Harjumuse jõud. Miks me elus ja äris ikka samu radu pidi käime. Charles Duhigg

Чтение книги онлайн.

      Proloog

      Harjumuste ravi

      Ta oli teadlaste lemmikkatsealune.

      Lisa Allen oli andmete järgi 34-aastane, ta oli hakanud suitsetama ja jooma 16-aastaselt ning võidelnud ülekaaluga suurema osa oma elust. Kahekümnendate eluaastate keskpaigas ajasid inkassofirmad teda taga, et nõuda sisse 10 000 dollari suurust võlga. Ühest vanast CV-st selgus, et tema pikim töökogemus kestis vähem kui aasta.

      Naine, kes täna uurijate ees seisab, on aga sale ja särtsakas, tal on jooksja lihaselised jalad. Ta näeb toimikupiltidel olevast naisest kümme aastat noorem välja ja tundub, et ta peab trennisaalis kõigist teistest treenijatest kauem vastu. Tema toimiku kõige viimase sissekande kohaselt pole tal märkimisväärselt suuri võlgu, ta ei joo ning töötab juba kolm aastat ja kolm kuud ühes kujundusfirmas.

      „Millal sa viimase suitsu tegid?“ küsis üks arstidest, tehes algust küsimusteseeriaga, millele Lisa vastas iga kord, kui tuli laborisse Bethesda lähedal Marylandis. „Umbes neli aastat tagasi,“ ütles ta, „ja ma olen 27 kilo maha võtnud ja jooksen nüüd maratonidel.“ Ta on alustanud ka magistriõpinguid ja soetanud endale oma kodu. Tal on seljataga sündmusterohke eluperiood.

      Ruumis olevate teadlaste seas on neurolooge, psühholooge, geneetikuid ja üks sotsioloog. Riikliku Terviseinstituudi toetusel on Lisat ja enam kui kahtkümmet teist endist suitsetajat, kroonilist liigsööjat, alkohoolikut, ostusõltlast ja teiste laastavate harjumuste all kannatajat viimase kolme aasta jooksul uuritud ja puuritud. Kõigil vaatlusalustel on üks ühine joon: nad on oma elu suhteliselt lühikese aja jooksul ümber kujundanud. Teadlased tahtsid teada, kuidas nad seda tegid. Nii nad siis mõõtsid katsealuste tervisenäitajaid, panid nende igapäevaste toimingute jälgimiseks nende kodudesse üles videokaamerad, järjestasid portsu nende DNA-d, ning kasutades tehnoloogiat, mis laseb reaalajas piiluda inimese pähe, jälgisid, kuidas veri ja elektrilised impulsid voolavad läbi nende aju ajal, mil neid ahvatletakse näiteks sigareti ja rikkalike söömaaegadega. Teadlaste eesmärk oli välja selgitada, kuidas harjumused neuroloogilisel tasandil toimivad ning kuidas neid muuta.

      „Tean, et oled seda lugu juba sada korda rääkinud,“ ütles arst Lisale, „aga mõned kolleegid on sellest ainult teiste kaudu kuulnud. Kui sul midagi selle vastu pole, kirjelda palun veel kord, kuidas sa suitsetamise maha jätsid.“

      „Muidugi,“ ütles Lisa. „See algas Kairos.“ Ta selgitas, et puhkusele mineku oli ta otsustanud üsna rutakalt. Mõni kuu varem oli tema abikaasa töölt koju tulles teatanud, et jätab ta maha, kuna on armunud teise. Lisal kulus hulk aega, et mehe reeturlikkust endale tunnistada ja võtta omaks teadmine eesseisvast abielulahutusest. Esmalt koges ta leina, sellele järgnes maniakaalse nuhkimise periood – ta jälitas mehe uut tüdruksõpra linnas, helistas talle pärast südaööd ning pani midagi ütlemata toru ära. Ja siis, ühel õhtul, läks Lisa purjus peaga naise majja, tagus uksele ja karjus, et põletab tolle maja maha.

      „Mul ei läinud sel ajal eriti hästi,“ ütles Lisa. „Olin alati tahtnud püramiide näha ja mu krediitkaardid polnud veel kinni pandud, nii et …“

      Esimesel hommikul Kairos olles ärkas Lisa koidu ajal lähedal asuvast mošeest kostva palvekutse peale. Tema hotellitoas valitses pilkane pimedus. Poolpimedana ja ajavahe tõttu uimasena küünitas ta sigareti järele.

