Lumivalgeke peab surema. Nele Neuhaus

Чтение книги онлайн.

      Bodenstein pidi endale tunnistama, et oli tõepoolest lubanud Cosimale olla täna õhtul varakult kodus. Kuid ta oli selle ära unustanud ja see ajas teda veel rohkem vihale.

      „Tal on mähe täis,” lausus mees ja hoidis last endast pisut eemal. „Pealegi tegi koer hunniku majja. Sa oleksid võinud ta vähemalt välja lasta, enne kui ära läksid. Ja sa võiksid hakata jälle poes käima, et ma pärast pikka tööpäeva külmkapist midagi süüa leiaksin.”

      Cosima ei vastanud. Selle asemel vaatas ta meest, kulmud kõrgele tõstetud. See ajas Bodensteini tõeliselt raevu, sest ta tundis end kohe vastutustundetu ja halvana. Naine võttis mehelt nutva lapse ja läks üles mähet vahetama ja last voodisse panema. Bodenstein seisis kõhklevalt keset kööki. Temas kees võitlus uhkuse ja mõistuse vahel, lõpuks jäi viimane peale. Ta võttis ohates kapist vaasi, lasi sellesse vett ja pani lilled sisse. Ta tõi majapidamisruumist ämbri ja majapidamispaberi rulli ning asus esikust koera väljaheiteid kõrvaldama. Viimane asi, mida ta soovis, oli tüli Cosimaga.

      „Tere, Tobias.” Claudius Terlinden naeratas sõbralikult. Ta tõusis toolilt ja ulatas Tobiasele käe. „Tore, et sa jälle kodus oled.”

      Tobias haaras korraks pakutud käe, kuid oli vait. Tema kunagise parima sõbra Larsi isa oli tal vanglas korduvalt külas käinud ja kinnitanud, et kavatseb ta vanemaid aidata. Tobias ei olnud mehe sõbralikkuse motiividest kunagi aru saanud, sest oli tookord juurdluse ajal oma tunnistusega Terlindenile suuri probleeme tekitanud. Tundus, et too ei pannud seda pahaks, otse vastupidi, ta oli kiireimas korras palganud Tobiasele ühe Frankfurdi parima kriminaalasjade advokaadi. Kuid ka advokaat ei olnud suutnud kõrgeimat karistusmäära ära hoida.

      „Ma ei taha teid kaua segada, tulin ainult sulle pakkumist tegema,” sõnas Claudius Terlinden ja istus jälle köögitoolile. Ta polnud viimaste aastatega kuigivõrd muutunud. Ta oli sale ja isegi praegu, novembris, päevitunud. Hallikad juuksed olid tahapoole kammitud ning kunagi teravad näojooned olid pisut mahenenud. „Kui sa oled siin jälle sisse elanud ja kohe tööd ei leia, siis võiksid minu juures töötada. Mis sa sellest arvad?”

      Ta vaatas Tobiasele üle oma poolprillide ootavalt otsa. Kuigi Claudius ei suutnud avaldada muljet oma kasvu või kena välimusega, kiirgas temast eduka ettevõtja rahulikku enesekindlust ning kaasasündinud autoriteeti, mis pani teisi käituma temaga tagasihoidlikult ja isegi allaheitlikult. Tobias ei istunud vabale toolile, vaid jäi ukseavasse seisma, käed rinnal risti. Mitte et Terlindeni pakkumisele oleks olnud palju alternatiive, kuid miski selle juures muutis Tobiase umbusklikuks. Kallis rätsepaülikonnas, tumedas kašmiirmantlis ja läikima poleeritud kingadega Claudius mõjus armetus köögis nagu võõrkeha. Tobias tundis jõuetust. Ta ei tahtnud sellele mehele tänu võlgu olla. Ta pilk rändas isale, kes istus, õlad kühmus, ja vaatas vaikides oma ristatud käsi nagu alandlik pärisori suurmaaomaniku külaskäigu ajal. See vaatepilt ei meeldinud Tobiasele. Tema isal ei oleks tohtinud olla põhjust kellegi ees kummardada, ka mitte, ja eriti veel mitte, Claudius Terlindeni ees, kes oli teinud pool küla endastmõistetava suurejoonelisusega oma võlglasteks, ilma et kellelgi oleks olnud võimalust selle eest kätte maksta. Aga nii oli Terlinden alati teinud. Peaaegu kõik Altenhaini noored olid mingil hetkel tema juures tööl olnud või muul moel tema käest mingit abi saanud. Claudius Terlinden ei oodanud selle eest vastutasuks muud kui tänulikkust. Kuna pooled külaelanikud olid niikuinii tema juures tööl, siis nautis Terlinden selles kohakeses jumalasarnast staatust. Vaikus muutus ebamugavaks.

