Spiooni ei tohi suudelda. Ally Carter
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Spiooni ei tohi suudelda - Ally Carter страница 5
Название: Spiooni ei tohi suudelda
Автор: Ally Carter
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Современная зарубежная литература
isbn: 9789949955855, 978-9949-9558-4-8
isbn:
Buckingham vedas mind ja Bexi suurest trepist üles. Ta trügis alla jooksvast esimese aasta tüdrukute parvest läbi, kus kõik kisasid, kuis kopsud lubasid. Mulle meenus tunne, mis mind valdas seda sireeni esimest korda kuulates. Mõni ime, et nende tüdrukute meelest hakkas maailm lõppema. Buckingham karjatas korraks: „Tüdrukud!” ja tõi vaikuse majja. „Järgnege madame Dabneyle. Ta viib teid pärastlõunaks talli. Ja daamid…” Ta nipsutas sõrmi endast eriti väljas olevate brünettide kaksikute nina ees – väärikus ennekõike.
Nende sõnadega tuiskas Buckingham teisele korrusele, kus härrad Mosckowitz ja Smith püüdsid parasjagu Eleanor Everetti (Gallagheri tüdruk, kes tegi Valges Majas pommi kahjutuks vaid hammaste abil) skulptuuri harjakappi veeretada. Tuhisesime läbi Ajaloo halli, kus Gilliani mõõk libises võlvkambrisse niisama sujuvalt nagu Excalibur Järveemanda rüppe. Selle asemele tekkis büst, millel olid hiiglaslikud kõrvad ja mis pidi kujutama kooli esimest direktorit.
Valitses organiseeritud kaos. Vahetasime Bexiga küsiva pilgu, sest tegelikult oleksime pidanud olema alumisel korrusel ja kontrollima ega seal ei hakka silma midagi spioonindusega seotut. Ent Buckingham pöördus ja turtsatas: „Tüdrukud, kähku!” Ta ei kõlanud nagu pehme õpetajaproua, vaid nagu naine, kes tegi D-päeval ihuüksi kahjutuks natside kuulipilduja.
Selja taga käis vali prantsatus. Järgnesid krõbedad poolakeelsed vandesõnad. Ma oleksin võinud kihla vedada, et Eleanor Everetti kuju pudenes miljoniks killuks. Aga juba ma silmasingi koridori lõpus oma kabineti suurte uste vastu nõjatuvat ema, kes pistis M&M-i suhu sellise näoga, nagu oleks tegu täiesti tavalise päevaga, ja ta oleks mulle äsja lihtsalt jalkatrenni järele tulnud.
Ta pikad tumedad juuksed langesid šikile mustale kostüümile. Tukk lehvis hooletult üle ideaalse otsaesise, mille ta väidab minulgi olevat niipea, kui hormoonide ja pooride sõda ükskord lõpeb. Aeg-ajalt on mul tõsiselt hea meel, et veedame 90 protsenti ajast häärberis. Millal iganes me selle väravatest väljume, pean ma vaatama mehi mu ema ümber tiirlemas või küsimas (nuh!), et ega me kogemata kombel õed ole. See ajab mu täiesti pöördesse, ehkki tegelikult peaksin võtma seda komplimendina, et keegi meid üldse sugulasteks peab.
Lühidalt – mu ema on kuum tots.
„Hei, Cam, Rebecca,” ütles ta enne Buckinghami poole pöördumist. „Aitäh, et nad kohale tõid, Patricia. Tulge korraks sisse.”
Kabinetis kadus ülejäänud kooli haaranud tohuvabohu tänu helikindlatele seintele täielikult. Mosaiikakendest sisse voolav valgus peegeldus mahagonist mööblil ja raamaturiiulitel, mis end vaikselt ümber keerasid, peites pakse köiteid pealkirjadega „Mürgid läbi aegade” ja „Pretoriaani juhtnöörid auväärseks surmaks”. Nüüd tulid nähtavale kogumikud „Kuidas õpetada esimest ešeloni” ja „Erakoolide kuukiri”. Ema laual seisis raamitud foto meie Venemaa puhkusest. Vaatasin hämmeldunult, kuidas me esiplaanil naeratasime ja kallistasime, samas kui meie taga sai Kremlist Disneylandi Tuhkatriinu loss.
„Holograafiline radiosünteesitud fotopaber,” ütles ema mu ammuli vajunud suud vaadates. „Doktor Fibs vorpis ühe partii suvel valmis. Süüa tahate?” küsis ta komme täis pihku minu ja Bexi poole sirutades. Imelikul kombel suutsin tühja kõhu täielikult unustada, aga valisin hea õnne pärast ühe rohelise. Miski ütles mulle, et seda läheb vaja.
„Tüdrukud, te peate tegema ühe ekskursiooni.”
„Aga… me oleme alles teisel kursusel!” hüüatas Bex, nagu oleks ema selle vahepeal unustada võinud.
Ema suu oli šokolaadi täis, nii et Buckingham selgitas: „Üheksandikud alustasid semestrit ülekuulamistaktikatega, nii et nad on praegu kõik anesteesiapulbri mõju all. Abiturientidele paigaldatakse aga parasjagu pimedas nägemise läätsesid ja need ei laiene enne kahte tundi. Ajastus on kahtlemata kahetsusväärne, aga Kood Punane ongi säärane. Me ei tea iial, millal see juhtub ja noh, üks juhtub praegu.”
„Mida kostate?” uuris ema. „Aitate meid hädast välja?”
Kui inimene jõuab ette teatamata Gallagheri Erakordsete Tütarlaste Akadeemia lävele, peab tal olema kolm omadust: kangekaelne, mõjukas ja viimseni plindris. Enamik potentsiaalseid õpilasi ei pääse iial edasi me-ei-võta-praegu-avaldusi-vastu-kõnest, olgu siis kirja või telefoni teel. Ja absoluutselt kõik teised koolid on pidanud andma eitava vastuse enne, kui keegi sõidab Roseville’i kohale ja loodab, et see muudab asja. Aga ei äärmuslik vastupidavus ega meeleheide lase sind kooli väravatest sisse. Selleks on vaja tõelist mõjuvõimu.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.