Abielurikkumine. Paulo Coelho

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ – see võib olla kuude, päevade või tundide küsimus – võib maad võtta täielik huvipuudus kõige vastu, ja sellest vabaneda on väga raske.

      Tundub, nagu hakkaks mu hing keha aegamisi maha jätma, et minna paika, mida ma ei tunne, „kindlasse” paika, kus ta ei pea taluma mind ja mu öiseid hirme. Otsekui ei viibiks ma kohutavas Jaapani restoranis, vaid sööksin ülimaitsvat toitu, otsekui oleks kõik, mida ma läbi elan, vaid stseen filmist, mida ma vaatan, tahtmata – ja suutmata – sekkuda.

      Ärgates teen alati läbi ühed ja samad rituaalid: pesen hambad, panen ennast tööleminekuks valmis, äratan lapsed, panen hommikusöögi valmis, naeratan, ütlen, et elu on ilus. Igas minutis ja igas liigutuses tunnen mingit raskust, millele ma ei oska nime anda, just nagu loom ei saa täpselt aru, kuidas ta lõksu sattus.

      Toit on ikka maitsetu, naeratus seevastu aina laieneb (et keegi kahtlustama ei hakkaks), nutu neelan alla, valgus tundub hall.

      Eilne jutuajamine ei mõjunud mulle hästi: mulle hakkab tunduma, et mässumeel minus annab kiiresti maad apaatiale.

      Kas tõesti mitte keegi seda ei märka?

      Muidugi mitte. Lõpuks olen ma ju viimane inimene, kes tunnistab, et ta abi vajab.

      See ongi minu probleem: vulkaan on hakanud purskama ja mitte ükski vägi ei saa laavat enam vulkaani sisse tagasi suruda, et selle külgedele puid istutada, seal muru pügada ja lambaid karjatada.

      Ma ei ole seda ära teeninud. Olen alati püüdnud kõigi ootustele vastata. Aga see juhtus ja ma ei saa muud teha, kui rohtu võtta. Võib-olla peaksin kohe täna leiutama mingi ettekäände, et hakata kirjutama artiklit psühhiaatriast ja sotsiaalkindlustusest (see neile meeldiks), siis ehk satuksin mõne hea psühhiaatri peale, kellelt abi paluda, mis siis, et see eetiline ei ole. Kõik ei saagi eetiline olla.

      Mind ei vaeva mitte ükski kinnisidee – näiteks ei pea ma dieeti. Mingit puhtusemaaniat mul ka ei ole, et peaksin aina otsima vigu meie koristaja juures, kes tuleb iga päev kell kaheksa hommikul ja läheb kell viis õhtul, kui on pesu ära pesnud ja triikinud, toad koristanud ja mõnikord ka toidupoes käinud. Ma ei saa oma frustratsiooni välja elada ka nii, et püüaksin olla superema, sest lapsed kannataksid selle all kogu elu.

      Lähen tööle ja näen jälle naabrit, kes oma autot läikima lööb. Kas ta seda eile mitte juba ei teinud?

      Ma ei suuda ennast tagasi hoida, lähen tema juurde ja küsin.

      „Nipet-näpet oli veel vaja teha,” vastab ta, kui on mind tervitanud, ning küsib siis, kuidas mu pere elab, ja kiidab mu ilusat kleiti.

      Vaatan tema autot, see on Audi (Genfi hüütakse ka Audilandiks). See tundub mulle täiuslik. Ta näitab mulle mõnda pisidetaili, mis ei sära ikka veel nii, nagu peaks.

      Ajan temaga veel pisut juttu ja küsin lõpuks, mida inimesed tema arvates elult ootavad.

      „Siin küll midagi keerulist ei ole. Et arved saaksid makstud. Et saaks osta sellise maja nagu minu või teie oma. Et oleks aed, kus kasvaksid puud ja kuhu saaks pühapäeviti lapsed ja lapselapsed lõunasöögile kutsuda. Et saaks pärast pensionile minekut maailmas ringi reisida.”

      Ah et seda siis inimesed elult ootavadki? Sellist elu? Siin maailmas on küll midagi väga valesti, ja need ei ole Aasia või Lähis-Ida sõjalised konfliktid.

      Enne toimetusse minekut pean tegema intervjuu Jacobiga, oma keskkooliaegse peigmehega. Isegi see ei eruta mind – ma hakkan tõesti kõigi asjade vastu huvi kaotama.