      „Nojah.” Terlinden tõusis ja kohe kargas ka Hartmut Sartorius püsti. „Sa ju tead, kust mind leida. Anna mulle lihtsalt teada, kui oled otsustanud.”

      Tobias ainult noogutas ning lasi mehe mööda. Ta jäi kööki, sellal kui ta isa saatis külalise välisukseni. „Ta tahab ainult head,” ütles Hartmut Sartorius kaks minutit hiljem tagasi tulles.

      „Ma ei taha tema armust sõltuda,” kostis Tobias ägedalt. „Kuidas ta siin käitus, nagu … nagu kuningas, kes armulikult oma orje külastab. Nagu oleks ta teistest parem!”

      Hartmut Sartorius ohkas. Ta täitis teekannu ja pani selle pliidile.

      „Ta on meid väga palju aidanud,” lausus ta vaikselt. „Meil ei olnud ju mingeid säästusid, kõik sai tallu ja restorani investeeritud. Advokaadile tuli palju raha maksta ja siis kadusid kliendid ära. Ühel hetkel ei suutnud ma enam pangale laenu tagasi maksta. Nad ähvardasid sundoksjoniga. Claudius maksis meie võla pangale tagasi.”

      Tobias jõllitas isale uskmatult otsa.

      „See tähendab, et kogu talu kuulub tegelikult talle?”

      „Kui täpne olla, siis jah. Aga meil on leping. Ma võin temalt talu igal ajal jälle tagasi osta ja mul on seeselamise õigus elu lõpuni.”

      Seda uudist pidi Tobias kõigepealt seedima. Ta keeldus isa pakutud teest.

      „Kui palju sa talle võlgu oled?”

      Hartmut Sartorius viivitas pisut vastusega. Ta tundis oma poja tulist temperamenti juba varasemast ajast. „Kolmsada viiskümmend tuhat eurot. Lepingu järgi olin ma pangale nii palju võlgu.”

      „Ainuüksi krunt on vähemalt kaks korda kallim!” vastas Tobias oma häält vaevu kontrollides. „Ta kasutas su hädaolukorda ära ja tegi soodsa ostu.”

      „Me ei saanud pirtsutada.” Hartmut Sartorius kehitas õlgu. „Polnud mingit valikut. Muidu oleks pank talu oksjonil maha müünud ja meie oleksime tänaval olnud.”

      Äkki meenus Tobiasele veel midagi. „Mis Schillingsackerist sai?”

      Isa vältis poja pilku ja silmitses veekatelt.

      „Isa!”

      „Jumal küll.” Hartmut Sartorius vaatas üles. „See oli ju lihtsalt üks heinamaa.”

      Tobias hakkas aru saama. Tema peas hakkas moodustuma tervikpilt. Isa oli müünud Claudius Terlindenile Schillingsackeri, sellepärast jättiski ema ta maha! See polnud lihtsalt üks heinamaa, vaid kaasavara, mille ema oli abiellu kaasa toonud. See oli olnud puhtalt mõttelise väärtusega õunapuuaed, alles maakasutusplaani muutumisega aastal 1992 oli sellest saanud Altenhaini kogukonnamaade ilmselt kõige väärtuslikum maatükk, sest asus oma ligi 1500 ruutmeetriga keset planeeritud tööstuspiirkonda. Terlinden oli seda aastaid ihaldanud.

      „Palju ta sulle selle eest maksis?” küsis Tobias madalal häälel.

      „Kümme tuhat eurot,” kostis isa ja lasi pea norgu. Nii suur krunt keset tööstuspiirkonda oli väärt viiskümmend korda rohkem! „Claudiusel oli seda oma uusehitise jaoks väga vaja. Pärast kõike, mis ta meie heaks teinud on, ei saanud ma lihtsalt teistmoodi. Ma pidin selle talle andma.”

      Tobias surus hambad kokku ja tõmbas käed abitus raevus rusikasse. Ta ei saanud isale etteheiteid teha, sest ainult ta ise oli süüdi selles täbaras olukorras, millesse ta vanemad olid sattunud. Äkitselt oli tal tunne, et lämbub siia majja, siia neetud külla. Sellest hoolimata jääb ta paigale ja nimelt niikauaks, kuni on välja uurinud, mis üheteistkümne aasta eest tegelikult juhtus.

      Amelie lahkus pisut enne ühtteist Mustast Ratsust köögi kõrval oleva tagaukse kaudu. Ta oleks sel õhtul meelsasti kauemaks jäänud, et päevateema kohta rohkem teada saada. Ent Jenny Jagielski pidas noorte töökaitseseadusest rangelt kinni ning kuna Amelie oli alles seitseteist, ei tahtnud Jenny võimudega mingeid sekeldusi. Amelie’l oli ükskõik, ta oli rõõmus, et sai ettekandjana tööd ja oma lobi ise välja teenis. Tema isa oli osutunud ihnuskoiks, СКАЧАТЬ