Lumivalgeke peab surema. Nele Neuhaus
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Lumivalgeke peab surema - Nele Neuhaus страница 18

Название: Lumivalgeke peab surema

Автор: Nele Neuhaus

Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU

Жанр: Триллеры

Серия:

isbn: 9789949278909

isbn:

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      ESMASPÄEV, 10. NOVEMBER 2008

      Claudius Terlinden jõi seistes kohvi ja vaatas köögiaknast alla naabermaja poole. Kui ta kärmelt tegutseks, saaks ta tüdruku jälle bussipeatusse viia. Kui tema ärijuht Arne Fröhlich oli talle paari kuu eest tutvustanud oma peaaegu täiskasvanud tütart esimesest abielust, ei olnud tüdruk talle algul erilist muljet avaldanud. Needid, kohutav soeng ja ebatavalised mustad riided olid teda ärritanud, samuti nagu ka tüdruku tusane nägu ja tõrjuv hoiak. Aga eile Mustas Ratsus, kui tüdruk talle naeratas, tabas teda äratundmine nagu välgulöök. Tüdruk sarnanes peaaegu jubedust tekitaval moel Stefanie Schneebergeriga. Needsamad peened alabasterkahvatud näojooned, lopsakas suu, targad tumedad silmad – lihtsalt uskumatu!

      „Lumivalgeke,” pomises ta. Eelmisel ööl oli ta tüdrukut unes näinud, see oli veider, hukatuslik unenägu, milles ühinesid segadusseajaval moel olevik ja minevik. Kui ta keset ööd higisena üles ärkas, läks tal hetk aega taipamaks, et see oli olnud vaid unenägu. Ta kuulis selja taga samme ja keeras ümber. Köögiuksele ilmus ta naine, kes oli varasest tunnist hoolimata täiesti korras soenguga.

      „Sa oled vara üleval.” Mees läks kraanikausi juurde ja loputas tassi kuuma vee all. „Kas sul on midagi plaanis?”

      „Ma pean kell kümme linnas Verenaga kokku saama.”

      „Tore.” Teda ei huvitanud vähimalgi määral, kuidas ta naine oma päevi veetis.

      „Hakkab jälle pihta,” ütles naine samal hetkel. „Just siis, kui selle kõige peale oli pisut rohtu kasvanud.”

      „Misasi?” Terlinden heitis talle hämmeldunud pilgu.

      „Ehk oleks tõesti olnud parem, kui Sartoriused oleksid siit ära kolinud.”

      „Kuhu nad peaksid kolima? Selline lugu tuleb nendega igale poole kaasa.”

      „Ikkagi. Siin hakkab probleeme tekkima. Inimesed külas ihuvad juba nuge.”

      „Seda ma kartsingi.” Claudius Terlinden pani kohvitassi nõudepesumasinasse. „Rita sai muide reede õhtul õnnetuses raskelt viga. Keegi olevat ta sillalt sõitva auto ette tõuganud.”

      „Misasja?” Christine Terlinden ajas silmad vapustatult pärani. „Kust sa tead?”

      „Ma ajasin eile õhtul veel pisut Tobiasega juttu.”

      „Ajasid juttu? Miks sa mulle ei rääkinud?” Ta vaatas mehele uskmatult otsa. Christine Terlinden oli 51-aastaselt ikka veel märkimisväärselt ilus naine. Ta oli lasknud oma loomulikku blondi tooni juuksed lõigata moodsaks paažisoenguks. Ta oli väike ja habras ning isegi hommikumantlis õnnestus tal mõjuda elegantsena.

      „Sest ma ei näinud sind eile õhtul enam.”

      „Sa räägid poisiga, käid tal vanglas külas, aitad tema vanemaid – kas sa oled unustanud, et ta tõmbas ka sind tookord selle jama sisse?”

      „Ei, ma ei ole unustanud,” kostis Claudius Terlinden. Ta pilk langes köögiseinal olevale kellale. Veerand kaheksa. Kümne minuti pärast astub Amelie majast välja. „Tobias ütles tookord politseile ainult seda, mida ta kuulnud oli. Ja tegelikult nii oligi parem, kui et …” Ta jäi hetkeks vait. „Ole õnnelik, et see kõik nii läks. Muidu ei oleks Lars praegu kindlasti mitte seal, kus ta on.”

      Terlinden poetas naise pakutud põsele kohusetundliku suudluse.

      „Ma pean minema. Tänane õhtu võib pikaks venida.”

