Unustatud. Rein Põder

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Sealhulgas ka mina. Lootus, et see ei saa olla midagi hullu ja ettenägematut, näis olevat teistest tugevam.)

      Kuid just pärast Pärnut hakkas isegi üle autohääle kostma kahurimürinat ja idahorisont justkui võpatas iga vähese aja tagant. Kuid suurtükituli ei ulatunud otseselt meieni, vähemalt mitte enne piiriületust.

      Piir, see oli nüüd lihtsalt üks hüljatud joon, mahajäetud piiripunktihooned ja ülestõstetud piirivaldas. Ma vaatasin sel hetkel oma käekella, mis näitas kaksteist läbi kolmteist minutit; päev alles liikus lõuna suunas ja see päev venis minu, varavalges ärganu jaoks hiiglapikaks. Oli 23. september 1944. Ja oli lootust, et päeva lõpuks jõuame ehk Riiga. Kui kõik hästi läheb, kui kõik hästi läheb…

      Kuid selles kõhkluses oli justkui halva aimust…

      Mõniteist kilomeetrit pärast piiri, kui vasemalt mändide ja düünide vahelt hakkas vilksatama merd, võpatas Lenz ootamatult ja pöördus kohe autojuht Kurti poole: „Metsa! Kähku!” Ja kui siis auto juba üle männijuurte hüples, järgnes veelgi resoluutsem käsk: „Nõlvast alla! Otse mere äärde!”

      Üllatavalt julgelt, nagu oleks sõiduautol ilmnenud mingi teine, varjatud võime, kihutasime vana düüni nõlvast alla ja keerasime tasasele rannaribale. Rand oli täiesti tühi ja nõnda kilomeetreid, liiv märg ja tihke – ning Kurt andis vaid gaasi. Liiv oli kui mingi imelik asfalt, ainult veidi-veidi ebakindlam, ning paremat kätt veeretas sügisepoolne meri oma haruldaselt sirges rivis vahulaineid randa. Aeg-ajalt heitsin pilke aknast välja, sinna mereavarusse. Ja mul oli seletamatult selge tunne, et maa on kindlam kui vesi, et peaksin alati eelistama üht teisele.

      (Hiljem mõtlesin sageli – mis see ikkagi oli, mis sundis Lenzi teelt ära keerama? Ja jõudsin iga kord otsusele, et tegu oli pigem vaistliku otsustuse kui teadliku sammuga. Kuid nii või teisiti võisid need mõned kõrvalkilomeetrid päästa meid mingi varitsuse eest.)

      Siis mõne kilomeetri pärast ja selleks sobivas kohas tõusime Lenzi käskluse peale taas maanteele, ja varsti ma ei mäletanud, ei pidanudki mäletama seda kummalist vahejuhtumit, mis oli ometi olnud kui mingi vihje, esimene omasuguste ahelas.

      LAHKUMINE. Ellen ja tüdrukud

      “Karola, jäta nüüd isaga hüvasti!” Need olid küll minu sõnad, aga neid lausus nagu kellegi teise suu, keegi võõras, minust väljaspoolne ja seejuures kuidagi tahtevastaselt. Ma oleksin pidanud olema ise see eeskuju andev, armastav naine, kes meest oma noorema tütrega üheaegselt oleks kaisutanud, nõnda meid kolme nagu ühte liites, oleksin pidanud talle midagi julgustavat kõrva sosistama, meie parimate intiimsete hetkede laadis kinnitama, kui väga ma teda armastan. Ent mind oli haaranud kui mingi tardumus ja ma lasin kõigel kulgeda oma rada, selles hüvastijätus vaid kõrvalisena osaledes. Ma olin juba too teine. Enneaegselt, kõike nagu ette teades. Vahtisin Rolandit kui kauget tuttavat, mitte kui oma laste isa, kellega kaheksateist aastat koos elatud. See oli midagi enneaegse šoki taolist. Arvan, et sel kõigel oli siiski üks põhjus – ta ei tulnud, ta ei saanud meiega kaasa tulla! Nüüd, sel nõnda otsustaval korral. Ja ma pidin üksi hakkama saama. Ei, siiski mitte üksi – mul olid ju mu tütred!

      Nagu läbi udu sai mulle selgeks olukorra veidrus, kurbloolus. Roland saatis meid sõja jalust ära, mis oli igati mõistlik tegu, aga ise jäi veel maha, sest oli riigiteenistuja, metsakooli juhataja, mida tõestas kõige paremini kas või praegu ta seljas olev rohekas munder, aga me kõik lahkusime Eestist mitte enda pärast ja päriselt omast tahtest, vaid tema, minu abikaasa ja laste isa pärast, kes kartis, kes pidi muidugi kartma oma tuleviku ja elu pärast uutes aegades, millest me ei teadnud midagi, mida võisime vaid kaudselt, neljakümnenda najal aimata. Ehkki meis kelleski polnud saksa verd, isegi meie nimi on igieestilik ja Rolandi elukutsega nii kokkukäiv – Männik. Ometi polnud meile, see tähendab pereisale mingit valikut jäetud. Sest tal oli olnud ettevaatamatust torkida end poliitikasse. Ma ei tahtnuks olla tema asemel – ta oleks kindlasti soovinud lahkuda koos meiega, aga paraku oli see võimatu. Temataolised mehed pidid olema viimased – ja pealegi võis rindeolukorras viimasel hetkel tulla mingi muutus ning siis pidi teda, nagu teisigi temataolisi vaja minema.