      Kuulen infot valitsuse programmide kohta, ehkki ma ei ole midagi niisugust küsinud. Püüan teda küsimustega nurka ajada, aga ta põikleb elegantselt kõrvale. Ta on minust aasta noorem, mis tähendab, et ta peaks olema kolmekümneaastane, aga näeb välja nagu kolmkümmend viis. Selle tähelepaneku hoian endale.

      Muidugi on mul väga hea meel teda jälle näha, kuigi ta ei ole veel küsinud, kuidas mul on läinud pärast seda, kui kumbki pärast keskkooli oma teed läks. Ta on keskendunud iseendale, oma tulevikule, samal ajal kui mina vaevan ennast tobedate mõtetega minevikust, justkui oleks mu vastas ikka too breketitega teismeline, keda teised tüdrukud sellele vaatamata ikka ihaldavad.

      Mõne aja pärast lakkan teda kuulamast ja lülitan sisse autopiloodi. Ikka sama stsenaarium, ikka samad teemad – maksude alandamine, kuritegevusvastane võitlus, vajadus paremini kontrollida prantslaste (nii-öelda „piiriäärsete elanike”) sissevoolu, sest nad võtavad endale töökohad, mis peaksid kuuluma šveitslastele. Aasta aasta järel on probleemid ju ikka samad ja lahendusi neile ei leita, sest tegelikult ei huvita see mitte kedagi.

      Kui oleme juba kakskümmend minutit vestelnud, hakkan mõtlema, kas nii suur huvipuudus võib tulla minu praegusest kummalisest seisundist. Aga ei. Pole midagi igavamat kui poliitikute intervjueerimine. Nad oleksid parem võinud mind saata mõnest kuriteost lugu tegema. Mõrtsukad on märksa ehedamad.

      Ja võrreldes ükskõik millise muu ilmanurga rahvaesindajatega, on meie omad veel kõige igavamad ja maotumad. Nende eraelu ei huvita mitte kedagi. Ainult kaks asja võivad skandaali põhjustada: korruptsioon ja narkootikumid. Siis võtab asi äkki tohutud mõõtmed ja selle üle jahutakse rohkem, kui asi väärt on, sest ajalehed kannatavad täieliku teemadepuuduse all.

      Aga keda huvitab, kas neil on armukesi, kas nad käivad bordellides või otsustavad kapist välja tulla? Mitte kedagi. Tehku aga seda, mille pärast neid valiti, ärgu ainult riigi raha laristagu, ja me kõik võime rahus edasi elada.

      President valitakse meil kord aastas (igal aastal üks ja seesama inimene) ja valijaks ei ole mitte rahvas, vaid seitsmest ministrist koosnev Föderaalnõukogu, mis esindab Šveitsi täidesaatvat võimu. Teisest küljest näen ma iga kord, kui Kunstimuuseumi eest mööda lähen, uusi valimisplakateid.

      Rahvale meeldib väga kõigi teemade üle otsustada: prügikottide värv (peale jäi must), relva kandmise õigus (valdav enamus kiitis selle heaks ja Šveitsis on nüüd maailma riikide seas elaniku kohta kõige rohkem relvi), ehitada lubatavate minarettide arv kogu riigis (neli), põgenikele varjupaiga andmine (seda ma ei ole jälginud, aga ilmselt on seadus vastu võetud ja juba jõustunud).

      „Vabandust, härra König.”

      Juba teine kord segatakse vahele. Ta palub delikaatselt oma assistendil järgmine kohtumine edasi lükata. Minu ajaleht on Šveitsi prantsuskeelses osas kõige tähtsam väljaanne ja meie intervjuu võib järgmiste valimiste seisukohast otsustavaks osutuda.

      Tema teeb näo, et üritab mind veenda, ja mina teen näo, et jään uskuma.

      Aga juba mulle piisabki. Tõusen, tänan ja ütlen, et mul on kogu vajalik materjal käes.

      „Kas midagi puudu ei ole?”

      Muidugi on. Aga pole minu asi öelda, millest puudu on.

      „Kas me võiksime pärast tööd kokku saada?”

      Seletan, et pean poistele kooli järele minema. Loodan, et ta on mu sõrmes kuldsõrmust märganud, ja ütlen: „Mis möödas, see möödas.”

      „Jah, muidugi, aga äkki läheks ikkagi mõni päev lõunat sööma?”

      Nõustun. Lasen ennast kergesti õnge võtta ja mõtlen endamisi: mine tea, äkki on tal mulle midagi tõesti olulist öelda, ehk avaldab ta mulle riigisaladuse või mõne muu asja, mis muudab riigi poliitikat ja tänu millele peatoimetaja hakkab mind hoopis teise pilguga vaatama?

      Ta СКАЧАТЬ