meremaast idas, Lõuna-Ameerika suunas, ei leidu suurt maad.

      2. Kuninganna Charlotte’i väinast itta sõites märkasime kuni selle hetkeni, mil ületasime 177° lõunapikkusel 46. paralleeli, meres kagust tulevat lainetust. Seejärel järgneval viiel päeval, mil liikusime veel viis kraadi ida poole, tuli lainetus põhjast ja kirdest, kuigi tuul oli vahelduv. Need vaatlused tõendavad, et selles Lõunamere osas, meie teest põhja pool, ei leidu suurt maad.

      3. Edasi, me märkasime tavaliselt tugevat lainetust sellest suunast, kust puhus tormine tuul, peamiselt edelast. See lainetus ei lakanud mitte kunagi üheaegselt tuulega: tõend selle kasuks, et meist edelas ei ole läheduses maad.

      Ja vaevalt, et lõunas on olemas mander, ja kui ongi, siis vaid väga kõrgetel laiustel.

      Ent küsimus Lõunamandri kohta on niivõrd tähtis, et ma ei pea võimalikuks seda lahendada oletuste ja ennustuste varal. Hädavajalikud on faktid. Ja selleks, et neid fakte kindlaks teha, pean ma tuleval suvel võimalikult kaugemale lõunasse tungima.

      Kolmapäeval, 11, augustil. Koidikul hakkas lõunas paistma maa. See oli umbes kahe liigi pikkune saar, mis kulges loodest kagusse ja oli kaetud tiheda metsaga. Kookospalmide ladvad kõrgusid uhkelt taeva poole.

      Ma oletan, et see on üks saartest, mille avastas Bougainville. See asetseb 17°24' l. – l. ja 141°39' l. – p. Ma nimetasin selle Resolutioni saareks. «Adventure’i» meeskonna seisund ei lubanud pikemaid viivitusi teel Tahiiti rannikule. Seepärast ma otsustasin väikesel Resolutioni saarel, kus polnud lootust meie tagavarade täiendamiseks, mitte peatuda, vaid liikuda edasi läände.

      Kell 6 õhtul märgati mastitipust edelas teist saart. Arvatavasti kuulub see samuti Bougainville’i poolt avastatud saarte hulka. Ma nimetasin selle saare, mis asetseb 17°20' l. – l. ja 141°38' l. – p., Doubtfuli (Kahtluse-) saareks. On kahju, et mul ei olnud aega uurida Lõunamerd Bougainville’i teest põhja pool. Tungiv vajadus sundis mind rohkem mõtlema värsketele toidutagavaradele kui uutele avastustele.

      Neljapäeval, СКАЧАТЬ