      Ta oli sedavõrd suures segaduses, et ei saanud aru isegi sellest, et püüdis süüdata pastapliiatsit, mitte Marlborot – kuni tundis kärssava plastmassi lõhna. Viimased neli kuud olid möödunud nuttes, kontrollimatult õgides ja halvasti magades. Naine oli end tundnud häbistatu ja abituna, ta oli depressioonis ja vihane – ja seda kõike ühekorraga. Kui ta voodis lamas, murdus ta lõplikult. „See oli nagu kurbuse laine,“ sõnas ta. „Tundus, et kõik, mida ma kunagi soovinud olin, on põrmu varisenud. Ma ei suutnud isegi korralikult suitsetada.“

      „Ja siis hakkasin mõtlema oma endise abikaasa peale ja sellele, kui raske on tagasi koju jõudes uut tööd leida, ja kuidas ma seda vihkama hakkan ja kui haiglasena ma ennast kogu aeg tunnen. Tõusin üles ja ajasin veekannu ümber, see langes põrandale kildudeks. Ma hakkasin veel intensiivsemalt nutma. Olin meeleheitel, tundsin, et pean midagi muutma, vähemalt ühte asja, millest mul jõud üle käib.“

      Ta käis duši all ja väljus hotellist. Kui ta sõitis taksoga mööda Kairo roopalisi tänavaid, sealt edasi sfinksi ja Giza püramiidide juurde ning ääretusse, mõõtmatusse kõrbesse viivaid tolmuseid maanteid pidi, andis tema enesehaletsus põgusaks hetkeks järele. Talle tundus, et ta vajab eesmärki. Midagi, mille nimel vaeva näha.

      Nii ta siis otsustas seal taksos istudes, et tuleb Egiptusesse tagasi ja rändab läbi kõrbe.

      Lisa teadis, et see on hullumeelne mõte. Tal puudus igasugune füüsiline vorm. Ta oli ülekaaluline ning ta pangaarvel polnud raha. Ta ei teadnud isegi selle kõrbe nime, mis tema silme ees laius ega seda, kas selline retk oleks võimalik. Aga kõik see polnudki oluline. Tal oli vaja millelegi keskenduda. Lisa otsustas, et võtab ettevalmistusteks aasta. Ta oli kindel, et sedasorti matkal ellu jäämiseks peab ta midagi ohverdama.

      Täpsemalt öeldes – tal oli vaja suitsetamine maha jätta.

      Kui Lisa üksteist kuud hiljem lõpuks kõrbematkale asus – konditsioneeriga bussis koos poole tosina teise inimesega, kuid siiski –, oli haagisesse laaditud nii palju vett, toitu, telke, maakaarte, GPS-e ja raadiosaatjaid, et üks plokk sigarette poleks siin tundagi andnud.

      Ent taksos istudes Lisa seda ei teadnud. Ja teadlastele laboris ei läinud tema kõrbereisi üksikasjad korda. Sest põhjustel, millest nad olid just hakanud aru saama, kutsus see üks väike muutus – veendumus, et ta peab oma eesmärgi saavutamiseks suitsetamise maha jätma – Lisa maailmatajus sel päeval Kairos esile rea muutusi, mis viimaks avaldasid mõju tema elu igale aspektile. Järgnenud kuue kuu jooksul vahetas ta suitsetamise sörkjooksu vastu välja. Sellega seoses muutus see, kuidas ta oli harjunud sööma, töötama, magama, raha säästma, tööpäevi planeerima, tulevikku kavandama ja nii edasi. Ta hakkas jooksma poolmaratone, seejärel maratone, läks tagasi kooli, ostis maja ja kihlus. Lõpuks kutsuti ta osalema teaduslikus uuringus ja kui teadlased Lisa ajupilte läbi vaatama asusid, nägid nad midagi tähelepanuväärset: üks kimp neuroloogilisi mustreid – tema vanad harjumused – olid uutega üle kirjutatud. Nad nägid veel tema vanade harjumuste tekitatud närvitegevust, kuid uued impulsid olid selle välja tõrjunud. Koos Lisa harjumustega oli muutunud ka tema aju.

      Nihet ei olnud põhjustanud reis Kairosse, lahutus ega kõrberetk – selles olid teadlased veendunud. Põhjuseks oli see, et esmalt keskendus Lisa ühe harjumuse – suitsetamise – muutmisele. Ühele mustrile – seda tuntakse võtmeharjumuse nime all – tähelepanu koondades oli Lisa endale õpetanud, kuidas ümber programmeerida ka teised igapäevategevused.

      Sellisteks niheteks pole võimelised mitte ainult üksikisikud. Harjumuste teisendamisele keskendudes võivad muutuda terved organisatsioonid. Firmad, nagu Procter & Gamble, Starbucks, Alcoa ja Target, on haaranud sellest võimalusest, et mõjutada töötajate töösooritust, nende omavahelist suhtlust ja – ilma et tarbijad sellest arugi saaksid – inimeste ostuharjumusi.

      „Näitan sulle ühte sinu viimastest ajupiltidest,“ ütles üks Lisa lähedal istuv teadlane seansi lõpus. Tema arvutiekraanil oli pilt Lisa pea sisemusest. „Kui sa näed toitu, siis need alad,“ – ta osutas peaaegu aju keskel asuvale punktile – „mis on seotud isu ja näljaga, on aktiivsed. Su aju toodab ikka veel ihasid, mis panevad su liigselt sööma.“

      „Aga sellel alal on näha uut tegevust,“ ütles ta otsmikule kõige lähemal asuvale ajuosale osutades. „Me arvame, et see on käitumispiirangute ja enesedistsipliini läte. Sealne tegevus on iga sinu siin käimise korraga järjest selgema kuju võtnud.“

      Lisa oli teadlaste lemmikkatsealune, sest tema ajupildid olid niivõrd kõnekad ja kasulikud СКАЧАТЬ