Looduskirju. Kristel Vilbaste

Чтение книги онлайн.

      Latid tuleb looklevale-ronivale taimele toeks panna sellepärast, et humalakäbid kätte saada. Sügisel sikutatakse latid lihtsalt välja, keritakse väädid neilt maha ning nopitakse käbid ja pannakse kuivama.

      Sellised taputeibad olid eelmise sajandi alguses veel enamiku meie talude juures, vahel kiviaia kõrval. Sageli sauna taga, salapaigas.

      Ja kuigi humalale on tahetud saksa pitserit külge panna, on see meie põline taim. Tapuaed ei olnud lihtsalt humala kasvatamiseks. See oli pühapaik, väravaga ringikujuline aedik, kuhu ei pääsenud lapsed jooksma ega loomad sõkkuma. Siia toodi osa uudseviljast ja kõigest heast ning paremast, millega loodusvaime lepitada püüti. Rikkalik ja võimas tapuaed tagas hea edenemise.

      Kui kaugele humalakasvatuse traditsioon Eestis ulatub, pole tegelikult teada. Üleskirjutiste järgi kultiveeriti humalat esimest korda Saksamaal Hallertau piirkonnas aastal 736. Esimest korda kasutati humalat õlletootmises aastal 1079. Inglismaa õlletehastesse jõudis ta 15. sajandil, Ameerikasse viidi 17. sajandil ning Aasiasse 19. sajandil.

      Tõuke humala massilisele kasvatamisele Eestis andis humala tollimaksu suurendamine 1887. aastal. Kui enne oli taluaias 10–15 taputeivast, siis sellest ajast rajati kohe suuremaid kasvandusi. Kuid meie humal polnud õlletehaste jaoks piisavalt mõru ja eelmise sajandi alguses humalakasvatus hääbus ning toorainet hakati sisse vedama.

      Sügisel humalakasvude mahalõikamine ei ole patt, sest humala maapealne osa kolletub sügisel ega ela talve üle. Kevadel stardivad humala noored kuuekandilised kasvud kiirusega kuni meeter nädalas ja varred võivad kasvada kuni 15 meetrit pikaks.

      Põnev on veel see, et humala varred väänduvad suvalise toe ümber ja seda teevad nad enamasti kellaosutiga samas suunas. Juba väätide kiirkasvu ja tegutsemise jälgimiseks tasub tapuaed rajada.

      Lisaks saab verinoori võrseid toiduks tarvitada, nagu sparglit. Kuid suurim väärtus on siiski humalakäbidel endil.

      Humal kuulub kurikuulsasse kanepiliste sugukonda, millel on põhjapoolkeral kaks olulist perekonda: kanep, mis on hašiši tooraine, ja humal, õllele õige meki andja. Humal alandab tõenäoliselt meeste sugutungi, kuid võib naistele mõjuda armurohuna.

      Peale mõruaine lupuliini on humalakäbides uinutavat-rahustavat toimet tekitavat palderjanhapet ja alkaloid humuliini, eeterlikke õlisid, koliini, parkaineid, vitamiine B₁, B₂ ja C, karotiini ja flavonoide.

      Tee humalast mõjub valuvaigistavalt gastriidi, sapiteede, põie- ja neeruhaiguste korral. Humal toob kergendust liigesevaludele, nahaja rinnavähi ravis. Aitab ka kõrgvererõhutõve, juuste väljalangemise, peanaha kõõma, krampide, kopsu- ja nahatuberkuloosi, ainevahetushäirete, allergia, süüfilise, klimakteeriumihäirete puhul. Välispidiselt tarvitatakse tõmmist vistrike ja kiilaspäisuse vastu. Humalavannid mõjuvad ateroskleroosi puhul. Humalamähiseid tehakse naha- ja piimanäärmete raviks ning mädanike vastu. Ühesõnaga aitab ta peaaegu kõige vastu, seega ei püsiks karbitäis humalakäbisid meie kodudes vist pikalt.

      Mis lill sa oled?

      Mis on siis need lilled või taimed, mida eesti rahvas kõige enam armastab?

      Meie rahvuslille saamisloo kohta kirjutatakse nii: „Rahvuslille valimine sai alguse 1968. aastal Eesti Televisiooni saatesarjas „Tammelehe viktoriin“. ETV ja Eesti Looduskaitse Seltsi koostööna valminud saates küsiti inimeste arvamust, milline võiks olla meie rahvuslik lill. Kriteeriumitena oli paika pandud, et lill võiks olla rahva seas tuntud ja hinnatud, dekoratiivne ja kergesti motiivina kujutatav. Arvestatavaid vastuseid tuli 513.“

      Mulle СКАЧАТЬ