      Christine Terlinden ootas, kuni kuulis majaust lukku langemas. Ta võttis seinariiulilt tassi, pani selle espressomasina alla ja vajutas topeltespresso nuppu. Siis astus ta tassiga akna juurde ja vaatas, kuidas mehe must Mercedes mööda väljasõiduteed aeglaselt alla veeres. Hetk hiljem peatus mees Fröhlichi maja ees, varahommikuses hämaruses paistsid punased stopptuled. Tundus, et naabritüdruk oli teda oodanud, ja istus nüüd tema juurde autosse. Christine Terlinden tõmbas järsult hinge, ta sõrmed pigistasid tassi. Amelie Fröhlichi esimest korda kohates oli ta seda ette näinud. Hukatuslik sarnasus oli talle kohe silma torganud. Talle ei meeldinud, et tüdruk sõbrustas Thiesiga. Tal oli juba tookord olnud raske oma vaimupuudega poega sellest kõigest eemale hoida. Kas see kõik pidi jälle korduma? Ta sees paisus juba peaaegu unustatud abitu meeleheite tunne.

      „Oh ei, jumal küll,” pomises ta. „Palun, mitte jälle uuesti!”

*

      Foto, mille Ostermann oli perrooni valvekaamera lindilt välja lõiganud, oli küll kõigest must-valge ja üsna teraline, ent pesapallimütsiga mees oli sellel üsna selgesti näha. Kahjuks polnud kaamera nurk olnud piisav, et jäädvustada sillal toimuvat, ent neljateistaastase Niklas Benderi usutavast tunnistusest oleks mehe arreteerimiseks piisanud. Bodenstein ja Pia olid teel Altenhaini, et näidata fotot Hartmut Sartoriusele ja tema pojale. Aga keegi ei avanud neile, ka pärast mitut helistamist mitte.

      „Käime üle tee poes ja näitame pilti seal,” pani Pia ette. „Mul on miskipärast tunne, et see rünnak oli tõesti Tobiasega seotud.”

      Bodenstein noogutas. Pial oli sama hea intuitsioon nagu tema õel ning ta oletused olid sageli õiged. Bodenstein oli terve eilse õhtu mõelnud vestlusele Theresaga ning oodanud asjatult, et Cosima talle jutustaks, kellega ta sepikojas oli rääkinud. Bodenstein püüdis end veenda, et ilmselt oli tegu olnud täiesti tavalise telefonikõnega ja Cosima oli vestluse selsamal põhjusel juba unustanud. Ta helistas palju ja tema kolleegid helistasid talle samuti sageli, ka pühapäeviti. Täna hommikusöögi ajal oli Bodenstein otsustanud, et ei pööra asjale liigset tähelepanu, kuna Cosima käitus temaga täiesti normaalselt. Ta oli mehele rõõmsalt ja heatujulisena oma päevaplaanidest rääkinud: töö filmi kallal montaažiruumis, kohtumine teksti sisse lugeva diktoriga, ühine lõunasöök koos meeskonnaga Mainzis. Kõik oli täiesti normaalne. Ta oli hüvastijätuks meest suudelnud nagu peaaegu igal hommikul viimase kahekümne viie aasta jooksul. Ei, ta muretses ilmaasjata.

      Väikese toidupoe uksekell kõlises, kui nad sisse astusid. Paar poekorvidega naist panid riiulite vahel pead kokku ja vahetasid ilmselt värskeimaid külauudiseid.

      „Sinu etteaste, boss,” ütles Pia vaikselt Bodensteinile, kes suutis tavaliselt enamiku naisolevustest oma häbematult kena välimuse ja Cary Granti veetlusega vabalt ümber sõrme keerata. Aga paistis, et Bodenstein ei olnud täna vormis.

      „Räägi parem sina,” vastas mees. Läbi avatud ukse võis näha hoovi, kus jässakas hallipäine mees tõstis parasjagu kaubaautost välja kaste puu- ja juurviljaga. Pia kehitas õlgu ja suundus otsejoones naistekamba poole.

      „Tere hommikust.” Ta näitas oma töötõendit. „Hof heimi kriminaalpolitsei.”

      Ta kohtas umbusklikke ja uudishimulikke pilke.

      „Reede õhtul langes Hartmut Sartoriuse eksabikaasa salakavala rünnaku ohvriks.” Pia valis teadlikult pisut dramaatilise sõnastuse. „Ma eeldan, et te tunnete Rita Cramerit?”

      Kõik noogutasid.

      „Meil on siin foto mehest, kes tõukas ta jalakäijate sillalt otse sõitva auto ette.”

      Kohkunud reaktsioon jäi tulemata ning see lasi oletada, et uudis õnnetusest oli külas juba levinud. Pia võttis foto välja ja ulatas selle valge kitliga naisele, kes oli tõenäoliselt poe omanik.

      „Kas te tunnete seda meest?”

      Naine СКАЧАТЬ