Looduskirju. Kristel Vilbaste

Чтение книги онлайн.

      Valmiv vili on kuningakroonikujuline kukkurvili – nii nagu eksootilisel lootoselgi. Ja kukrud avanevad vaid veepiisa koputusel, mispeale seeme kantakse veega kusagile madalasse ja vesisesse paika, kust uus taim mõnusalt võrsuda saab. Varsakabjad paljunevadki peamiselt seemnete teel.

      Neis madalates, kevadel liigvete poolt ujutatud paikades varsakabjale kasvada meeldibki. Ja oma lapsepõlvest mäletan just seda, et kui varsakapju korjama läksime, said jalad alati märjaks. Mäletan muidugi ka vanemate ütlust, et varsakabi vaasis ei seisa, seega pole neid mõtet palju korjata. Ometi ei keelatud meile seda, sest pole vaja rikkuda ka laste kinkimisrõõmu, muidu imestate ühel päeval, miks nad teile enam lilli ei too. Kui eesmärk on kellelegi rõõmu valmistada, siis ei pahanda lillekorjamise peale ka emake loodus. Varsakabi seisab kenasti päeva jagu klaaskausis selge vee sees. Ja see on ilus.

      Muidugi on vanasti lapsevanemaid painanud oht, et lapsed lähevad lilli korjama liiga sügava vee äärde ja kukuvad sisse. Seepärast on rootslastel rahvasuus lugu sellest, et korjajale tekivad käele soolatüükad – sel pole tegelikult tõepõhja all ja räägiti vaid kasvatuslikel eesmärkidel. Samuti ei ole õige hirmutada meie lapsi, et varsakabjad on mürgised lilled – see taimes leiduv vähene anemoniin ei saa kuidagi mõjuda naha kaudu.

      Tõsi on, et lehmad jätavad varsakabjad enamasti söömata ja kindlasti mitte sellepärast, et neile ei maitse. Pärimuses on kirja pandud lugusid, kuidas lapsed tõid kevadel lehmadele sülega varsakapju – varsakabi andvat võile kollasema värvi.

      Ka mu ema räägib, et korjas kevaditi loomadele ojasootidelt varsakapju. Kodus need hekseldati läbi ja söödeti koos söödajahuga kuuma veega üle kallatuna loomadele, nii nagu teisi rohelisi taimigi.

      Inimestele on tooreste varsakapjade söömine kahjulik, sest kõht läheb korrast ära. Siiski on teda kasutatud näljahädade ajal, sest ta on üks varasemaid taimi ja lopsaka risoomiga. Etnobotaanik Renata Sõukand ütleb, et varsakapja süüakse näiteks Tiibetis, kuid mitte toorelt. Teda tuleb mürgise aine lagundamiseks enne kas kuivatada või kupatada ja marineerida.

      Tõsi, ka Gustav Vilbaste kirjutab oma raamatus „Meie kodumaa taimi rahva käsitluses“, et: „Saaremaal on varemalt varsakabja puhkemata õiepungadest valmistatud nn „kapreid“, mida pannakse vürtsiks kastmetesse. Kuid nagu tõendatakse, ei soovitata nende tarvitamist, sest nende söömine ajavat kõhu täiesti korrast ära. Aga Saksamaal tarvitati maailmasõja ajal varsakabja õiepungi laialt kapriteks, sest et eriti Lõuna-Prantsusmaalt saadavate päriskaprite Capparis spinosa sissevedu oli takistatud.“

      Varakevadel on allikate veeres olevad varsakabjanupud just sellises seisus, et neist saaks teha kappareid. Kuid ehk ei tasu see siiski ära. Proviisor Ain Raal ütleb, et anemoniini sisaldavaid taimi kasutati vanasti rahustava ja spasme lõõgastava vahendina. Tänapäeval peetakse anemoniini toksiliseks, näiteks toimib see rakutoksiliselt melanoomi korral. Ain Raal lisab, et ainet on nüüdisajal siiski vähe uuritud.