      Kuulekas, nagu ta meil oli, see kümnene varatark Karola – tüdruk tõusis kikivarvukile, heitis käed ümber isa kaela, kes selleks pidi väheke kummardama, ja nõnda imelikus tardumuses nad seisid mitu pikka hetke, isa tütart vaid ühe käega kallistades, samal ajal kui ta teise käe otsas rippus mingi komps, kaunikesti raske, jõupaberisse mässitud ja nööriga kinni tõmmatud. Mõtlesin, kuidagi mehelikult, kohmakalt on see igatahes pakitud, huvitav, mida see sisaldab. Tüdrukut kaisutades suunas ta pilgu minule. Ta pilk oli pisut hale. Püüdsin talle julgustavalt naeratada – et me ju läheme vaid ajutiselt lahku ning et järgmise-ülejärgmise laevaga, võibolla sellesamaga, mille parras me kõrvalt püstloodis kerkib, jõuab temagi üle mere ja ühineb meiega.

      Imelik oli seejärel mõelda, et kohe tuleb meil tõusta laevale, kindlalt pinnalt ära astuda. Kuidagi külm ning tume oli see laev ja nii harjumatu oli mõelda merest ja ulguveest minul, kes ma polnud elus kunagi säärast merereisi ette võtnud, ehkki olin sündinud mere ääres, Pärnu rannast vaid mõnisada meetrit eemal, seega siis merd küll ja küll näinud, ent mitte kunagi ta meelevallas olnud. Nõnda siis andsin endale tol hetkel aru – Ellen, siinsamas sammu kaugusel sinust lõpeb maa ja algab vesi, millel on hoopis teised dimensioonid ja reeglid. Kas ikka oled selleks valmis?

      „Viki, nüüd sina!” kuulsin end samas peaaegu käskivalt lausumas.

      Kuid seda polnud Victoriale, me vanemale tütrele, vaja öeldagi. Sest tema oli isa lemmik, tema oskas ja teadis, kuidas kõiksugu elusituatsioonides käituda. Ja tema ehk sosistaski isale midagi salajast kõrva ning silitas siis tema alles mõne tunni eest aetud põske, jättes sellele alatiseks oma puudutuse, oma siira tütrearmastuse nähtamatu märgi.

      Tütardega hüvasti jätnud, ulatas mees kõigepealt tema kätt vaevava kompsu mulle, ikka veel lausumata, mida see peidab. Meie kahe hüvastijätt kujunes tõesti põgusaks ja sõnatuks, vaid kerge teineteise vastu surumine, mitte mingeid suudlusi ega pikalt silma vaatamist. Küllap seepärast, et me tegelik hüvastijätt oli toimunud eelmisel ööl Nõmmel Prantsude korteris, meile tehtud hädapärasel asemel, elutoas klaveri taga. Olime Tihemetsast päev varem Tallinna saabunud, justkui kardaks laevale hiljaks jääda, ehkki võinuks tulla sama päeva hommikul, ja seal, heade tuttavate juures oli meid lahkelt vastu võetud.

      Seal põrandal, klaver meid valvamas ja meelde tuletamas minu käestlastud kutsumust, olin viimast korda Rolandiga lähedane olnud, samal ajal kui pererahvas ning meie lapsedki juba kõrvaltubades magasid. Ja Roland oli pärast sosinal lausunud:

      „Kui nüüd sellest veel üks laps peaks sündima, siis on sel küll muusikaannet. Mida mul ju pole, nagu sa hästi tead.” Ma teadsin küll seda tema salajast soovi, et üks lastest oleks lauluhääle või pillimänguandega õnnistatud. Ja seda mitmel põhjusel. Millest üks oli see, et meie abiellumise tõttu jäi mul ju lauljaks saamata.

      Kui ma nüüd sadamas pea korraks tema õlale toetasin, märkasin äkki tema mundrikuue krael kõõma ja ma pühkisin selle masinlikult ära, mis oli ühtlasi mu viimane hoolitsus tema eest. Mispeale pidin ju midagi sosistama ja selleks oli: „Hoolitse ikka enda eest…” Ja Roland pomises vastuseks: ”Küll ma… küll ma hakkama saan.” See oligi kõik.

      Siis kõlas laeva esimene madal bassivile, mis oli kui lõplikkuse esimeseks märgiks. Lapsed ees, astusin mööda kõikuvat trappi üles vastu oma edasisele saatusele. Karola oli esimene, kelle väike jalg astus Moero, nii oli selle tumeda ja suure laeva nimi, tekile. Sellest hetkest olime sõjapõgenikud, ehkki sõda polnud meid veel üldse puudutanud. Aga ta lähenes sealt idast, tema hingust oli igal eelneval päeval juba tunda olnud.

      Reelingu äärde koha sisse võtnud, vaatasin alla СКАЧАТЬ