      Ah jaa, varsakapju ei lubatud Kullamaal tuppa tuua, sest sellest tekivad kirbud. Võimalik, et siitki kumab läbi laste vee äärde minemise keeld. Aga küllap märkas ka vanarahvas, et varsakabjal on alati palju igasugu hüppajaid ja sumisejaid. Eks üleujutusalal ole see lilleke ainus kuiv maandumisplats.

      Meil on varsakapjade õitsemisaja algust seostatud kalade kudemisajaga – ta on ahuna- ehk ahvenalill ja ka latiklill. Las ta siis jäädagi parem endetaimeks ja peotäieks kevadrõõmuks emadele.

      Äraunustamindlill

      Igal kevadel juhtub aga nii, et üks või teine taimenimi on meelest läinud ja pean appi võtma taimemääraja. Kuigi olen arvutisõbralik inimene, tahan taimi määrata just taimemääraja järgi, kus taimelood ja – kirjeldused on must valgel kirjas.

      Minu taimemääraja on ses suhtes põnev, et ikka pudeneb mõne raamatulehe vahelt välja üks või teine kuivanud taimeke. Teate ju küll: kui leiate metsast mõne taime ja tahate temaga sinasõprust sõlmida, siis tahate ka tema nime teada. Ja siis võtate ühe varrekese sellest taimest endaga kaasa – et kui koju jõuan, siis määran ta ära. Aga enamasti sinna see taimeke ka jääb. Sageli kurvalt ja nimetuna. Ja alles mõne aasta pärast tuleb ta raamatu vahelt välja.

      Selliseid raamatulilli on põnev leida ka mujalt. Hiljuti lappasime läbi mu kaasa Mikk Sarve vanaema raamatuid.

      Põnev oli vaadata just vanu 19. sajandi lõpu prantsuse armastusromaane. Aeg-ajalt tuli neid lehitsedes välja kirjakesi, fotosid ja ka kuivatatud lilleõisi.

      Neid lilli raamatute vahelt leides mõistad, et need pole sinna sattunud niisama, lihtsalt määramiseks – küllap on neil pajatada oma armastuslugu. Kui vaid lilled suudaks! Kas kinkis nad peig oma neiule esimesel kohtumisel või on nad kingitud mõnel jumalagajätul. Aga üks selline leitud lill paneb meie mõtte armastuse radadele rändama sügavamalt kui terve armastusromaan.

      Ellen Vilbaste valmistas kauneima herbaarlehtede kogu Eestis, millele oli lisatud ka taimede rahvapärimuslik kasutamine ja pärimuslood.

      Tänapäeval lilli enam raamatute vahele ei peideta. Kõik olnu säilitatakse fotodena ja peidetakse internetiavarustesse, kus näiteks Facebooki mootor sulle kolme aasta pärast meelde tuletab, et oled selle lille koos kommentaaridega oma lehele postitanud.

      Ei oskagi öelda, kumb on parem – kas salapärane lilleõis raamatu vahel või selge sõnumiga postitus näoraamatu seinal.

      Kuid meie lillede hulgas on tegelikult ka üks lill, mis on just sellisteks meenutusteks loodud.

      Meelespea.

      Lill, millel nimesid rohkem, ka äraunustamind või unustamislill. Täpse liiginimega küll lõosilm.

      Aga on ka üsna selge, et lill on oma nime just armastajapaaridelt saanud. Õitseb ta ju kõige kenamal armuajal, kui noortele meeldib õhtuhämaruses jalutamas käia. Ja selles hämaruses paistab helesiniste õitega meelespea ka hästi silma. Küllap on ta seetõttu ka üks tuntumaid raamatulehtede vahelisi taimi.

      Ent vanades nõiaraamatutes on ka kirjas, et tuntuima СКАЧАТЬ